Astmete vaheldumine

Kadus aegade hämarusse

ja unustuse hõlma see,

millest kord lugu sai alguse -

oldi ajas ja kohas,

mis parasjagu oli käes,

kui väljapääsuta mullis

kõigi tunnetes ujuti sees.

Vead ükshaaval üles loeti,

oma panust tõestati,

ise olemise vabadust õigustati,

kuid milleks kõik see -

rusikatega vehkimine,

sõnadega pihta loopimine,

meelde jäävad okkad ja pisarad,

solvumine ja alla jäämine -

lugu ise otsa ei lõppe.

See kõik oli vaht,

pinnale ujunud praht,

mis ummistas voolu

ja takistas vaate -

tuletasin enesele meelde,

miks ja milleks kord läksin teele,

milleni mina ise tahtsin jõuda.

Kas minul üldse

oli alles soov

ning võimalus

oma eesmärki täita

või oli aeg

end ise vabaks võtta,

uuesti valida

ja taas teele minna.

Loost oli saanud võitlus,

et hoida alguse lugu alles,

tegelikult – see,

millega läksin teele

oli läbikäiduna

aega tagasi lõppenud -

see siin oli uus

ja juba järgmine.

Eelmine seisis seni pooleli,

sest sellest mina ise

hoidsin kõvasti kinni.

Täna iseennast mõistsin

ja ise ennast vabaks lubasin,

nüüd tean, et mina ise

saan uuesti valida,

et seejärel otsustada,

kas uues loos üldse

kõndimist soovin jätkata -

see oleks küll minu lugu,

kuid mitte ainult -

mina valin enese loo iseendale.

PS pildil oleva puu vanus jäi 150 - 160 aasta vahele.

Marianne

19.01.2020.a