esmaspäev, 30. märts 2020

Uus normaalsus – Helesinise Maailma uks keerati lukku




Kui inimene astus uksest välja ja läks Maailma avastama, siis ta teadis, et alati saab argipäeva normaalsuse juurde tagasi pöörduda – ta käib, vaatab ära ja soovi korral tuleb tagasi selle juurde, mis on harjumusepäraselt omane ehk tavaline. Kuid, kui korraga on kõik tagurpidi, sest iga uus päev muudab olemas olevat ning see teistsugune ei ole enam kaugel ja eemal, vaid on siinsamas oma õues ja ronib otsapidi koju – kõige turvalisemasse paika, mis peaks võõrast ja vaenulikust puutumatuks jääma.

Nüüd tuleb, pitsitavaid reegleid järgides, tööd teha selle nimel, et tuba jääks puhtaks, sest inimene ise võib probleemi enesega ühes tuua. See hirmutab, sest väljas käies ja olles ei tea seda, millal ja kus võib olla see hetk, mis muudab enese ajalugu. Inimene muudab ise muutust valimata, see juhtub ära, inimene ise ei saa enese eest kohapeal otsustada. On hirm teadmatuse ees, kui tulevikus on kõik võimalik, sest enam ei tundu mitte miski kindel olevat – kõik on paigast ära ja turvatunne on habras, sest homne võib üldse tulemata jääda.

Mis see tegelikult maksma läheb, mille inimene vahetab endale, kui ta on Maailma sees, et saada ja korraga saab sealt lisaks palju enamat enesega ühes – see, mida ei näinud ja seega ei saanud ega osanud vältida. Kui paljust peaks ta loobuma, et püsida puutumatuna? Lõpuks tõmbab inimene oma hirmus ise need piirid, millest enam üle ei julge astuda, kui ta usub, et suudab nende taha jätta selle, mis ootab teda väljas, et teda kätte saada. Inimene ise muudab oma Maailma ahtaks ja lükkab kõik ohtliku selle seest välja – see on viis, kuidas hirmus elades oma elu, uues normaalsuses, elamisega toime tulla.

Kõik võimalikud variandid on võimalikud, sest kui öeldakse, et on olemas suur tõenäosus, et pea kõik haigestuvad mingil hetkel uude tõppe, siis on see hetk ees ootamas ja vältimatu. Küsimus on ainult selles, millal ja kui palju on sellel hetkel olemas teadmist ja ressursse, et selle olukorraga parimal moel toime tulla. Kes õnnestub, kellest läheb mööda – ei ole enam seda teed, mis viib tagasi, sest on nagu on ja ka see ei kehti enam homme – Maailm, mis oli paigas ja avatud piiridega, muutub üha väiksemaks – jäävad vaid seinad, mis hoiavad inimesi sees ja eraldi.

Ka loodus pannakse omal moel kinni, sest need kohad, kus oli ning on avarus ja vabadus, suletakse, sest paljudel tundub olevat soov kogeda seda kohta, mis on tänasest väljas, vaba ja turvalisena kõigi jaoks olemas. Täna ei saa enam kõikjale minna, sest maad, metsad, rabad ja kaljud suletakse siltide ja tõkkepuudega, inimkontroll tagab tühjuse. Jääb alles vaid see lapike, mis kuulub inimesele endale ja auto, mis viib endasse suletuna läbi ja mööda.

Kuhu tõmmatakse piir, kas ette või vahele või jätta see tõmbamata ning kulgeda omas, tehes seda seal, kus saadakse ja nii nagu saadakse ega lisata ise juurde, et hoida ennast sees ja ohtlikku Maailma väljas. Hirm on selle ees, et kui täna veel ei kasuta oma võimalusi ja ei omanda ega kasuta, siis homme ehk ei saagi, sest tänane vabadus võib homses juba kadunud olla. Kas sellest, mis inimeses ja inimesel on piisab, et homses päevas toime tulla, kui ta ei tea, mis on see oluline, mis peab olemas olema, et just tema pääseks, seisvast ajast, edukalt läbi.

Mida suuremaks, värve kasutades, kasvatatakse inimestes hirm, seda rohkem nad ise ennast piiravad ja kõike kontrollivad – neist saavad avarusele suletud nukud, kellega mängitakse mängu – suur kole koll käib mööda maad ringi – kord oli see kapitalism, siis teine haigus, kord kommunism, siis muu haigus, kord erinevate näogudega jumal, siis kolmas haigus, kord inimeste erinevad värvid, nüüd tänane viirus – kõik need erinevad vaated muudavad Maailmapilti nii, et teisest inimesest saab inimesele kõige suurem oht.

Ühele Helesinisele Maailmale pandi lukk ette ja võti peideti keeldude ning seaduste taha – ütle Sina, mitu päeva läheb veel aega, enne, kui usaldatakse ust paotada ja inimesi üksteise kõrvale lubada ...


Marianne

30.03.2020.a



Kommentaare ei ole: