teisipäev, 24. märts 2020

Hirm, et vaikusele järgneb tühjus





Tundsin, et minul on osa
sellessamas etenduses,
mis täna on kavas.
Käin, olen ja teen,
kuid olen laval üksinda.
Tundsin, et pean midagi tegema,
sest mina pean siin olema,
kuid ma ei saanud aru,
mille või kelle jaoks see kõik,
kelle mängus ma tegelikult mängisin.

Lava on tühjust täis,
saalis publikut hõredalt,
pealtnägijad istuvad vaikides.
Näen vaatajate nägusid,
kuid nad ei tundu elusad,
sest sellessamas etenduses
nad ei paista osalevat.

Ma tahtsin ära minna,
ei tahtnud olla enam siin,
tahtsin mängust astuda välja,
teha seda veel enne,
kui saalist lahkub viimane.

Kui enam pole laval partnereid,
kes kohal olles suhtleks
ja vaikuse müüre lammutaks,
siis kasvab sisemuses hirm,
et järgmises vaatuses
seisan igavikulisel laval
tumma tühjuse ees,
sest olen ainus,
kes on jäänud kohale.

Põnevana tundunud
minu nimega mäng
ei köida ega paelu -
pole vaatajaid ega saatjaid -
olen täiesti üksi jäänud,
olen alguseruudul tagasi.

Tundub, et olen kõik teinud
ja endast ära andnud -
nii palju kui võimalik
ja rohkemgi veel
ehk oleks nüüd aeg lõpetada,
kuid miks mulle tundub,
et minul tuleb astuda edasi,
sest etendus ei ole veel läbi -
seesama mäng,
ikka ja alles,
kestab veel.

Inimeseloom on üks
suur mugavusetsoon -
astub siis edasi,
kui on takistusteta tee
ja teeb, kuni on kerge veel!

Ma ei tahtnud olla selles kohas
ja kõndida sellel teel edasi,
sest ma ei tahtnud kogeda
takistusi vaikivate nägudega.
Kuidas mina saan
nad elustada
ja osi panna mängima,
kui vaikimine
ja vastusõdimine
on avalikud protestid
etenduses nimega Elu
sees toimuva vastu.

Inimene ei võta vastu,
sest ta ei taha olla osa.
Osa võttes ja osa saades
tuleb ise ennast ületada -
teha, midagi sellist,
mida täna ei tundu
enesele veel vaja olevat -
täna on tänane päeva,
mis alles kestab
ja selle päeva sees
võib jääda ja jätta pooleli,
kui pole tahtmist,
viitsimist ega oskust -
näiliselt.

Inimene ei taha teha seda,
mis teda ei puuduta,
sest see tema elu
ja teda ennast ei paranda.
Inimene ei taha teha seda,
sest tegelikult see puudutab
ja talle uut teed juhatab.

Kui astub, siis võtab vastu
ja on valmis vastuvõtma,
kuid inimene ei taha,
sest sellel teel
tuleb tal ikka veel
ise ennast ületada.

Ühed mängivad rollis -
nad paigal seisavad ja vaikivad,
teised mängivad rollis -
nad seisvat paigast püüavad nihutada,
ühtedel on aeg seista ja vaiki olla,
ühtedel on aeg oma jõudu proovida -
neid ei oleks koos ega vastamisi,
kui nad ise oma teel astuksid edasi ...


Marianne

24.03.2020.a

Kommentaare ei ole: