On päevi, kus külmkapis on järelejäänud lõpud, millestki
sellest, mis varem oli lõuna või õhtusöök. On olemas justkui
kõike ja tegelikult ei midagi, sest seda, millest jätkub ühele, ei
saa jagada kolmele. On päevi, kus lahenduseks saab sobivatena
tunduvate asjade ühte panemine ja sinna teise ning kolmanda lisamine
– luues ühisest suurem kogus, millest jätkuks kolmele.
Tänaseks on maitseainete lisamisest saanud katseeksitus meetod –
kõike võin ja saan lisada, kuid ma ei tea kunagi täpselt, kuidas
kõik kokku kõlab, sest mina ise ei söö teistele tehtut ja tihti
ei proovi ka – juhus juhatab tulemust.
Täna oli päev, kus kõik see, mis oli eraldi söödav, lõi kokku
jama, mis maitses ketšupiga timmitult nii enam vähem, kuid lisa
tahtma ei meelitanud ja mõte uuesti söömisest kutsus nooremas
protesti esile. Suuremad kinnitasid viisakalt, et kui midagi teist ei
ole, siis õhtul võetakse ja süüakse, sest see on olemas - kogu
lugu ju sellest algaski, et oli olemas ...
Minul oli ja on valik – kui ise tegin ega söö, siis ei pea ka
teised sööma seda, mida nemad iseendale ei valiks, kui on valida.
Lõppude lõpp läks lõpuks koerale, kelle arvamus jäi saamata,
kuid saba lehvis ja saadu kadus kausist. Õhtuks tegin
lehttaignapirukaid mitmes variandis ja need kiideti heaks – kadusid
kiirelt taldrikult, sest lõuna oli olnud kesine.
Marianne
16.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar