Mina ei küsinud – kuidas - sest mina olin ära otsustanud

Täna, taas poja kõrval istudes ja lugemise vaevalist kulgu jälgides tundsin, kuidas kaotan iseennast ja otsisin olukorrast väljapääsu ning kasutasin selleks karistuste väljamõtlemist, et läbi nende hirmutada poega ja sundida teda kuuletuma – kõndima minu seatud eesmärgi poole. Mina ei suutnud talle lubada, et tema võib valida nii nagu tema ise soovib seda teha. Mina tundsin hirmu, et siis jääb minu poolt otsustatud eesmärk saavutamata.

Hiljem, loos kõndima asudes, vaatasin enda sisse ja leidsin üles ammuse mustri, mis selle aja sees on minu käitumisviise ja tundeid kujundanud ning kasvatanud – kuidas teiste inimeste küsimusest, soovist või vajadusest on saanud minule eesmärk, milleni tuleb jõuda – justkui selleks, et teine saaks selle, mis temale tarvis, kuid tegelikkuses selleks, et mina saaksin ise endale vabaduse tagasi anda.

See tõde, mida mina ei tahtnud enesele hommikul tunnistada ega kõva häälega välja öelda oli - mina ei tahtnud, et teise inimese tahtmine jääks peale. Minu tähelepanu ja tegevus olid suunatud sellele, kuidas teha nii, et teine teeks ära selle, mida mina tahtsin, et tema teeks. Ma ei küsinud teise inimese käest, kuidas, millal ja kas tema on valmis tegema. Mina ei küsinud seda, sest tahtsin, et tegevus toimuks minu tingimustel. Mõtlesin välja karistusi, et teine hirmu tundes kuuletuks ning alla annaks ja mina saaksin oma tahtmise. Tahtsin teist karistada, sest mina tundsin ennast allajäävat, kuid oma eesmärgile jõudmiseks vajasin üleolekut. Hüvedest ilma jäämine pidi olema relv, mis sunniks teist kuuletuma.

Kuidas endas vastuvõtta teadmine, et see ei ole mitte kuidagi minu teha, kuidas teine inimene ise otsustab oma elu elada? Teise inimese eesmärk ei olnud see või ei jäänud selliseks, mis minu omaks sai. Teine inimene ei kõndinud minu otsuse täitumise teel, sest midagi muud oli tema enese jaoks olulisem ja tähtsam – kuidas pääseda sellest läbi või mööda, mida tema ei tahtnud enese elus või sees kogeda.

Mina ise tahtsin kujunenud olukorrast välja saada, sest teadsin – minul endal ei ole seda vaja – see oli teise jaoks ja pärast tegemine. Tundsin, et temal endal ei ole vaja ja seega ei võta ta mind vastu. Mina solvusin ja vihastusin. Solvudes peatasin aja, et oodata seni kuni teine tuleb tagasi ja täidab minu otsustatud eesmärgi. Viha kasvatasin selleks, et leida tee, kuidas sundida teist kuuletuma. Kuid, kui mina ei saanud oma tahtmist, siis keerasin inimesele selja ja tõukasin ennast lahku, üles pinnale, et ahmida hingamiseks õhku ja mitte näha seda, mis oli peidus minu enese sees.

Kuidas olla olemas olemata sundus – minu eesmärk ei olnud teise inimese poolt valitud eesmärk ega tema enese tee, kuid mina olen või ei ole üldse. Kuidas lasta lahti oma enese tahtmisest ja lubada enesele kergust, mis saabub siis, kui mina ei pea valvama kellegi teise teekonda – ei aega, pikkust ega viisi - kui mina seadsin eesmärgi, siis tahtsin selleni enese tempos jõuda ja veel kiiremini seda teha, et teiste teemadega oma enese elus edasi minna.

Mina astusin teise inimese rajale, teise inimese elu sisse ja ütlesin – lähme nüüd minu tempos ja valitud viisil sinna, kuhu mina pidasin õigeks suunduda. Mina ei osanud, sest mina ei tahtnud käia teise kõrval, sest siis jäänuks minul vabadus kätte saamata – uskusin, et minu poolt otsustatud eesmärk oleks jäänud täitamata, kui teine oleks vaba olnud. Minu sisse ei tulnud kergust, sest mina ise ei lubanud enesele vabadust – mina pidin täitma eesmärgi ja seega valisin teisest eemale astumise, sest seal oli minu jaoks vabadus olemas – teise kõrval olin seotud iseenda sees vastuvõetud otsusega ning see kasvatas minus tundeid, mida mina ei mõistnud, kuid, mille põhjuseks pidasin teist inimest. Mina olin valmis võitlema teise vastu, et kaitsta iseennast – teisest sai vaenlane, kes oli minu vastu ja seisis vabaduse teel ees, laskmata minul oma eesmärgini jõuda. Mina ei kuulanud ega küsinud teiselt - kuidas, sest teisest inimesest oli saanud vahend, kel tuli kuuletuda, kuid mitte kaaslane, kes ise ja oma moel kõndimas iseenda poolt valitud teel.

Teise inimese toetamisest oli saanud kandmine ja liikuma lükkamine – mina pidin selleks kasutama enese jõudu, leidma selle enese seest ning andma enese arvelt ära – lõin puudust, kuid tegelikkuses, viha kasvatades tootsin lisa, lõin juurde energiat, mis kogunes füüsilise paisuna minu sisse, sest füüsilist väljundit reaalsuses ei olnud – mina ise ei liikunud edasi, vaid püsisin paigal ja ootasin eesmärgi täitumist, et saada vabaks.

Minu tehtud otsusest – püstitatud eesmärgist sai minu vangla, millel puudus mõte kui vangi ei olnud ja seega vajasin, et teine alludes asuks minu poolt loodud piirides, mida mina saaksin valvata ja kontrollida. Eesmärgist sai minu olemas olemise mõte ja sellepärast hoidsin sellest kinni – kui mina saavutan tulemuse, siis olen iseendale antud lubaduse teise jaoks täitnud – täitsa huvitav vaatepunkt.

Marianne

04.01.2020.a