Inimest paneb liikuma tahtmine kogeda. Eesmärgiks, mille nimel
pingutatakse ja mille poole, vahel vahendeid valimata püüeldakse,
on tahe anda endale soovitud tunde tundmine. Viha pöördub selle
vastu, ka iseenda, kelle või mille tegevus võib takistada inimest
oma eesmärgile jõudmast. Sel hetkel tundub inimesele, et valitud
tunde kogemine on talle eksistentsiaalselt kõige olulisem, sest tema
elu saab edasi jätkuda alles peale seda. Peale oma tahtmise
saavutamist algab see, mida inimene on ise endale lubanud – elada
oma elu iseenda moel – tema vabadus iseendana iseendas olemas olla.
Mina tahan! -
võdiseb alahuul, kui mina ei saa.
Vihast tõmbuvad rusikasse käed,
kui kellegi teise tahe on suurem ja tugevam.
Mina ise luban endale -
mina saan selle, mida mina TAHAN!
Mina tahan on teadmine, et inimene suudab, iseenda tahtmise järgi,
luua muutusi või peatada muutused iseendast väljaspool. Mina TAHAN
– inimene muutub jõuks, kui vaja siis vahendina relvaks, et suuta
saavutada oma eesmärk – luua ise ennast väljaspoole iseennast -
„Minu tahtmine sündigu – nii nagu minu sees olgu ka Maailmas minu
ümber!”
Inimene öeldes – Mina tahan! - mõtleb – Mina tahan, et Maailm
oleks Mina! Sel juhul ei oleks Maailmas ohtu tema vabadusele. Inimene
kardab kaotada st allajääda, kui kellegi või millegi muu tahe on
tugevam kui tema enda oma, sest ta teab, et tema on välisega ühte
seotud. Inimene tahab vältida võimalust, et tema peab kogema
tunnet, millega tema ise veel toime ei tule. Inimene peab saama oma
tahtmise, sest ta on otsustanud, et alles peale valitud tunde
kogemist saabub lõpetatus ja tema saab oma vabaduse tagasi – tema
on eesmärki täites oma sihtpunkti jõudnud.
Tunded tõusevad inimeste seest, riiu ja võitlusena, inimeste
vahele, sest küsimus on viisis – KUIDAS – mil moel inimene
ennast teostab. Kui ta vaatab eesmärki, siis ei näe ta teed, sest
oma tähelepanu sihtmärgil hoides tahab ta iga hinna eest ja kohe
sinna jõuda – kõik vahepealne on segav ja mittevajalik. Kuid seal
vahel ongi Inimese TEE kui selline. Tema teekond, millel kõndides
õpib ta oma kogemustest, õpilase ja õpetajana, kaasteeliste ja
iseenda eludes ühteseotuna olles. Inimesed liiguvad ühes, samm
sammu järel edasi – jõudes sügavamale ja kaugemale, lähemale
iseendale.
Seotus muutub ahelateks, sest teised inimesed paistavad seisvat ise
olemise vabaduse teel ees – seega tuleb see võimalus elimineerida
– on Mina ja on Minu tahtmine – sest inimesel tuleb jõuda kohale
iseendana elamise vabadusse. Sellest kaobki küsimus – Kuidas kõndida? - alles
jääb tahe ära kogeda, et läbida maa lõppu. Inimene ei näe
vabadust oma teel, vaid see on seal kaugel, peale kõike seda, mis
tema ja vabaduse vahel seisab. Seal, lõpus, saab ta lihtsalt olla,
sest tunnete kogemised jäid teele. Oma teed käies on inimene ise ja
ka teised segavateks faktoriteks – see on elu, mille peab ära
kogema. Teekond ei tundu kingitusena, vaid alles eesmärgi seljataha
jätmine on tähistamist väärt sündmus, sest oma tee kogemine tunnetena on
lõputu küünlapäevana paigalseis.
Mida Mina tahan tunda ja mida Mina ei taha tunda – oluliseks
muutub, kuidas tunda ära see, mida ei taheta tunda, et siis tahta
endale seda, mida inimene ise tahab st lubab endal kogeda. Inimene ei
taha olla kohas ega koos nende inimestega, kus ja kellest ta teab, et
need saavad äratada temas tunde, mida ta tunda ei taha, sest ta
teab, et tema ei tule sellega veel toime. Inimene võtab isiklikult
ja enese pihta käivalt ning käivitab Mina TAHAN!, kui ta saab
tunnetega kõrvetada – ta reageerib, sest tema tahab ise endale tunnet
valida.
Inimene ei salli neid inimesi, kes ei anna talle võimalust kogeda
seda tunnet, mida tema tunda tahab. Ta on oma ellu kogunud, Mina
tahan! järgides, need inimesed ja kohad, kes seal on - eesmärgiga
kogeda tundeid, mida ta tunda tahab, sest siis ta teab, et tal on see
võimalus ja ta usub, et see on tema õigus. Inimene tunneb endas
kraapivat ärritust nende inimeste pihta, keda ta ei suuda ära
unustada – need on need inimesed, kes ei ole teda hoidnud, vaid on
oma hoolimatuse või tahtmisega sundinud inimest soovimatut tunnet
kogema – teda tundega kõrvetanud. Inimene ütleb – too seal tegi
talle haiget või tegi teda katki – teise inimese tahtmine jäi
peale, kui tema pidi tundma enese jaoks valet tunnet ja seega jäi
ta ilma selle tunde kogemisest, mida ta iseenda arvates vajas.
Inimene nö ise valib, öeldes Mina Tahan!, endale tundeid, mille
kogemist ta naudib või millega toime tuleb. Inimene ei talu ega
taha, et teised talle soovimatuid tundeid jagaksid, mis siis, et ka
sel juhul on tegelikult tema ise need kogemused iseendale valinud.
Inimene seab oma ellu eesmärgid – sihid – mida ta otsustanud
endale valida, et siis selles kohas või selliste inimestega saada
soovitud tundeid kogeda ja seega ütleb ta – Mina TAHAN!
Inimene ei küsi- Kuidas mina saan?, vaid ta ütleb – Mina tahan!
-mõlemad on valik, kuidas inimene iseennast ja oma teed kogedes,
Maailma ja ise ennast läbi oma tunnete kogeb.
Marianne
08.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar