Lugemine – vaevaline iseenda kasutamise selgeks õppimise teekond

Lugemine on pikalt olnud teema, sest see pole olnud vajalik ja oluline teema lugemist õppivale pojale. Koolivaheaeg on olnud aeg, kus olla olemas ja ühes edasi astuda, luues kindlad piirid ja kõndida kõrval ning teha tööd eesmärgi nimel, mis on lapse meelest ikka veel kellegi teise jaoks ja pärast tegemine – tema ise on enesele teised, veel töötavad, lahendused leidnud - harjutamine on aeg, mis kaob ära ja jätab ilma iseendale olulisest isiklikust ajast. Üleeile tajusin, et vajan füüsilist liikumist, sest ülemäärast energiat oli sees liiga palju – täna mõistsin, kuidas ja miks see kasvab.

Täna, istudes poja kõrval ja kuulates ning toetades tema lugemise konarlikku teed, tajusin korraga selgelt, kuidas minu keha kogub endasse füüsilist pinget. Istudes ise paigal ja suunates kogu tähelepanu meie ühise ruumi kontrollimisele ning püüdes poega, teda toetades, edasi aidata, kasvas pinge minu sees üha suuremaks – me mõlemad tahtsime sellest kohast välja, et oma tegemistega edasi minna, kuid lehekülg oli alles pooleli – enese poolt seatud piirid, mis ei lubanud kellelegi vabadust.

Korraga tajusin selgelt, et minus oli püüdlus astuda poja sisse, et liigutada ise tema suud, vormida ja ühendada tähti, et jõuda ees seisvatest takistustest üle. Seejärel tajusin, kuidas viha kasvades tõusis minus soov väliselt, füüsilisena väljendudes, see tema pihta valada – kui seest ei suuda, siis astun reaalsuses ennast relvana kasutades tema vastu ja viin oma tahtmise läbi – ma hakkasin labajala ringe tegema ning varbaid kokku ja lahku liigutama – tundsin, kuidas energia pääses liikuma.

Tahtsin füüsiliselt poja sees olla, et suuta sundida teda teisiti tegema. Samas tundsin enese jõuetust ja suutmatust oma tahet ellu viia ning seega kasvatasin viha, et suurendada oma jõulist üleolekut – kasutamaks seda võimalust, mis reaalsena olemas oli. Minu sees oli kasvanud vajadus vallandada pinge, mis oli kogunenud, et suuta sundida poega oma väljendust muutma – tarve füüsilise vallanduse järele oli iseenda frustratsiooni vallandumine – ma olen jõuetu, mina ei suuda, minust ei piisa, sest pojal endal ei ole seda vaja.

Alguses hoidsin, kandsin, lükkasin ja silusin – olin ise tervenisti kohal ja lugemise sees, kuid, kui hakkasin iseennast tagasi tõmbama ja eemal seisma, et mine ja proovi ise oma tiibu, siis see loperdamine ja soovimatus lendu tõusta kasvataski pinget, sest olin kõrval, kuid mitte sees - väljas olles ei liikunud edasiminek minu soovi kohaselt – mina ei juhtinud protsessi – laps ise tunnetas ennast ja andis oma panuse iseenda tahtmise järgi. Mina olin vaid raam, kes ootas kohalejõudmist – Minu Aeg hakkab peale seda lehekülge ja mina tahtsin sinna kohale jõuda - siis tundsin vajadust lükata ja vormida .

Teisipäeval läksime ratastega loodusesse sõitma ja nö eksisime ära. Kaardi pealt radu vaadates panime paika oma raja, nii 16 km pika, kuid looduses olles ja googelmapsi jälgides kadusid mõned rajad telefonist olematusesse, kuid kohapeal vaadates olid need segadust tekitavalt olemas ja me plaanisime ümber ning tegime veel kord korrektiive, lõpuks otsustasime, et lõikame ja läbime lühema maa. Kuid, mis plaanitud see tehtud – see maa, mis oli vaja energia kulutamiseks läbida, see sai läbi sõidetud. Lühem rada jäi meie silmade eest varju ning me läbisime suurema ringi. Algsest tunnist sai kaks tundi, viimasest pool õhtuhämaruses maantee serval – auto oli teisel pool järve ning seega tuli sõita kogu maa, mis veel ees ootas – kokku täpselt või umbes nii 16 -17 km.

Täna hommikul mõistsin, et vajan rännakut looduses, kehale oli tarvis pikemat füüsilist kõndimist. Tavapärane maa tundus liiga lühike - libises minu mõtetest läbi siis, kui läksime pojaga ühes teele. Täna ulatati mulle kingitus – avanes rada, mille olemas olemisest küll teadsin ja tuli välja, et ma olin sellest üsna mitmeid kordi lihtsalt mööda kõndinud, kuid kuni tänaseni polnud ma seda näinud. Rada läks kivistele kaljudele, kõrgusi vahetades taeva alla avaruse ja vabaduse sisse – 8 km puhast loodust. Leidsin uue Maailma ja seal olemine aitas vabaneda ja puhastuda - kõndisin oma energiast läbi ja pingest välja.

Marianne

03.01.2020.a