Üks armas Inimene on küsinud minu käest mitmeid kordi, et miks ma nii või teisiti teen ja öelnud, et seda vastust tean ainult mina ise.
Seega, täna tunnistan ausalt üles, et vahel näen nii selgelt valusat alastust Maailma sees ja oskan näpuga ette näidata, kuid ei tunne sedasama endas ära – ma ei näe iseenda päästikuid vaid reageerin ehedalt.
Avastasin
endas uskumuse, mis põhineb ammustel kogemustel – kohas, kus oli
võimalus, et mind võrreldakse teise inimesega, käivitus minus
automaatselt reaktsioon – olla parem. See oli vajadus näidata
ennast paremana selle kõrval, kellest sai minu jaoks potentsiaalne
oht - temal oli võimalus võtta endale, minult ära, minule vajalik
tähelepanu. Mina ise valisin võrdluse, et tõestada enese paremust,
sest uskusin – see, kes on üle ja parem, see saab tähelepanu
endale.
Samuti
kõndis minu sees kaasas enese hoidmise jaoks valitud lahendus -
kohas, kus kogesin, et teine saab endale selle, mida minul ei ole,
siis seda saadavat maha tehes andsin endale tunde, et ma ei tahagi
seda – tõestasin iseendale, et parem oli ilma olla.
Marianne
14.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar