Üks
tee sai taas lõpuni käidud ja ühes oldud aeg läbi. Täna koeraga
loomaarstile minnes oli uskumine, et kõik on võimalik ja homme
jätkub see, mis siiani olemas on olnud – aeg kestab edasi.
Tegelikkus oli karm – tuli teha otsus ja öelda oma nõusolek –
kaalukausid, millel vaeti plusse ja miinuseid langesid ja üks aeg
loeti lõppenuks.
See
on suur süütunne, mis kõnnib kaasas – sõber ei tee ise oma
valikuid – perenaine otsustab ja määrab. See on suur sõna KUI
... kui oleks ja kui poleks, siis oleks. Polnud parim, sest ei olnud
parim. Lõppes nii nagu ei oleks tahtnud, et lõppeks – süsti
asemel võinuks jääda võimalus unes lahkuda või päikesepaistel
või, või, või ...
Arvasin,
et aastad ja olukorrad, kogetud lahkumised on teinud mind kivina
kõvaks – on argised kohustused ja igapäevarutiin – ei anna
südames kohta armastusele - ei ava ega võta endasse, sest
lahkumiste valusad hetked on nii lõplikud. 14 pikka või lühikest
aastat – ühine aeg. See side, mis oli äraolnud ajaga, see kõik,
mis oli temaga ühes oldud ajal juhtunud, tehtud ja tegemata jäetud
– teineteise seltsis oma elude elamine ja kõige kogemine –
rännakud omadel teedel – said lõplikult läbi, tänasest on
teisiti.
Koera
ja koertega ühes kulgesin ma siin oma radadel – oli põhjus minna
ja käia – iga päev, iga ilmaga. Kõndisin ja kõndisime ühes,
astusin lähemale iseendale. Vastused, mis leidsin. Kohad, kus
käisin. Kõik see, mida läbi ja välja elasin. Oma sõpru tänades
saan ma siiralt öelda – ilma teie saatmiseta ei oleks see teekond
selline olnud – aitäh Sulle Täpp, kes Sa täna läksid – aitäh
Sulle Kaaru, kes Sa sügisel läksid – ma armasta(si)n teid, sest
te olite osa minust ja minu ajast ... Mul on kahju, et mina ei olnud
alati parim. Palun anna andeks, et mina ise otsustasin ja valisin
aja.
Marianne
10.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar