teisipäev, 7. jaanuar 2020

Vahukommide valged mütsid




Õunapuuokste peal rippusid helmed,
viljade asemel lumest jäänud,
vesimärjad, tilkuvad pisarad,
mis talve silmadest voolanud välja.

Talv tuli ja ust korraks paotas,
lume vaibana üle maa laotas -
oli valendav valgus,
tasane ja soe vaikus.

Tormakas maailm taltus,
tänavatel sammude hääl vaibus,
elu käis majade varjus,
puu teki all unne suikus.



Kuid kiusakas sügis
veel ei andnud alla,
ta taevaluugid lõi valla
ja vett piserdas kaela -
teki puu pealt ära kaotas.



Valge vaip määrdus,
kui lumi jalge all sulas -
teed mööda finišši poole
lõbus inimparv silkas -
oli esmaspäev ja oli Loppiainen.

Ühes mindi teele,
kes välja tulla viitsis
ja peale pühade aega
ennast liigutada raatsis,
preemiaks kostusena sellele
vahukommide valged mütsid
sooja kakao peal sõitsid.



Kui tõesti tahta talve püüda
ja valevas hanges
taas lumeinglit teha,
siis tuleb Lapi poole sõita -
seal saab teda käega katsuda
ja oma silmaga kaeda.

Kuid puul pole autot,
et ära kaugemale minna -
tema siia jääb ootama
valge aja vaikust
ja lumise teki pehmust.


Marianne

07.01.2020.a

Kommentaare ei ole: