Läksin teele, sest nägi rada enese ees – teadsin lahendust ja
mõistes, et seda enesele hoides ei juhtu mitte midagi, astusin
inimeste ette ja kirjutasin neile lugude teest. Teadsin, mida on
inimestele vaja, kuid selgus, et inimestele endile pole väga vaja –
okey nüüd ma pahurdan ja torisen (tegelikult oli ja on vaja, kuid
see, mis on minus selgus, on nendele alles algus ja iga järgmine samm
võtab aega).
Minul endal oli vaja leida kõigele sellele, mis minus kasvas, säng,
milles voolata. Kirjutasin, et jagada seda võimalust, mida nägin.
Mulle vastati ja ma astusin edasi – jutustasin inimestele lugusid
ja nad olid valmis ühes edasi kõndima. Leidsin tee, kuidas jõuda
inimestele lähemale – luues koha, kus nende lood ulatuvad
teisteni. Suletud uksena seisev teetähis juhatas kätte järgmise
sammu – lõin lisaks grupi, millel on piirid ja kogu Maailm ei
ulatu avatud inimesteni (täna 30 inimest ja 4 avaldatud lugu –
iga lugu inimesenäoline).
Sellest kõigest jõudu saades, küsisin kohtumist kohaliku muusemi
inimestega. Luba anti, kohal oli 27 vanade juurtega, reeglite ja
raamidega sätitud, korralikku soomlast. Läksin ja olin üksi, vaid
mina, sest ma ei tahtnud, et keegi teine teeks minu eest ära selle,
mille mina ise olin endale teeks valinud. Istusin suures saalis ja
ootasin oma hetke. Mõtlesin, et miks ja milleks - mis juhtuks, kui
tõuseksin ja läheksin lihtsalt ära. Jäin. Jõudis kätte see
päevakorra punkt, mis oli minule eraldatud – nagu üks vanaproua
ütles – tuldi kohale, et mind üle vaadata.
Oma takistatud diktsioonist ja konarlikust keelest hoolimata
kõnelesin vist 20 min. Kohaletulnud said natuke naerda, küsimusi
esitada ja mina voolasin lihtsalt ning vabalt. Nad said teada, et
olen ohutu ja mind liigitati ära – kuhu kasti võin astuda –
Martade juurde – kuna teised vajalikud anded puuduvad. Kui noor
inimene on nii energiline, siis ta võib seal olla ja sinna kuuluda.
Mina ei taha olla kastis ega liigis – see, mis minust kasvades
voolab on kõigile ilma raamide ja piire vahele tõmbamata. On hetki,
kus ma armastan Inimesi, sest ma näen kullakarvalisi Hingi säramas,
kuid siis on kordi, kus inimeste valikud loovad seinad meie vahele –
mina ise keeran ära, sest see, mida inimene ise muuta ei taha see ei
muutu. Mina lähen ja annan oma aja mujale, sest ka mina olen
inimene.
Vahel on keeruline olla inimesena üle ja suurem sellest, mis minu
sees kasvab ja voolab – ma tunnen ja kogen iseendas, sest läbi
iseenda saan ma lugusid lendu lasta. Inimeste suust kõlasid ja
kõlavad mõtetega sõnad, millel vahel puudub sisu, kuid Hingi ei
narrita ja teiste südametele haiget ei tehta. Minus on teadmine, et
on aeg muutuseks – ma tean seda, mida mina ise veel päriselt ei
mõista – miks ma teen seda, mida täna teen. See maa siin on mind
vastu võtnud ja mina astun oma rajal edasi. See, mida inimene täna
enesele ei loo, sellest tema ise homme osa ei saa.
Vanad raamid ja piirid, mis seisavad inimeste vahel ja ees on lõhe
on inimeste vahel, sest inimesed tahavad kuuluda kokku ja juurde,
kuid nime saab ta selle järgi, kus ta sündinud on, punkt. Haiget
saanud inimesed tahavad muutust, kuid midagi muuta ei saa, sest on
olnud ja on – aegade piirid, mida ei ületata, sest kõrvalseisjad
kontrollivad täitmist ja kinnipidamist. Inimestele kõneledes kõlas
kohe -” et mina olen, kuid minul ei ole.”See, et temal või
teisel või minul ei ole ei tähenda seda, et teistel ei ole. Hirmud
on suured, FB sõnumeid vastu ei võeta, kui nime ja nägu ei teata.
Telefoninumber, mis on veel eesti oma, saab vaikiva vastuse. Kohalik
raamatukogu kirjutas kaks päeva hiljem vastu ja küsis messengeris,
mis on see, mida ma neilt ootan. Vastasin ja sain teada, et võime
jagada nende juures reklaami – lühike ja konkreetne. Võtan vastu
selle, mis antakse.
Kõle ja üksildane on, kui ühiselt edasi astudes jääb järjest
vaiksemaks, on ainult enese sammudest jäänud jäljed. FB on
imeliselt valus Maailm – selle sees on näha klikid ja lugusid
avanud inimeste pildid – need on vaikivad jälgijad, kes ei hinga,
et mitte ennast reeta – oodatakse ja vaadatakse – ollakse näinud,
kuid mitte kohal käinud, sest nähtvaid jälgi teistele ei jää –
need on varjud. Kui ma neid väljas kohtan, siis ma ei tunne neid
ära, sest pole sidet ega puudutust. FB näod on valitud hetked, mida
ollakse valmis oma nimega ühes eksponeerima – milline on inimene
päriselt – ma ei tea – ma ei ole veel kuulnud tema lugu.
Tervetuloa on tere, tule ja ole – see ei tähenda seda, et inimene
tahab tulijat päriselt näha ja oma lugu temaga jagada. Üks haiget
saanud inimene otsis endas kolm päeva, millest kirjutada oma lugu,
kuid ta ei leidnud, sest ei suutnud inimestest mööda vaadata.
Kirjutasin talle, et ta kirjutaks sellest, mida ta näeb, kui käib
koertega jalutamas või looduses kulgemas – kirjutaks Maast, millel
ta kõnnib – ta leidis teeotsa üles ja kirjutab oma loo.
Tean, mida tähendab, kui inimene jagab oma lugu sel hetkel, kui mina
olen valmis ja kuulan – olen kohal tema ja enese jaoks – see lugu
heliseb minus, sest olen saanud kingituse ja see osa teisest on minu
sees tallel – mina mäletan seda inimest ja saan jagatu edasi anda.
Ma olen uhke enese üle, kuid vahel, kui ma ennast üksinda seismas
avastan, siis tunnen hirmu, et kuidas ma õnnestun – olen inimene
ja mitte alati ilus ja hea, vaid olen inimesena kõndimas oma teel,
kõige sellega ühes, mis selle juurde kuulub.
PS igakord, kui kuulen vaikust ja näen aja möödumist ning tunnen
hirmu enese väiksuse üle, olen saanud märgi – keegi laigib,
kirjutab kommentaari, lisandub gruppi, kirjutab loo, saan vastuse
ning seisab ukse taga ja kutsub naistepäeva üritusele, et mind
kohalikele Martadele tuvustada ...
PS ees on ootamas järgmine kokkusaamine – olen loonud ürituse ja
kutsunud endale koju x arv inimesi – ehk 11 või vähem või rohkem
– ma ei tea, kuid see saab huvitav aeg olema ... Sauvo vallas on
umbes 3000 inimest – vähemalt 1000 loo kogumine on avastamistväärt
teekond, lähemale olnud ja olevale Ajale, et homme oleks siin
elavate inimeste Aeg ühes ...
Marianne
06.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar