teisipäev, 4. veebruar 2020

Olevikus olemas olemise kontroll




Kontroll tähendab, et inimese elus ja tema sees on asjad paigas ning selged – seal pole segadust. Kontroll on olemas oleva pidev ülevaatamine ja hindamine – see on pinges olek, et mitte midagi ei jääks juhuse hooleks. Inimene kontrollib üle selle, mis temaga st Maailmas toimub, mida ta omab ning hindab olemas oleva ohutust ja saabuva ohtlikkust iseendale. Kontrolli saavutamine tähendab tulevikule tee andmist.

Inimene kontrollib, sest tema sees peab olema kindel teadmine oma valmisoleku kohta, et vältida ohtlike tunnete tundmist. Inimene seab tingimused, mis tuleb täita st kontrollides tuleb olla valmis enne, kui kohale jõuab. Kontroll on filter inimese ja ümbritseva vahel – kui ta on selle saavutanud, siis suudab ta hoida iseennast eraldi ja Maailma eemal – ta loob endale oma territooriumi, millel annab enesele loa vabalt elada.

Kontrolli hoides võtab inimene vastutuse enesega juhtuva eest st ta hoiab ise ennast lahus, et ei juhtuks vaid oleks, kuid ta ei võta vastutust eneses toimuva eest. Inimese tõlgendus on, et tema peab omama kontrolli kõige välise üle st ka iseenda üle, sest ta ei suuda kontrollida iseendas toimuvat. Kui kõik on kontrolli all, siis on ohtutu olla selline nagu tema ise seda on.

Inimene ise ja tema elu peab vastama tingimustele, mille inimene ise on iseenesele seadnud. Ta vaidlustab oma elu siin selles ajas ning tema ise pole iseennast veel vastu võtnud, sest ta ei taha seda, mis võib tulla. Inimene ei taha oma elus osaline olla, sest talle tundub, et see roll on vale – koht ja aeg teevad haiget - oma elus elusana olemine on valus. Kontroll on inimese lahendus, kuidas tulla toime oma elu elamisega – hoida ennast lõpuni alles järgmise aja jaoks.

Inimene lausub - Mina pean! - selles on uskumused ja on muster. Kontroll on turvaliste mustrite kordamine – inimene loob, väljast vaadates, oma elu äraolnud aja kordusena. Inimene peab teadma ette ja maad, kuhu ta astub. Kontroll on uskumine, et alati jääb alles ainult üks ainus võimalus, seega ei ole ruumi ega kohta eksida. Kontroll peab olema selleks, et olevik saaks läbi ja tuleks tulevik.

Kui tähelepanu on sellel, mida inimene peab tegema, siis ta ei vaata seda, mida tema võib teha. Enese kontrollimine on see, mis hoiab paigal ja tegevuses. Inimene ei talu olevat hetke, sest ta usub, et selles ta ei õnnestu - kontroll on tema poolt valitud lahendus.

Hing elab Ajas ja temal on teadmine, et kõik läheb mööda, kui ta kõnnib sellest läbi. Inimene hoiab kinni, sest tema pole kindel, et tulevik üldse tuleb, sest tema aeg võib saada enne otsa, kui ta saab tehtud kõik selle, mida ta tegema peab ja selle, mis tegemata jäi – oma elu elamise.

Inimene ütleb, et tema peab, sest kedagi teist ei ole ega tule tema elu elama, seega ei ole teist teed ja puudub väljapääs. Ta ei oska, sest ei julge proovida ja seega ta ei luba endal katsetada – kuidas – ja nii ta kontrollibki ennast, tehes ära selle, mida peab tegema. Ta ei taha, et keegi teine veel saaks, oskaks ja oleks, sest siis on just teda vaja ja ta ei pea ära minema – taas ise valima. Ta tahab kellegi teise jaoks olemas olla, sest siis saab ta anda ja teha teisele ning ta ei pea elama iseenda pärast ja see teine saab anda talle selle, mida ta vajab – kontrollitud tunde läbi õige tähelepanemise.

Inimene kogeb oma elu elades, et tema ise ei suuda oma tundeid kontrollida. Ta elab oma elu kui tööd, mida peab tegema, sest ta on kohustatud tundeid tundma – ta ei saa neist keelduda, kuid ta proovib neid kontrollida. Inimene keelab enesele selle, mis võib kaasa tuua tundeid ja viia segaduseni – tunnete tormini, milles kaob selgus ja kord. Kontroll on ise enesele tähelepanu pööramine, et inimene oleks enesele õige ja kuulekas.

Inimene ei saa iseennast usaldada, sest tema ise ei taha ennast usaldada – tema valikud ei ole olnud head tema enese jaoks – ta tunneb tundeid ja sellepärast vajab ta kontrolli. Vabaduse valides võib inimene ära anda selle, mis tal olemas on – oma tunded, kuid inimene hoiab need enesele, sest need on tema omad. Ta ei taha seda, mis tal on, kuid ta ei anna seda ära, kuni ei näe uut teed, valikut, võimalust – inimene ise küpsetab ennast tunnete sees, et lõpuks astudes, suudaks ta iseenda kontrollimisest lahti lasta.

Inimene elab oma elu või võtab oma elu vastu – valides ja valimata jättes valib ta endale tundeid. Valimata jättes on need teiste omad ja ta ootab, et teised võtaksid, vahetaksid ja muudaksid neid. Ise valides on tunded inimese omad ja tema tee viib läbi nende edasi. Voolamine on Aeg, sest elu on olemas olevas hetkes. Inimese iga samm on uus ja esimene kord, mil on võimalus proovida, kuidas on täna, siin ja praegu oma elu elada – inimene ise loob iseendale, tunnetega värvides, päriselt ise enda elu.


Marianne


04.02.2020.a


Kommentaare ei ole: