Hirm, et vaikusele järgneb tühjus

Tundsin, et minul on osa

sellessamas etenduses,

mis täna on kavas.

Käin, olen ja teen,

kuid olen laval üksinda.

Tundsin, et pean midagi tegema,

sest mina pean siin olema,

kuid ma ei saanud aru,

mille või kelle jaoks see kõik,

kelle mängus ma tegelikult mängisin.

Lava on tühjust täis,

saalis publikut hõredalt,

pealtnägijad istuvad vaikides.

Näen vaatajate nägusid,

kuid nad ei tundu elusad,

sest sellessamas etenduses

nad ei paista osalevat.

Ma tahtsin ära minna,

ei tahtnud olla enam siin,

tahtsin mängust astuda välja,

teha seda veel enne,

kui saalist lahkub viimane.

Kui enam pole laval partnereid,

kes kohal olles suhtleks

ja vaikuse müüre lammutaks,

siis kasvab sisemuses hirm,

et järgmises vaatuses

seisan igavikulisel laval

tumma tühjuse ees,

sest olen ainus,

kes on jäänud kohale.

Põnevana tundunud

minu nimega mäng

ei köida ega paelu -

pole vaatajaid ega saatjaid -

olen täiesti üksi jäänud,

olen alguseruudul tagasi.

Tundub, et olen kõik teinud

ja endast ära andnud -

nii palju kui võimalik

ja rohkemgi veel

ehk oleks nüüd aeg lõpetada,

kuid miks mulle tundub,

et minul tuleb astuda edasi,

sest etendus ei ole veel läbi -

seesama mäng,

ikka ja alles,

kestab veel.

Inimeseloom on üks

suur mugavusetsoon -

astub siis edasi,

kui on takistusteta tee

ja teeb, kuni on kerge veel!

Ma ei tahtnud olla selles kohas

ja kõndida sellel teel edasi,

sest ma ei tahtnud kogeda

takistusi vaikivate nägudega.

Kuidas mina saan

nad elustada

ja osi panna mängima,

kui vaikimine

ja vastusõdimine

on avalikud protestid

etenduses nimega Elu

sees toimuva vastu.

Inimene ei võta vastu,

sest ta ei taha olla osa.

Osa võttes ja osa saades

tuleb ise ennast ületada -

teha, midagi sellist,

mida täna ei tundu

enesele veel vaja olevat -

täna on tänane päeva,

mis alles kestab

ja selle päeva sees

võib jääda ja jätta pooleli,

kui pole tahtmist,

viitsimist ega oskust -

näiliselt.

Inimene ei taha teha seda,

mis teda ei puuduta,

sest see tema elu

ja teda ennast ei paranda.

Inimene ei taha teha seda,

sest tegelikult see puudutab

ja talle uut teed juhatab.

Kui astub, siis võtab vastu

ja on valmis vastuvõtma,

kuid inimene ei taha,

sest sellel teel

tuleb tal ikka veel

ise ennast ületada.

Ühed mängivad rollis -

nad paigal seisavad ja vaikivad,

teised mängivad rollis -

nad seisvat paigast püüavad nihutada,

ühtedel on aeg seista ja vaiki olla,

ühtedel on aeg oma jõudu proovida -

neid ei oleks koos ega vastamisi,

kui nad ise oma teel astuksid edasi ...

Marianne

24.03.2020.a