Meie ise oleme oma tunde Meistrid

Nende tunnete kogemised, millega me toime ei tule, sünnivad nn Meie -de sees. Ükskõik, kellega või millega me selle ühise Meie moodustame, tahame, et selle Meie sees oleksid head tunded. Need, mis on meie jaoks õiged, vajalikud ja sobivad. Kuid just nende Meie -de sees kogeme tundeid, mida ei taha enda sees omada ega tunda ja selleks, et vältida uuesti kogemist otsime võimalust, kuidas olla või teha teisiti siis, kui tajume ohtu veel kord samasuguses hetkes seista. Oh, rõõmu ja üllatust – me seisamegi, sest meie ise loome oma teele kordusi, et anda võimalus muuta oleviku olevas hetkes oma tulevikku.

Kindel plaan, kuidas vältida soovimatut, tundub olevat kontroll – kõige ja kõigi kontrollimine, sest siis ei tohiks mitte midagi valesti minna. Kuid, siis avastame, et tegelikult ei oma me kontrolli ei teiste ega veel vähem eneste üle. Teised, Meie -de sees, ei anna soovitud tundeid, vaid jagavad lahkelt soovimatut kraami ning meie ise ei jää külmaks ega kaineks, sest reageerides tormame tundeid vältides otse tunnete sisse.

Kui on Meie, siis see tähendab, et seal on mitu nimetajat ja seega on meil võimalus, et kui keegi teine teeb midagi teisiti, siis muutub ja ongi teisiti. Teisiti tegemine tähendab, et teine peab tegema, meie jaoks ja pärast teisiti, sest alles peale seda saame meie ennast teisiti tunda.

Me ei taha, et teisel oleks ja jääks Meie sees alles vabadus olla ja tunda nii nagu tema seda tahab, kui teine ei hooli sellest, kuidas meie kõige selle kõrval ja sees iseennast tunneme. Kui meie ei saa teise käest head tunnet, siis ärgu saagu teine meie poolt ka – see oleks kui preemia jagamine halva käitumise eest. Me tahame teist iseka iseolemise eest karistada, kuid karistus karistab karistajat – meie ise hoiame ennast olukorra sees kinni, sest ei saa unustada tehtut st meie ise ei luba enesel meie pihta tehtud ülekohut unustada – mis ja kuidas oli – mida teine tegi, mida ei andnud ja mille meie ise enda panuse peale vastu saime – hapu ja vissis iseenda, kellega pole endalgi mitte midagi peale hakata.

Meie ise hoiame olnust kinni, sest usume, kuna kardame, et meil ei ole teist valikut ja seega puudub korduvast loost väljapääs. Meil puudub võti, sest meie ise ei anna seda iseendale seni, kuni pole suutnud teist muuta ehk teisiti tegema/ käituma panna nö ühise Meie jaoks – tegelikult meie endi jaoks, kes me eneses kasvanud tundega toime ei tulnud. Kui teine on Meie sees, siis usume, et ta on ka meie sees kaasas ja kohal – sellepärast me ka tunnet eneses tunneme.

Kohas, kust tee võib viia korduva sõnani - JÄLLE – usume, et peame suutma teist liigutada nii, et too teeks seda, mida meie vajame – lõhuks tundevaikuse veel enne kui see tormiks paisub – teine teeks seda, mis on meile, meie enese tunde tundmise eest kaitsmiseks vaja. Kui ootame esimesena teise sammu, siis ei lähe meie tee siit edasi, sest meie oleme paigal. Paigas püsimiseks vajame tunnet, mis aitab seda saavutada – selle tunde kasvatamiseks vajame täitmist, mida ootame teiselt. Tahame, et teine mõistaks, et ta saab lunastatud ja on oma karistuse kandnud alles siis, kui on meie tunde teise tunde vastu vahetanud – andud meile ilusa ja hea olemise.

Tunde kogemine, Meie sees, tähendab, et oleme võtnud teise endasse – tunneme isiklikult, et see, mis ja kuidas oli, juhtus teise pärast ja tehti meie jaoks – järeldus teine käivitas sündmuse, mis viis tunde tundmiseni meie sees. Seega oleks vaja, et saaksime kogeda teist tunnet – soovitud ja vajaminevat – loome korduse st jätkame vana lugu – ja ootame, et meile antakse teine tulemus – teine on selle meile võlgu, sest eelmisel korral tegi ta valesti – tulemus ei sobinud meile – selle sees ei olnud hea olla.

Paus iseendaga on kõige raskemini talutav koht – vaikus iseendas, milles on võimust võtnud tunne – sel hetkel ei kuule me iseenda häält. See on hetk, milles enese sees kohal olla, et olla – mitte tormata muutma, et vahetada, kustutada või peita – vaid olla ja tunda ning seejärel vabanenuna vabadusse astuda. Paus on koht, kus avastame, et teist ei ole meie sees muutusi loomas ega vastutust võtmas – meie ise täidame iseennast tundega, et vältida vaikust ja keeldume võtmast vastutust – kui poleks ... siis ei oleks või kui oleks ... siis poleks .. - teine astus, Meie sees, meie eest tunde sisse.

Me võtame iseendalt ja teistelt ära võimaluse võtta vastutus oma tunde tundmise eest ning õppida ja kogeda oma tunne läbi – me tõttame kustutama, üle kirjutama, elama teiste peal välja, ära peitma, olema iseenda elude ohvrid jne – nii jääb tunne läbikõndimata, puudu mõistmine, et ise astudes valisime, ise kõnnime ja ise loeme lõpetatuks siis, kui ise oleme eneses lahendust leides iseendale võtme vabadusse ulatanud – meie ise oleme oma tunde Meistrid.

Marianne

30.01.2020.