Õige tähelepanu I - tähelepanu kaotust kogedes

Kuidas tulla toime tähelepanu kaotusega – mida tähendab tegelikult tähelepanu inimese jaoks – mida see annab ja millest ilma jätab ...

Ma olen peopesal hoituna ja korraga on eesriie minu ja Maailma vahel – ma olen nähtamatu ja tunnen ning tean sügaval endas kõike, mida minul ei ole – mina ise ei saa anda endale seda, mida mina vajan – kõik on poolik ja ma ei saa iseennast ega oma Maailma korda teha. Pean leppima sellega, mis on olemas, kuid see ei täida, sest mina leinan selle kaotust, mida minul ei ole. Ma tean, mida vajan, kuid ma ei saa seda, sest ei ole minu võimuses seda iseendale anda.

Ma ei tea, kuidas saada seda, mida minul ei ole – ma vajun sügavamale oma kaotusevalu sisse. Mina leinan, et ei minul ei ole – mina olen jäänud ilma. Kaotasin tähelepanu kohas, mis kinnitas minu sügavaimat baashirmu – mina ei suuda kontrollida iseenda Maailma ja seega ei suuda ma kontrollida välist Maailma – minust endast ei piisa vajaliku tähelepanu alles hoidmiseks.

Tähelepanust ilmajäämine kinnitas, et minust endast ei piisa iseendale vajamineva tagamiseks. Mina olen olemas, kuid see ei ole minu edasi kestmiseks küllaldane. Mina olin kohas, kus leidsin, läbi tähelepanu, võimaluse anda endale vajaminev, kuid siis jäin sellest tähelepanust ilma, sest mina ei suutnud hoida seda alles. Mina otsin, kuid ei leia teist kohta, kust samasugust tähelepanu endale tagada ja seega ma ei leia toimivat st õiget lahendust.

Mul oli lahendus, kuid selle nurjumine muudab mind hapraks, sest see oli ajutine – mulle anti, kuid siis lõpetati see ära ja ma kogesin, et sealt enam ei saa. Selle tähelepanu kaudu sain võimaluse kontrollida oma Maailma – see lõi minu sisse turvatunde – mina suudan hoolitseda iseenda eest – mina astun, olen ja teen ning saan selle eest mulle vajaliku vastu. Ma ei tea, mida mina saaksin veel anda vahetuseks, kui minust endast ei piisa siis, kui mina olen vahend loomaks iseendale tulevikku.

Mina tahan ise anda endale selle, mida vajan – mina usun, et pean seda tegema, kuid kogesin, et ebaõnnestusin. Kaotusevalus ei näe ma seda, et tegelikult ei olnud koht piisav, vaid usun, et mina ise polnud hea, sest mina uskusin end suutvat Maailma kontrollida. Tähelepanu fookuses olemine andis kinnituse, et suudan läbi iseenda kontrollimise kontrollida Maailma – mina annan oma parima ja saan parima vastu – seega on püsiv tähelepanu kindlustatud. Täitsin reegleid, kuid lugu lõppes sellega, et jõudsin algusesse tagasi – mul ei olnud enam ja ma ei teadnud, sest ei näinud teed ega võimalust, kust ja kuidas endale õiget tähelepanu tagada.

Tähelepanu tähendab, et mina saan endale vajamineva ning selle kaotus tähendab, et ma ei saa tagada iseendale tulevikku – seega puudub mul hetkest väljapääs ja ilma selle nö õige ukseta pole õiget teed edasi – on paigalseis – on masendus - on depressioon – see on sügav väljapääsuta hetk, kus leinan kaotatut ja saan pidevat kinnitust oma hirmudele, sest ma näen kaotustejada – see kinnitab ja tõestab - tulevik libises peost.

Minu samm täna võib viia kaotuseni homme – astudes ma ei tea, kas saan seda enesele lubada. Mina ise jätan ennast täna ilma, et mitte kaotada oma tulevikku – mina jätan astumata ja enese paigal hoidmiseks vaatan kaotuste jada - suurendan hirmu ja kontrollin ennast tundega – ma ei astu, et vältida veel suuremat kaotust – selle kaotust, millega usun, et suudan Maailma kontrollida - iseennast – selle alles hoidmiseks pean olema täna paigal.

Maailmas on olemas see, mida vajan, kuid ma tunnen hirmu, et mul tuleb selle eest hiljem maksta – kui ma praegu ei suuda ise maksta, siis, kuidas saan seda teha tulevikus – kui mul siin ei ole, kuidas mul siis seal on – ma ei näe lahendust, sest minul ei ole õiget tähelepanu. Mina tahan, sest vajan enamat kui minul on – kuid ma ei näe lahendust, kuidas seda läbi iseenda luues endale saada – kuidas luua tasakaal, et saaksin läbi selle andmise, mida mina teen, vastu selle, mida mina vajan – kuidas kindlustada õige tähelepanu, kui ma ei oma kontrolli ei saamise, koguse ega tulemuse kvaliteedi üle.

Mina ise hoian oma tähelepanu kaotusel, sest siis seisan paigal ja ei astu oma tulevikku – mul ei ole mõtet minna, sest mitte miski ei jää püsima – kõik kordub ja mul tuleb uuesti kaotust kogeda. Ma ei vaata seda, et mina olen tänasesse päeva jõudnud – alati on leidunud lahendus, mis on viinud mind edasi – mina ise olen tänasesse päeva kohale jõudnud. Mina unustan ära, et leitud lahendus oligi vaid üks episood, kuid tähelepanu kaotuses tundus, et kaotasin kõik, sest see võrdus korraga kõigega – uskusin, et õige tähelepanu oleks lahendanud ära kõik selle, mis oli korrast ära. Pealispinnalt viis läbi kordunud korduste sügavale välja.

Võtan oma elu ja ise ennast vastu – ma lähen ja proovin, annan endale ja Maailmale võimaluse. Võtan vastu oma elu hetke ja kogen seda, mis on. Ma lasen lahti iseenda kontrollimisest - kindlustada, siin ja praegu, enesele tulevik – minu elu on täna, siin selles hetkes.

Marianne

18.02.2020.a