Kui
inimene astus uksest välja ja läks Maailma avastama, siis ta teadis,
et alati saab argipäeva normaalsuse juurde tagasi pöörduda –
ta käib, vaatab ära ja soovi korral tuleb tagasi selle juurde, mis
on harjumusepäraselt omane ehk tavaline. Kuid, kui korraga on kõik
tagurpidi, sest iga uus päev muudab olemas olevat ning see
teistsugune ei ole enam kaugel ja eemal, vaid on siinsamas oma õues
ja ronib otsapidi koju – kõige turvalisemasse paika, mis peaks
võõrast ja vaenulikust puutumatuks jääma.
Nüüd
tuleb, pitsitavaid reegleid järgides, tööd teha selle nimel, et
tuba jääks puhtaks, sest inimene ise võib probleemi enesega ühes
tuua. See hirmutab, sest väljas käies ja olles ei tea seda, millal
ja kus võib olla see hetk, mis muudab enese ajalugu. Inimene muudab
ise muutust valimata, see juhtub ära, inimene ise ei saa enese eest
kohapeal otsustada. On hirm teadmatuse ees, kui tulevikus on kõik
võimalik, sest enam ei tundu mitte miski kindel olevat – kõik on
paigast ära ja turvatunne on habras, sest homne võib üldse tulemata
jääda.
Mis
see tegelikult maksma läheb, mille inimene vahetab endale, kui ta on
Maailma sees, et saada ja korraga saab sealt lisaks palju enamat
enesega ühes – see, mida ei näinud ja seega ei saanud ega osanud
vältida. Kui paljust peaks ta loobuma, et püsida puutumatuna? Lõpuks tõmbab inimene oma hirmus ise need piirid, millest enam üle ei
julge astuda, kui ta usub, et suudab nende taha jätta selle, mis
ootab teda väljas, et teda kätte saada. Inimene ise muudab oma
Maailma ahtaks ja lükkab kõik ohtliku selle seest välja – see on
viis, kuidas hirmus elades oma elu, uues normaalsuses, elamisega toime tulla.
Kõik
võimalikud variandid on võimalikud, sest kui öeldakse, et on
olemas suur tõenäosus, et pea kõik haigestuvad mingil hetkel uude
tõppe, siis on see hetk ees ootamas ja vältimatu. Küsimus on
ainult selles, millal ja kui palju on sellel hetkel olemas teadmist
ja ressursse, et selle olukorraga parimal moel toime tulla. Kes
õnnestub, kellest läheb mööda – ei ole enam seda teed, mis viib
tagasi, sest on nagu on ja ka see ei kehti enam homme – Maailm, mis
oli paigas ja avatud piiridega, muutub üha väiksemaks – jäävad
vaid seinad, mis hoiavad inimesi sees ja eraldi.
Ka
loodus pannakse omal moel kinni, sest need kohad, kus oli ning on
avarus ja vabadus, suletakse, sest paljudel tundub olevat soov kogeda
seda kohta, mis on tänasest väljas, vaba ja turvalisena kõigi
jaoks olemas. Täna ei saa enam kõikjale minna, sest maad, metsad, rabad ja
kaljud suletakse siltide ja tõkkepuudega, inimkontroll tagab
tühjuse. Jääb alles vaid see lapike, mis kuulub inimesele endale
ja auto, mis viib endasse suletuna läbi ja mööda.
Kuhu
tõmmatakse piir, kas ette või vahele või jätta see tõmbamata
ning kulgeda omas, tehes seda seal, kus saadakse ja nii nagu saadakse
ega lisata ise juurde, et hoida ennast sees ja ohtlikku Maailma
väljas. Hirm on selle ees, et kui täna veel ei kasuta oma võimalusi
ja ei omanda ega kasuta, siis homme ehk ei saagi, sest tänane
vabadus võib homses juba kadunud olla. Kas sellest, mis inimeses ja
inimesel on piisab, et homses päevas toime tulla, kui ta ei tea, mis
on see oluline, mis peab olemas olema, et just tema pääseks, seisvast
ajast, edukalt läbi.
Mida
suuremaks, värve kasutades, kasvatatakse inimestes hirm, seda rohkem
nad ise ennast piiravad ja kõike kontrollivad – neist saavad
avarusele suletud nukud, kellega mängitakse mängu – suur kole
koll käib mööda maad ringi – kord oli see kapitalism, siis teine
haigus, kord kommunism, siis muu haigus, kord erinevate näogudega jumal, siis kolmas haigus, kord inimeste erinevad värvid, nüüd tänane viirus –
kõik need erinevad vaated muudavad Maailmapilti nii, et teisest inimesest saab inimesele
kõige suurem oht.
Ühele
Helesinisele Maailmale pandi lukk ette ja võti peideti keeldude ning
seaduste taha – ütle Sina, mitu päeva läheb veel aega, enne, kui
usaldatakse ust paotada ja inimesi üksteise kõrvale lubada ...
Marianne
30.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar