Inimene oma teel armastust, austust ja tänulikkust õppimas – enesearmastuse õppetund

Inimene kõnnib enesearmastuse teel - ta hoolib iseendast ja tahab anda endale parima, sest ta armastab iseennast – ta on ise endale tähtis. Inimene on iseendale tähtsam, kui keegi teine või miski muu – tema vajadused, tahtmised, soovid on prioriteet, mille täitmist/ täitumist tema ise peab suutma kontrollida. Kui kohe ei juhtu ega muutu ja ta ei saa, vaid on ilma, siis vaatab ta enese ümber ja otsib Maailma seest, oma vajaduste rahuldamiseks õiget kohta. Inimene tahab, et talle antaks see, mille järgi on temas kasvanud vajadus, sest seda saades, kaoks temast tunne, mis ärkas ja võimust võttis.

Inimene tunneb enese sees vajadust – see on suur ja vajab täitmist. Ta vajab seda, mis aitaks teda nüüd, kohe ja praegu edasi, et saada seda, mida tal veel ei ole või jõuda sinna, kus teda veel ei ole – selles kohas vaatab ta seda, mida keegi teine võiks, saaks, peaks talle andma – seda tehes ei hinda ta olnut ega näe seda, mis oli see, mida ta juba on saanud või on saamas. Tal ei ole aega hinnata, sest tal pole õhku, mida hingata – inimene on oma tunde sees.

Enesearmastuse kütkes kõndides tahab inimene, et keegi teine võtaks osa tema teest enese kanda – tegelikult on see koht, kus ta alles õpib tänulikkust – kogemist, et ta on juba saanud kingituse – oma elu. Austus elu ja kõige elava ees on teadmise vastuvõtmine, et teine inimene, Maailma sees, oli või on olemas, või saab alles olema inimese jaoks õigel ajal. Milline on see õige aeg, see on vaatenurga küsimus. Inimese jaoks on see koht, kus tema sees on kasvanud vajadus rahuldada ehk vaigistada oma tunne, kuid tema kui Inimese jaoks on see koht, kus on aeg kohtuda teise Hingega, et kasvada Inimesena edasi.

Inimene armastab iseennast – see on enesearmastus, mis tähendab, et temal peab olema hea olla – kui ei saa, oska või ei taha ise seda enesele anda, siis peab see olema keegi teine, kes täidaks vajaduse ja rahustaks tundetormi inimese sees. Iga inimene annab teisele täpselt selle osa, mis on tema ülesanne, selles kohas, kus nende teed kohtuvad. Kellegi teise võimuses ei ole anda seda, mida temas või temal ei ole – tema saab ja annab edasi just selle, mis aitab teist inimest tema teel edasi. Inimese tahtmine ja tema tegelik vajadus ei ole üks ja seesama. Oma tahtmises vajab inimene kõike või ei midagi – ta ei lepi vähemaga, sest siis pole ta saanud ja on rahulolematu. Inimene tahab, et talle antaks see, mida tema on otsustanud, et ta vajab, kuid teine ei saa anda seda, mille lahendus on inimese sees, sest vaid nii saab inimene ise oma teel kõndides iseenda poolt astutud sammude tulemustest kogetud kogemustest õppida.

Inimene unustab ära ja vaatab mööda sellest, et saatmine ehk õpetaja ei tähenda seda, et teda päästetakse ära ja säästetakse tunnete käest, mille tundmisega tema ise veel toime ei tule. Armastus peaks olema püsivalt hea tunde sees olemine, kuid armastus inimese vastu ja austus tema tee ning elu ees on Maailmas olemas olemine ja vajadusel kohal olemine, et näidata, kuidas ei saa, selleks, et inimene ise otsiks ja leiaks enese seest lahenduse üles.

Enesearmastus on nõudlik vajaduste rahuldamise tahtmine, et oleks hea – alati ja igal pool – teine peab olema päästerõngaks, kes vajadusel kannaks edasi ja annaks kätte. Õpetaja on see, kes avab inimese sees tunde, et inimene oma tunde sees olles avaks silmad ja ennast mõistes leiaks ise võtme, kuidas tundest läbi kõndides oma teel järgmine samm teha. Inimese teekond on õppida, kuidas austada elu ja olla tänulik oma elu elamise ning õpetajatele nende saatmise eest – need on kingitused, mis on kõigile inimestele antud. Inimese teekond on austada ise ennast ja teha ise oma sammud armastusega armastuses kõndides.

Marianne

13.03.2020.a