See on kurvalt naljakas ja tõsiselt ebaloogiline, et me mõistame ja
saame aru, kui teisel inimesel pole laulusoont, siis temast
ooperilauljat üldjuhul ei saa või kui teine ikka kokku ja lahti ei
paindu, siis lavadele temast balletitantsijat ei tule. Sellistes
lugudes me ei sea teisele ebareaalseid ootusi ega looda imedele, kuid
kõndides inimese kõrval oma igapäevases elus unustame ära, et
teises ei ole ühte või teist ja me ei saa temalt alati seda, mida
tunneme end vajavat. Me käime ühes ja siis ootame, sest vajame –
tahame, et teine nüüd teeks, oleks ja annaks – sest meie nii väga
vajame seda.
Me ootame, et teine annaks meile selle, mida meie ise endale anda ei
oska – meie peegelduse kõikvõimalikult erinevates tahkudes – et
seeläbi saaksime ise ennast tervikuks luua. Vajame, et oma
südametantsu tantsides oleks teine meiega ühes – hoidmas,
saatmas, mõistmas, vastuvõtmas ja edasi juhtimas – et tants
toimuks tõeliselt, mitte läbi vajaduste loodud kujutlustes ja
reaalsussesse purunedes päriselt haiget tehes - see on meie eludes
aset leidev tants habemenugadel.
Tõuseb tüli või jäävad okkad, lained raugevad ja aeg veereb
edasi, kuni taas on puudus ja ärkab lootus, kuid komistame, sest
tiibu ei ole ega tule. Me murdume vastu, kui proovime edasi tantsida
erinevates stiilides ja muusikas, püüdes, vaikuse kaosest luua
voolavalt kaunist mustrit. Kui teises ei ole seda, mida ootame, siis
seda ei ole seal. Aus vaade ja vastus on, et elu külgedes ei saa
teist drillida andma meile seda, mida temas ei ole. See on valiku
koht, kas otsida temas teine külg, mis tasakaalustaks loo või
astuda edasi.
Marianne
11.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar