Vabadus valida – vastutuse suurus ja kohustuse raskus

Oma teel kõndides valime uusi valikuid, läheme proovima ja maitsma – see tundub vabaduse magusus ja elu piiritute võimaluste paradiis. Kuid ühel hetkel saab mängust töö, lõbu kaob ja kasvab kohustuste mägi – oleme vastutavad oma tee ees. Töö muutub raskuseks ja enam ei ole üldse ilus, vaid, läbi oma tunnete vaadates, valus ja ülekohtune. Meie teel seisavad raskused, kui suletud uksed ja seinad ees, mida tuleb ise läbida st ise endas läbi elada.

Kaob põnevus, sest kusagil sügavuses ärkas hirm – hirm kogeda seda, et tee polegi sile ja siidine, vaid takistustest ja väljakutsetest konarlik – kasvab vastumeelsus teha järgmine samm. Selle asemel tõstame kisa ja protestime, sest nii tõestame oma soovimatust ja meie vastu suunatud ebaõiglust.

Kuid valitud tee on kui allamäge veerev piduriteta sõiduvahend, millel hoog juba sees ja see, mis tulemas on, jõuab kohe kohale. Sellepärast me proovimegi olemas oleva seest põgeneda, et seda peatada ja olematuks muuta. Me ei taha enam mängus osaleda, sest see tee ei meeldi meile üldse. Kui tunneme, et ei taha, siis muutub tee kohustuseks, mida peab tegema ja alal hoidma. Kui meie ise enam ei taha, kuid teeme, sest oleme seotud, siis on see kellegi teise jaoks või pärast tegemine - nii saame olla ohvrid ja leiame pidava põhjenduse, miks ei taha ülekohtu all kannatada ning keeldumine ja vastupunnimine on toimuvale õiged lahendused.

Kui mitu käänakut me teeme teele, et mitte näha ja tunnistada, et meie tee oli meie endi valik ja meie ise alustasime sellel kõndi. Käänakute taha jääv ei paista enam silma ja see, mis oli eile, selle võime vabalt ära unustada, sest meie trambime jalgu tänases päevas ja keeldume ise endaga koostööd tegemast – meie ise ei taha võtta vastutust oma enda valikutest loodud tee ees. Kui oleksime varem teadnud, kas siis üldse oleksime valinud?

Milleks kogu see trall, kui tegelikult ju teame, et oleme seotud ja pääsu ei ole – see siin on meie endi elu – me võitleme, sest ei näe väljapääsu. Paigale jäämine ja nõustumine oleksid allaandmise märgiks. Tegelikult teeme me seda kõike selleks, et vältida ühte tunnet, mida kogeda ei taha. See tunne juba puudutas meid ning me mõistsime, et ta on meie sees ärkvel, kuid me ei talu mõtet, et too võib kasvada suuremaks ja meid alla neelata. Oma tundele otsa vaatamise vältimine on see, mille nimel me teeme kõik, mis võimalik – ka paar minutit on päästev aeg, mille me enda hoidmise jaoks võidame.

Kui iseendi poolt valitud teel osaks saav kogemus pole meelepärane st kohtame raskusi, siis muutub tehtav kohustuseks, millest tahame vabaneda – seda ei ole enam väidetavalt vaja. Seega otsime endas üles põhjused, miks me ei saa – sellest saab mõjuv põhjendus, et võtta endale tagasi vabadus ja lahti lasta ehk lõpetada senine tee - teades, et me ei saa teha, siis järelikult enam ei peagi tegema.

Kohustust edasi kandes ja suutmata sellest vabaneda, tunneme ennast ohvritena, sest meile ei ole jäetud teist võimalust. Kohustuste raske tee tundub ülekohtune, sest sellel kõndides tehakse meile liiga ja vabadust ei jäeta alles – peab tegema täpselt nii nagu reeglid ja raamid ette näevad. Keegi teine ütleb, mida ja miks me peame tegema, et jõuda oodatava tulemuseni. Kasvab sisemine protest, sest meie ise ei ole nõus, et meid kasutatakse, kellegi teise soovide kohaselt, ära – mida peame tegema, seda meie ise ei taha teha.

Kohustuste raske koorem kanda – tahame vabaks selle kandami alt, sest tunneme, et seal ei ole meil võimalust valida. Selles kohas oleme sunnitud kuuletuma ja järgima juhendit, mis on meie elu juba ette paika pannud. Protestis on lootus, et kui tõmbame Maailma sõtta, siis pääseme tegemisest – tähelepanu liigub mujale. Kui meie valitud teest saab meile kohustus, siis on meil õigus tunnete jõule – nendele tunnetele, mida oleme valmis tundma ja kasutama, et oma elu elamisega, iseendi poolt valitud teel kõndides, toime tulla.

Seni on meie tee vastumeelne kohustus kuni oleme leidnud selles tees üles selle, miks see meile endile oluline oli ja on ning võtame ise enda tee eest vastutuse vastu – kui oleme võtnud vastutuse, siis seisame oma teel ja astume. Oleme võtnud vastutuse, kui seisame teadlikult hea selle eest, et selle, mis täna on olemas, anname homsele edasi ja seda tehes anname endast parima võimaliku – täna oleme meie ise olemas ja meie ise anname iseendast parima, et olla homme ise endana olemas.

Marianne

27.03.2020.a