Suured mustrid on silmale nähtamatud

Alkeemias avaldatud 49-s lugu
https://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/suured-mustrid-on-silmale-nahtamatud?id=89277853

Mis on see, mida me veel ei tea, kuna ei ole seda näinud, sest pole osanud õige nurga alt vaadata – inimesed mängivad, oma eludes elades, erinevaid mustreid läbi – korrates kordusi, üha uuesti taas luues, et luua muutusi. Majade, kohtade ja rahvuste sisse on salvestunud energiad – need on läbi aja korduvad lood. Öeldakse – nii on, sest alati on olnud ja seega saab olema, kuid tegelikult on, sest on ära olnud – katkeb kordus, kui mustrit nähes lugu mõistetakse.

Inimene kolib vanasse majja ja tema elu muutub, kui maja pole puhas valge leht, vaid sinna sisse on kirjutatud lugu, mis ootab lahendust. Inimene mängib iseendaga läbi kord juba asetleidnu – siin, selles elus, oma tänases päevas. Inimene kolib uude paika ja ta mängib sealsete inimestega ühes – sinna kohta salvestunud lugu(sid), et iseenda ja teiste tegevust mõistes leida lahendus, kuidas muuta ja katkestada uuesti korduv aja lugu. Inimene sünnib rahvuse sisse ja kordab seal oma rahva lugu, sest see on tema veres ja kõneleb tema sees, läbi erinevate aegade, ühe loo aja loona. Inimene mängib kaasa, sest ta on osa suuremast – inimene on mängija etenduses nimega Elu.

Inimene ei saa aru, miks temal endal ja teiste eludes toimub kõik nii nagu on, tahaks ju teisiti, kuid ometi viivad kõik teed Rooma – kordub kordustena ära olnu. Maja, paik ja rahvus taastoodavad ühte ja sama energiat, sest veel lõpetamata lugu vajab enese alles hoidmiseks sobivat verd. Inimesed, kes mängivad loo sees tunnevad ennast seotuna olevat, sest nende veres on olemas sobiv energia. Nende inimeste, erinevate aegade, aja loos on olemas mälestus, mis sobitub suurde mustrisse.

Öeldakse, et ära olnut ei saa muuta, sest nii on juba olnud – tegelikult inimesed saavad muuta just sellepärast, et nii on olnud – iga kordus on loodud selleks, et luua muutus. Kui kordust ei oleks, siis poleks ka mitte midagi muuta, sest uus sündiv hetk looks enda iga hetk uuena – vana fööniksi ära põledes tõuseb uus tuhast. Muutumatut kordust on tarvis märkamiseks ja muutmise tee nägemiseks.

Läbimängitava loo lahendamise muudab keeruliseks ühe killu puudumine, ilma selleta on raske näha ja mõista tervikut – keegi ei räägi sellest, mis ja kuidas tegelikult enne oli – igas majas, paigas ja rahvuse sees on lood, millest vaikitakse – neid pole edasi räägitud ja nii pole kedagi, kes mälestust edasi annaks – on vaid korduv mäng, mille õiget sisu ei tea keegi, sest seletav kavaleht on trükkimata jäetud.

Kuidas võtta vastu teadmine, et kuigi pea igale inimesele tundub, et tema on täna siin esimest korda, sest see on tema elu tänane päev ja seda ei ole veel ära olnud – on üsna tihti tegelikult käimas suur kordus, sest see lugu, milles tema kaasa mängib on juba varem ära olnud. Uskumisega, et oma minevikku ei saa muuta, loob inimene ise oma ellu kordusi, et anda endale võimalus läbi oleviku muuta ise oma tulevikku.

Mäng on mälestuse elus hoidmine, et oleks võimalik loost välja astudes ja seda kõrvalt vaadates mõista ära olnut. Mõistes, et ollakse loost väljas ei vastata tundega, vaid nähakse teed edasi, kuidas lõpetada lugu – mõistes olnut ja lubades möödunul minna, sest enam ei ole mälestust vaja – etendus sai läbi, inimesed pole enam lugu, vaid on iseendana oma teel.

Marianne

18.03.2020.a