Kui meie kõrval ei ole teist, kellega rääkida, siis jäävad osad
lood lõpetamata, sest päriselt ei ole kohal seda, kellega me selles
loos koos olime. Me kõneleme iseendas, lausume enese teksti ja
räägime teise eest, ütleme ise enda sees kasvava looga sobivaid
sõnu. Me peame dialoogi asemel monoloogi ja lugu kestab seni, kuni
see elab meie sees oma elu. Teine on justkui päriselt meie sees
olemas ja ära ei lähe.
Läheme veel rohkem sassi, sest ei suuda enam lahutada olnut ja
eneses läbimängitut. Tahame, et teine meie sees muutuks, kuid
muutust ei toimu, sest meie ise ei muuda oma lugu - selleks, et meie
saaksime hoida endale valitud rollist kinni, peab teine oma osa
mängima. Kui meie muudaksime oma rollilahendust, siis muutuks ka
teise oma. Kui me näeksime teist endas teisiti, siis näeksime teda
ka Maailmas teisiti. Tahame loo lõpetatuks lugeda ja selle seest
välja astuda, kuid tahame teha seda teise tulemusega.
Me ei taha vaadata otsa sellele, et olnu sai läbi, sest see lõppes
ju reaalselt ära. Meie tahame samas paigas paigal olla ja seal teise
tulemuseni jõuda, et kui võimalus saabub, siis läheme pooleli
jäänud kohast kohe edasi. Räägime teisega iseendas, sest ei usu,
et tegelikkuses tuleks võimalus oma lugu muuta. Me ei usu, et teine
tuleks kohale, seisaks ja kuulaks ning mõistaks meid. Vajame teise
kohalolekut ehk tema tähelepanu sellele, et meil on iseenda õigus
olla, teha ja valida – olla Mina.
Pooleli jäetud loo tähendus on see, et meil tuleks üksinda edasi
kõndida. Tahame, et Maailm oleks näiliselt endine, et see, mis
juhtus ja oli, ei muudaks Maailma väliselt – soovime, et kate
pandaks peale tagasi ja öeldakse, et kõik on korras. Juhtudes, ei olnud me veel valmis astuma – lõppenud loo alal hoidmine on soov paigal seista –
kui ei astu, siis on lootus, et äkki me ei peagi seda päriselt tegema ja
kogema, et lõppenud pooleliolev lugu on koht, kus Maailm oli enne
ja pärast.
Marianne
13.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar