Rusikas
käed taovad
inimese
kummis rinnale -
Mina
..! Mina tegin ..!
Mina
olin ..! Minaaaa ..! -
kõrvus
ja Maailma sees
kumiseb,
kõmiseb ja kajab -
Mina!
Mina! ja Mina!
Üks
heidab ühe sõna,
teine
viskab teise -
käib
sõnasõda,
kasvab
nördimuse udu,
sest
mõistmatuse äng
täidab
inimeste sugu.
Kainus
ei jahuta päid,
sest
igas ühes on oma
katki
hõõrdunud
verilihal
vermetest
tulenev
valu.
Üks
tuli ja astus,
teiste
varvastel tallus,
tegi
torkavalt haiget,
esimene
või viimane piste,
siis
katki lõikas paise -
voolas
tulise auruna välja
kõikide
katkine Mina -
haiget
saanud ja õrn,
sest
vastukarva silitades
selle pihta sai puudutatud.
„Hoian
kinni enese Mina-st,
sest
see olen ju Mina -
selle
eest lähen tulle
ja
astun võitluse sisse!”
Mitte
keegi ei taha,
et
teine tuleks
ja
kõva häälega ütleks,
näpuga
torgates näitaks -
„Sina
olid ja tegid
ja
seega Sinu Mina
teisiti
tegema
ja
olema peaks!”
Mina-d
said haiget,
inimesed
mõõtmetelt kasvasid -
ise
ennast suuremaks kasvatasid,
et
oma õrnu ja hapraid,
isekaid
ja iseolemise Mina-sid,
teiste
eest ja käest,
varju
ja embusesse võtta.
Teiste
Mina-d olid
ähvardavalt
suured
ja
inimesed tõestasid,
kõike
üksipulgi üles lugesid -
kuidas
ja mida
nemad
kõike on teinud,
sest
see annab õiguse,
maksab
kinni
iseolemise
vabaduse,
et
mitte teha seda,
mida
teha ei taha,
sest
see tunnistaks seda,
et
ühe inimese Mina
jääb
teise Mina-le alla.
Rusikas
käed
taovad
kummis rinnale -
„Siin
sees olen Mina!
Kui
olen teinud
kõike
toda ja seda
ning
rohkemgi veel,
siis
miks peaksin Mina
andma
teisele seda,
mida
Mina ei taha -
teadmist
kõikide ees,
et
teise Mina
saab
end tunda
suurema
ja võimsana,
kui
suudab panna minu Mina
tegema
seda,
mida
tahab tema Mina.”
Inimesed
ei jaksa
teisi
kuulata ega vaadata,
sest
kõrvus ja enese sees
trummeldab
ohuna
Mina!
Mina! Mina!
Inimestes on füüsiliselt valus,
sest
oma teel käies kaasas
on
tohutult suur väsimus -
Mina
pean! koorem
on
nii raske kanda,
et
inimene ise peab
ise
ennast edasi kandma.
Marianne
18.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar