Teistsugusena keegi teine II – sisemine sundus olla parim

Avastasin, enda jaoks, et olen Maailma parandaja st tahan ise seda olla – tahan anda parema tulemuse, kui olemas olev seda on. Olen valmis tegutsema, kuid alati ei ole õnnestunud või ausalt öeldes olen kvaliteedi asemel taganud kvantiteedi, sest astusin, alles lahendust otsides, kuid juba tegutsedes, rahulolematuna edasi teadmisega, et sellisena ei saa oma eesmärk täidetud. Oleksin ju võinud peatuda ning mõelda läbi, kuidas proovida midagi teisiti teha selle asemel, et toota poolikut – teha seda, mida tuleb minu järel parandada.

Mina ise ei lubanud endale peatust, sest tahtsin eesmärgini, mille olin ise enesele seadnud, kohale jõuda. Aeg tundus lõppevat, sest teadsin, et pidin jõudma tehtud ja korda teha juba tehtu. Mina ise ei andnud enesele aega, sest endas tehtud otsuse ja enesele antud lubaduse järgi oleksin pidanud olema kiirem, tublim ja osavam selleks, et iseenda jaoks õnnestuda.

Tehtud otsusest ja enese poolt määratud nö otsa saavast ajast tagant aetuna, astusin Mina pean! rajale ja lõhkusin ise ennast – ei ole aega, et olla, sest aega enam ei ole. Mitte keegi teine ei saanud olematuks muuta minu enese sundust ja kahtlusi – minu sees oli teadmine, kuidas peab olema, kuid mina ei suutnud ega osanud läbi enese, olemas olevate vahenditega, seda saavutada. Jätkasin inertsist, sest lugu oli ju pooleli ja mina tahtsin olla õnnestunud maailma parandaja.

Mina ei tahtnud, et minu asemele saadakse valida keegi teine – vahetataks välja veel enne, kui õpin oskama ja leian töötava lahenduse – kui kõnnin edasi, siis ei saa keegi tehtavat minu käest ära võtta – ma teen, sest proovin alles. Selle, kellegi teise hirmus vajasingi uskumust, et kui mina ise oleksin teistsugune st keegi teine, siis kindlasti õnnestuksin – see teine teeb ja oskabki teisti – seega on tema parem.

Eesmärgile jõudmine muutus tähtsamaks, kui edukalt läbitud teekond. Rahulolematus kasvas, sest mina ise ei olnud iseendana iseendaga rahul – mina uskusin, et mina ise ei leia töötavat lahendust, sest mina olin seesama muutumatu mina. Kui keegi teine oleks öelnud ja näidanud ette, siis mina ei oleks saanud enam iseendale öelda – Mina olin parim, sest mina suudan ja oskan! - see poleks tõsi, kui teise lahendus töötab paremini. Mina tootsin juurde praaki, sest selles paigal seisvas hetkes mina ei näinud teist lahendust. Kasutada oli kõik olemas olev ja sellega ühes tuli saavutada parim tulemus.

Kurvalt naljakas on see, et mina ise olin võtnud kellegi teise teema, enese tõestamiseks, iseendale väljakutseks ja ise otsustanud minna ning teha, sest valides ja välja öeldes olin ma kindel, et mina olengi see parim ja suudan anda iseendaga parima tulemuse – parandada maailm kohas, mis tegelikult ei vajanud parandamist, vaid abikäsi ja natuke toetust. Kuid sellest sai minule – Mina saan, sest mina suudan ...! - sellest kasvas välja - Mina pean, sest otsustasin ...! - sellele järgnes – Mina ei saa teisiti valida, sest olen kohustatud jätkama! Oli hirm, et kui tõesti tulebki keegi teine, siis mina saan lahti, sest see teine võtab maailma parandamise töö enese õlgadele. Oma sõnadest kinnipidamine sai vabadusest, ennast lõhkuvaks, tööks.

Kuna mina ise valisin Maailma parandamise, siis panin mina ise paika piirid, reeglid ja tingimused. Seega ei olnud võimalik luua iseendas rahulolemist teadmisega, et olen ebaõnnestunud. Ka teiste positiivne hinnang ei saanud rahu tagasi anda, sest mina ise teadsin, et polnud suutnud olla piisav. Seega ei võinud rahu saabuda enne, kui eesmärk pidi olema täidetud. Kuidas lubada enesele vabadus ja tunnistada, et mina proovisin ning enese tahtega edasi sundimise asemel oli võimalus peatuda – leida töötav lahendus ja sellega ühes minna teele või jätta pooleli st lugeda lugu enese jaoks lõppenuks ja astuda mängust välja.

Kuidas võtta vastu teadmine, et tegelikult läheb Maailm ka sellisena nagu ta parajasti juhtub olema ikka edasi ja miskit ei lähe katki ega saa otsa, kui mina jätan oma püüdluse Maailm ära parandada – seda oli minule endale vaja, et saada tunnustusena tähelepanu ja tasu – teadmist oma suutlikkusest parim olemises.

On olemas üks, kellega koos tuleb minul iga päev ühes olla – see olen mina ise – seega tuleb õppida iseendaga ühes toime tulema ja iseennast ise hoidma. Ise endale vastu astudes ei tahtnud mina olla mina, vaid keegi teine – Mina ei taha, kuid mina pean!

Maailm ei ole tegelikult piiratud maa-ala, vaid suur avarus, milles leiduvad vastused aitavad ja toetavad edasi astumist. Minaga piiratud Maailm on ahistav ruum, sest selle sees tundub aeg otsa saavat ja enne seda tuleb kõik lubatu ära teha ja enamgi veel. Mina ütlesin – Mina teen! ja läksin teele veel enne, kui olin eneses üles otsinud, kuidas ja millise hinnaga ma eesmärgi saavutan ning selle, kas ja mida olen mina nõus selle eest maksma.

Marianne

07.02.2020.a