seistes kõrgel kaljul ning vaadates maad ja merd
Lugude gruppi kirjutatud lugu
Tulin Soome, sest tuli tulla – ei tahtnud, sest tundsin hirmu.
Pidin ära minema, sest aeg oli minna – ei tahtnud, sest tundsin
hirmu. Tulin tagasi, sest enam polnud teist teed – tundsin hirmu,
sest ei teadnud, kui kaua saan tegelikult olla. See on minu lugu läbi
erinevate lugude lähemale iseendale.
Erinevate aegade möödudes, peale 20 aastat, kohtusin Rakveres oma
kunagise kallimaga, kellega abiellusin ja sain ühise lapse. Mehel
oli ja on soome veres ja hinges. Tema oli olnud Sauvos aastaid tööl,
kuid läks eestisse tagasi ja käis ka meie ühise ajal siin.
Keeruline oli olla, kui mees ja isa oli nädalaid kodust ära. Tol,
2017.a, minu Soomega tutvumise suvel oli ta eestis tööl – pojal
oli sünnipäev ja ta vajas vanemate vaba pinda – algsest ühest
päevast sai kolm päeva. Nende päevade sees juhtus rohkem, kui on
sõnu.
Ööbisime Sauvos, mäletan S-Marketit, pontsikuid ja ruumide
jahedust. Sõitsime terved päevad ringi. Käisime Karuna vaatetorni
juures ja pirunapellol, kõndisin esimest korda mööda kaljusid.
Turu linnas viisid jalad linnusesse – kohtusin seal iseendaga.
Jalutasime Meriteijos looduspargis. Veetsime päikeselise päeva
Ruissalos.
Oma sisimas ma teadsin, et minu tee ja aeg on soome, kuid ei olnud
kerge võtta vastu oma teekonda, mis ei ole üldse nii lõbus ja
kerge – kogemused, mis tuleb läbi kogeda, mälestused, mis
elustuvad kogemusi kogedes ja erinevad ajad, mis loovad segaduses,
minu sees, selgust.
Minu Sauvo on olnud loodus, avarus ja vabadus. Kaljud, meri ja puud.
Linnud, kes on toonud oma sõnumeid. Inimesed on olnud õpetajateks,
juhatanud teed ja teinud seda, mis oli vaja ning olnud sellised nagu
vaja – ka siis, kui ma neid üldse armastada ei tahtnud, vaid
jonnisin ja oma Mina eest võitlesin. Kõik see siin on olnud vajalik
minu edasi kasvamiseks.
Täna elan ma peatänava ääres, kollases majas ja minu tee on
huvitav, vahel keeruline, sest mina olen ikka mina – võtan oma tee
vastu ja kui ma ka ei taha, siis tuleb aeg, kus ma olen sees ja
tunnen täiega – selles kohas ei ole teha muud, kui leida vastused
ja kõndida läbi ja edasi.
Marianne
15.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar