Ruumide seinad suruvad kokku – ei jätku õhku. Kõik puutub vastu
ja takistab teed. Inimene tunneb, et tahab ära. Tahab minna ära
kõige selle seest. Kui enese sees ei ole paigas hoidvat rahu ega
enda hingele kohta, siis tahab inimene astuda välja ja minna
avarustesse kõndima – seal, väljade teel, on kõik see, mis hoiab
endas keskmist punkti – inimest. Tuleb teele minna, et jõuda
enesesse kohale.
Inimesest saab alguse ja temaga lõppeb – sinna, kuhu viib tee,
seal rajab iga järgnev samm uue alguse. Sinna, kuhu poole on
pööratud selg, seal saab otsa käidud rada. Inimene kõnnib avaruse
sees, mitte miski ei piira ega takista teed. Inimene ulatub, üle
kõige, kõikjale ja ta on osa kõigest. Avaruse väljadel on ruumi
sellele, mis on inimese sees – iseendale.
Inimene ei taha ära minna kohast, kus ta suudab luua muutusi –
muuta ise läbi enda seda, mis on talle oluline – luua enesele
Maailm, mille sees ta on hoitud.
Marianne
24.02.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar