Mina ei taha! - jonnin enese sees

Tugevatel tunnetel polekski enam nagu kaitseid peal ega pidureid ees, kui voolab, siis täiega nii, et kogu väline Maailm kaob ja tunne on minu ümber uueks Maailmaks kasvanud. Kogen tundeid nii ehedalt, et minust endast saab tunne ja siis, ma kogen ise ennast.

Minu sees oli jonniv protest astuda edasi – miks peaksin lammutama Maailma, mis hetkel seisis paigal ja paigas. Teadsin, et esimesele sammule järgneb segadus, kus näilisest korrast saab kaos, mille sees tuleb ehitada üles uus Maailm. Mina protestisin, sest kartsin, et peale tehtut ja läbielatut saab valmis Maailm selline, mis ei ole minule okey – seal ei ole seda, mida tahan enese ümber näha, et ise tunda ennast hästi.

Tundsin endas sundust astuda ja kohustust luua kaos, et jõuda järgmisesse hetke. Teadsin, et minu taskus ei ole piisavalt vahendeid, et luua enese tahtmiste järgi soovitud Maailm – kui minul ei ole olemas praegu, siis milleks kogu see tee st tunnetest läbi kõndimine, kui ma ei saa soovitut ka siis endale tagada. Mina ei otsinud lahendust – kuidas, sest mina ei tahtnud jõuda sinna, kus Maailm oleks paigas olles vale, sest siis ma tahaksin selle seest ära, kohale jäämine tähendaks ju leppimist kaotusega – vaatamist otsa sellele, mis ei olnud teele minnes minu valik – parim võimalik ei olnud minule parim. Mina tahtsin anda endale kindluse ja teadmise, et astudes saan täpselt selle, mida mina vajan – mina ei kontrollinud tulemust – mõistsin, et mina olin kaotanud kontrolli.

Jonnides keeldusin edasi astumast ja seisin paigal, et oodata seni, kuni Maailm alluks taas minu kontrollile. Kontrollipuudus tähendas ohtu tunda tunnet, millega mina toime ei tule ja seega ei tahtnud ma astuda sammu tundmatutesse vetesse, kus võib kõik võimalik olla ja seal ei suudaks mina ennast hoida ega kaitsta. Jonnimine oli tegevus, millega takistasin iseennast astumast, sest kui oleksin sammu teinud, siis oleksin juba alustanud teed ja seega võinuks olla lootusetult hilja - mul tuleks kõndida lõpuni välja.

Jonnides olin ohver ja minus oli lootus, et olles, oma elu elades, kannatav kangelane, väärin selle eest tasu. Jonnimise ajal võib äkki, midagi juhtuda ja mina ei peagi ise kõndima enne, kui tulemus on kindlalt paigas. Jonnides ei võtnud ma vastutust iseenda eest – mina tahtsin, et keegi teine teeks midagi teisiti ja mina saaksin otse minna hetke, mida kogeda soovin. Keeldusin vastuvõtmast teadmist, et minul ei ole iseenda poolt kontrollitavat tulevikku. Mina ei kuulanud ega tahtnud kuulata ühtki põhjust, kuidas ja miks mina ise saan - mina teadsin, et minul puudub kontroll oma tunnete üle, mis minus võivad ärgata.

Jonnimine on kätteõpitud lahendus – see on ootus paigalseistes, et lihtsalt juhtuks ära, minust väljaspool ja mina ei teeks, astuks ega valiks midagi kontrollimatut - mina lihtsalt saaksin selle, mida tahan omada ja tunda. Jonnides protestin – Mina ei taha! minna ja kogeda seda, mis päriselt juhtub - elada ise oma elu just sellisena nagu see minu poolt valmis saab elatud.

Marianne

15.01.2020.a