pühapäev, 19. jaanuar 2020

Astmete vaheldumine





Kadus aegade hämarusse
ja unustuse hõlma see,
millest kord lugu sai alguse -
oldi ajas ja kohas,
mis parasjagu oli käes,
kui väljapääsuta mullis
kõigi tunnetes ujuti sees.

Vead ükshaaval üles loeti,
oma panust tõestati,
ise olemise vabadust õigustati,
kuid milleks kõik see -
rusikatega vehkimine,
sõnadega pihta loopimine,
meelde jäävad okkad ja pisarad,
solvumine ja alla jäämine -
lugu ise otsa ei lõppe.

See kõik oli vaht,
pinnale ujunud praht,
mis ummistas voolu
ja takistas vaate -
tuletasin enesele meelde,
miks ja milleks kord läksin teele,
milleni mina ise tahtsin jõuda.

Kas minul üldse
oli alles soov
ning võimalus
oma eesmärki täita
või oli aeg
end ise vabaks võtta,
uuesti valida
ja taas teele minna.

Loost oli saanud võitlus,
et hoida alguse lugu alles,
tegelikult – see,
millega läksin teele
oli läbikäiduna
aega tagasi lõppenud -
see siin oli uus
ja juba järgmine.



Eelmine seisis seni pooleli,
sest sellest mina ise
hoidsin kõvasti kinni.
Täna iseennast mõistsin
ja ise ennast vabaks lubasin,
nüüd tean, et mina ise
saan uuesti valida,
et seejärel otsustada,
kas uues loos üldse
kõndimist soovin jätkata -
see oleks küll minu lugu,
kuid mitte ainult -
mina valin enese loo iseendale.

PS pildil oleva puu vanus jäi 150 - 160 aasta vahele.

Marianne

19.01.2020.a



Kommentaare ei ole: