Kogedes ennast läbi teiste saab otsustavaks tähelepanu kvaliteet

Tere! - Mina olen täna teistsugune! Kuid milline? Inimesena tahan uut võimalust kohas, kus on kordus, sest seal kõlab sõna JÄLLE, kui avastan, et juba ära olnu käib minuga ühes. Kuidas mina saan olla teine, kui minu ära olnud hetkedest on mälestused jälgedena minu sees ja Maailmas alles. Tahaksin alustada puhtalt lehelt, kuid ei oska või ei saa, sest tunded, mis on minu sees ärganud või mille olen mina ise teistes üles äratanud, on uues alguses juba kohal.

Kui mina astun Maailma eesmärgiga, et tahan kogeda iseennast läbi teiste, siis ma lähen teiste inimeste tähelepanu püüdma. Maailmast saadava tähelepanu kvaliteet, kas täidab mind ja ma tunnen rahulolemist või jääb minu eesmärk – saada vajalikku tähelepanemist – täitmata ja ma kogen rahulolematust. Maailma sisse, tähelepanu järele astudes tahan, et teised sooviksid ja oskaksid mind kogeda ning anda minule sellega teadmine, et minu sees on hea tunne.

Minnes oma eesmärgiga teele on minu alateadvuses mälestused, et sellest või teisest kohast võin saada vajaliku tähelepanemise, sest see seal oleks ära olnud hetke kordus. See on kui juba enesele lubatu täitumise ootus ja ma lähen saama, kuid minul puudub kontroll ja seega ma ei suuda endale vajaminevat tulemust kindlustada – mina võin ilma jääda. Tunnen eneses rahulolematust, mis pöördub nende vastu, kes olid kohal, kuid ei andnud minule vajaminevat tunnet – nad ei vaadanud mind õigesti.

Usun, et õigest tähelepanust ilmajäämine on Maailma reaktsioon ehk vastus minule ja ma vaatan otsa teadmisele, et mina ei saa sobivat tähelepanu ning sellega toime tulemiseks vajan tunnet ja seega süveneb minu sees vajadus, mida pean täitma selleks, et kasvatada endas seda tunnet, mille valisin, et tulla toime teadmisega, et mina ei kontrolli Maailma ega suuda seda muuta.

Eesmärgi nimel kõndides ei ole mina vaba lihtsalt kogema, sest mina ei taha teadmatust kogeda, vaid tahan kindlalt täidetud saada – see koht ja see inimene peavad andma mulle selle tunde. Mina vaatan Maailmas olijaid kui andjaid, sest minus on teadmine, et kui mina ei saanud vajaminevat, siis järelikult nemad jätsid andmata ja see tähendab, et nad oleksid võinud anda - seega nad on ju andjad ja minul oli ning on võimalus saada – mina tahan kogeda. Saamata jäämine tähendab, et oleksin võinud saada, kui midagi oleks olnud teisiti.

Minu teel on kohad, kus lihtsalt olen, et olla, kuid siis on seal päästikud e teised inimesed ja korraga ärkab minus mälestus täitmata jäänud tähelepanust, sest ma tean, et selles kohas võin saada soovitu ja ma tunnen vajadust, mille täitmine muutub eesmärgiks. Kohas, kus kogen kordust nimega JÄLLE – kogen uuesti teadmist, et mina oleksin võinud saada, kuid ei saanud, sest ei olnud teisiti. Mina ise ei teinud teisiti – mina ootasin, et lõppeks teisiti. Korduste jada toimub kohas, kus on mina ja teised ühes ehk on Meie – just seal usun, et minul on õigus saada ja teistel kohtustus minule vajaminev anda – oleme Meie – kui teine tahab, et temal oleks Meie sees hea, siis ta peab tegema nii, et minul on hea olla. Mina tahan saada, sest minul on õigus headele tunnetele. Mina tahan kontrolli Maailma üle, et kontrollida iseennast.

Maailma astudes, et kogeda ennast läbi teiste on saadava tähelepanu kvaliteet otsustav valikul, kas minna või mitte, kas teha või mitte, kas olla või mitte. Nende inimeste vastu, kelle poolt jagatud tähelepanu kvaliteet on olnud kõikuv – ma olen end tundnud hästi ja tundnud ennast halvasti, olen umbusklikult ettevaatlik ja ennastkaitsev – väldin kui võimalik ja kohtan kinnisena – ma ei usalda ning seega ma ei jaga ise neile head tunnet, sest olen kogenud, et vastust ei pruugi saabuda – ja mina jään ilma. Kui olen kogenud, et jään ilma, siis ma ei taha sellesse kohta tagasi minna – kui pean, siis olen valvel ja valmis ennast kaitsma – mina ei taha nö andjaid ise kogeda, sest mina näen neid vaenlastena. Tahan enne saada, et seejärel anda vastu – tahan vahetada. Oma trotsist ei loo mina ise Meie sisse head tunnet, sest mina ei taha seda teisele anda ja seega mina ise ei tee seda enese jaoks ja nii ei ole ka minul endal Meie sees hea olla.

Kui lähen Maailma eesmärgiga tähelepanu saada, sest minu sees on täitmata jäänud vajadus, siis otsin kordusi, et anda endale võimalus saada täidetud. Mina vajan Maailma käest õiget vastust st korduvat kogemust, et mina saan õige tähelepanemise siis, kui mina pean iseendaga toime tulema hetkel, kui kogen, et mina ise ei oska või ei saa kordusest välja pääseda, et teise tulemuseni jõuda. Kui võimalik, siis jätaksin soovimatud kordused vahele või üldse ära, sest kordustes saan ise enese kogemise – üks ja seesama tunne tõuseb ühtedes ja samades kordustes. Usun, et kui teine teeks teisiti, siis mina saaksin teistsuguse enese kogemise. Usun, et lahenduse võti on võimes panna teine teisiti tegema. Usun, et kordustele tuleb teine lõpp siis, kui teine teeb teisiti, sest siis saan mina vajamineva – mina ise ei lase oma vajadustest lahti, vaid ootan nende täitmist. Tahan, et teine oleks võti, kuid teine on peegeldus, mis avab minu sees oleva Maailma, millest läbikõndimise lahendus peitub minu sees. 

Kordus on juba ära olnu peegeldus. Kuid, kuidas astuda välja peeglist? Millal olen mina valmis ise ennast kogema ja ise astuma, et muuta ise kordust? Kuidas oleks, kui mina läheksin Maailma kogema – ilma hinnanguteta, soovita vastu saada ja tahtmata st vajaduseta muuta. Kuidas tundub anda ise endale teine vaatenurk - vajaduste asemele on minu sees võimalused ...

Marianne

29.01.20202.a