Kiri lugude grupi liikmetele
Kuigi täna võib meile tunduda, et aeg, mil ennast turvaliselt
tundes saab taas inimestega ühes olla ja kõrvu istudes jutte vesta,
on teadmata kauguses. Täna tundub õigem olevat piirid vahele
tõmmata ja oma olemises püsida, sest on suur hirm nähtamatu ees,
mis võib vaikselt teise sees olemas olles muuta meie elu teadmatuseni.
Meie tänast päeva võib võrrelda töö tegemisega, mida teeme
iseenda ja oma lähedaste nimel. Teeme tööd iseendaga, et säilitada
piirid ja täita reegleid. Me teeme seda selleks, et homne päev
oleks olemas ja meie ise oleksime seal olemas.
Kui meie esiemad ja esiisad tegid terve pika nädala tööd, siis
laupäeva õhtul ei jäädud lihtsalt koju oma väsinud keha puhkama,
vaid nad läksid ühes välja, et koos teiste inimestega olla –
tantsida, laulda ja lugusid vesta. Elusate, elavate hingedega ühes
olemine oli oma hinge toitmine.
Öeldakse, et nüüd oma tubade vangistuses me muutume ja Maailm ei
ole kunagi enam endine. Õige, eilne sai läbi ja tänane läheb
mööda, kuid kunagi pole olnud, et inimene ei oleks tahtnud teiste
inimestega enam koos olla. Ja lood, need on olnud saatjateks kõikjal, kus
inimene on pidanud ühe osa oma ajast kinni ja paigal olema. Lood
hoidsid selle aja elusana, sest need jutustasid sellest, mis oli
olnud ja kuigi inimese hinges oli hirm, siis läbi nende lugude elas
inimeste sees lootus, et hämarale päevale järgneb hoopis teine ja
valgem aeg – ise oma elu elamise vabaduse aeg.
Kuigi me täna ei tea, millal oleme, oma tänasest päevast, taas
vabad ja saame päriselt koos olla, siis ühel hetkel tuleb see
laupäev ja me saame tõeliselt üheskoos olla. See koht on siin
selleks, et meie saaksime jagada oma lugusid ja kuigi me ei istu täna
kõrvu lõkke ääres, oleme me siiski ühes – me oleme vaid ühe
kliki kaugusel teineteisest – valmis kuulama üksteise lugusid, mis
jutustavad sellest, et igasuguseid aegu on olemas olnud ja sellest me teame,
et ka see aeg läheb mööda ja jõuab kohale uus päev.
Marianne
26.03.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar