Vahukommide valged mütsid

Õunapuuokste peal rippusid helmed,

viljade asemel lumest jäänud,

vesimärjad, tilkuvad pisarad,

mis talve silmadest voolanud välja.

Talv tuli ja ust korraks paotas,

lume vaibana üle maa laotas -

oli valendav valgus,

tasane ja soe vaikus.

Tormakas maailm taltus,

tänavatel sammude hääl vaibus,

elu käis majade varjus,

puu teki all unne suikus.

Kuid kiusakas sügis

veel ei andnud alla,

ta taevaluugid lõi valla

ja vett piserdas kaela -

teki puu pealt ära kaotas.

Valge vaip määrdus,

kui lumi jalge all sulas -

teed mööda finišši poole

lõbus inimparv silkas -

oli esmaspäev ja oli Loppiainen.

Ühes mindi teele,

kes välja tulla viitsis

ja peale pühade aega

ennast liigutada raatsis,

preemiaks kostusena sellele

vahukommide valged mütsid

sooja kakao peal sõitsid.

Kui tõesti tahta talve püüda

ja valevas hanges

taas lumeinglit teha,

siis tuleb Lapi poole sõita -

seal saab teda käega katsuda

ja oma silmaga kaeda.

Kuid puul pole autot,

et ära kaugemale minna -

tema siia jääb ootama

valge aja vaikust

ja lumise teki pehmust.

Marianne

07.01.2020.a