Alkeemias avaldatud 47 lugu
Inimest paneb liikuma tahtmine tunnet kogeda. Eesmärgiks, mille
nimel pingutatakse ja mille poole, vahel ka vahendeid valimata
püüeldakse, on tahe anda endale soovitud tunde tundmine. Viha
pöördub selle vastu, ka iseenda, kelle või mille tegevus(etus)
võib takistada inimest oma eesmärgile jõudmast. Sel hetkel tundub
inimesele, et valitud tunde kogemine on talle eksistentsiaalselt
kõige olulisem, sest tema elu saab edasi jätkuda alles peale seda.
Peale oma tahtmise saavutamist algab vabadus – elada oma elu
iseenda moel.
MINA TAHAN on teadmine, et inimene suudab, iseenda tahtmise järgi,
luua muutusi või peatada muutused iseendast väljaspool. Mina TAHAN
– inimene muutub jõuks, kui vaja siis vahendina relvaks, et suuta
saavutada oma eesmärk – luua ise ennast väljaspoole iseennast -
„Minu tahtmine sündigu – nii nagu minu sees olgu ka Maailmas
minu ümber!”
Inimene öeldes – Mina tahan! - mõtleb – Mina tahan, et Maailm
oleks Mina! Sel juhul ei oleks Maailmas ohtu tema vabadusele. Inimene
kardab kaotada st allajääda, kui kellegi või millegi muu tahe on
tugevam kui tema enda oma, sest ta teab, et tema on välisega ühte
seotud. Inimene tahab vältida võimalust, et tema peab kogema
tunnet, millega tema ise veel toime ei tule. Inimene peab saama oma
tahtmise, sest ta on otsustanud, et alles peale valitud tunde
kogemist saabub lõpetatus ja tema saab oma vabaduse tagasi – tema
on eesmärki täites oma sihtpunkti jõudnud.
Tunded tõusevad inimeste seest, riiu ja võitlusena, inimeste
vahele, sest küsimus on viisis – KUIDAS – mil moel inimene
ennast teostab. Kui ta vaatab eesmärki, siis ei näe ta teed, sest
oma tähelepanu sihtmärgil hoides tahab ta iga hinna eest ja kohe
sinna jõuda – kõik vahepealne on segav ja mittevajalik. Kuid seal
vahel ongi Inimese TEE kui selline. Tema teekond, millel kõndides
õpib ta oma kogemustest, õpilase ja õpetajana, kaasteeliste ja
iseenda eludes ühteseotuna olles. Inimesed liiguvad ühes, samm
sammu järel edasi – jõudes sügavamale ja kaugemale, lähemale
iseendile.
Seotus muutub ahelateks, sest teised inimesed paistavad seisvat ise
olemise vabaduse teel ees – seega tuleb see võimalus elimineerida
– on Mina ja on Minu tahtmine – sest inimesel tuleb jõuda kohale
iseendana elamise vabadusse. Sellest kaobki küsimus – Kuidas
kõndida? - alles jääb tahe ära kogeda, et läbida maa lõppu.
Inimene ei näe vabadust oma teel, vaid see on seal kaugel, peale
kõike seda, mis tema ja vabaduse vahel seisab. Seal, tee lõpus,
saab ta lihtsalt olla, sest tunnete kogemised jäid teele. Oma teed
käies on inimene ise ja ka teised segavateks faktoriteks – see on
elu, mille peab ära kogema. Teekond ei tundu kingitusena, vaid alles
eesmärgi seljataha jätmine on tähistamist väärt sündmus, sest
oma tee kogemine tunnetena on lõputu küünlapäevana paigalseis.
Mina tahan tunda ja Mina ei taha tunda – oluliseks muutub, kuidas
ära tunda see, mida ei taheta tunda, et siis tahta endale seda, mida
inimene ise tahab st lubab iseendal kogeda. Inimene ei taha olla
kohas ega koos nende inimestega, kus ja kellest ta teab, et need
saavad äratada temas tunde, mida ta tunda ei taha, sest ta teab, et
tema ei tule sellega veel toime. Inimene võtab isiklikult ja enese
pihta käivalt ning käivitab Mina TAHAN!, kui ta saab tunnetega
kõrvetada – ta reageerib, sest tema ise tahab endale tunde valida.
Inimene ei salli neid inimesi, kes ei anna talle võimalust kogeda
seda tunnet, mida tema tunda tahab. Ta on oma ellu kogunud, Mina
tahan! järgides, need inimesed ja kohad, kes seal on - eesmärgiga
kogeda tundeid, mida ta lubab endal tunda, sest siis ta teab, et tal
on see võimalus ja ta usub, et see on tema õigus. Inimene tunneb
endas kraapivat ärritust nende inimeste pihta, keda ta ei suuda näha
ega ära unustada – need on need inimesed, kes ei ole teda hoidnud,
vaid on oma nö hoolimatuse või tahtmisega sundinud inimest
soovimatut tunnet kogema – teda tundega kõrvetanud. Inimene ütleb
– too seal tegi talle haiget või tegi teda katki – teise inimese
tahtmine jäi peale, kui tema pidi tundma enese jaoks valet tunnet ja
seega jäi ta ilma selle tunde kogemisest, mida ta iseenda arvates
vajas.
Tegelikult valib inimene ise, öeldes Mina Tahan!, endale tundeid,
mille kogemist ta naudib või millega toime tuleb. Inimene ei talu
ega taha, et teised talle soovimatuid tundeid jagaksid, mis siis, et
ka sel juhul on tegelikult tema ise need kogemused iseendale valinud.
Inimene seab oma ellu eesmärgid – sihid – mida ta on otsustanud
endale valida, et siis selles kohas või selliste inimestega saada
soovitud tunded kätte ja seega ütleb ta – Mina TAHAN!
Kohas, kus inimene ei saa kogeda seda tunnet, mida ta oli otsustanud
end kohe saavat, peatab ta solvudes enese sees aja. Kunagiste otsuste
täitumata jäänud eesmärgid on kui pingule tõmmatud nööride
otsad, inimene ise ei ole oma otsustest lahti lasknud, sest tema ise
ei ole seda iseendal lubanud teha. Sihile jõudmata tunneb ta hirmu,
mille soovib kaotada – inimene kardab, et tema lood lõppevadki
just selliste lõppudega, kus tema peab iseendale ütlema– Mina ei
saa seda tunnet kogeda! Seda enesele öeldes kasvatab inimene endas
tunde, mis aitab selle hetke mällu salvestada, et see meeles pidada
ja mitte ära unustada.
Öeldes iseendale – Mina saan! - annab inimene sellega iseendale
lubaduse, et tema saab seda tunnet kogeda ja seda tehes loob ta
enesele puuduse. Inimene loob enese sisse vajaduse, et läbi selle
täita tundmata tundest jäänud tühjust. Ta ütleb iseendale –
Mina vajan seda tunnet! - ja seega teeb ta enese sees otsuse – Mina
saan! – ja sellest tuleneb eesmärk, mis ootab täitmist. Vajadust
endas kandes püüab inimene luua iseenese ellu kordusi, et kordustes
taasluua juba ära olnud hetke, mis lõppeksid seekord teise
tulemusega, sest alles soovitut tunnet kogedes saab ta oma eesmärgi
lõppude lõpuks täidetuks lugeda.
Kuid kordused ei aita, sest need ei täida inimest - temast ei piisa,
et suuta ära muuta juba ära olnud hetke. Ükskõik kui kõvasti ta
nõudvalt „Mina Tahan!” enese sees hüüaks, see ei muuda
minevikus toimunut. Inimene otsib, kordusi luues, võimalust - KUIDAS
saada endale see, millest ta ilma jäi, et anda iseendale luba olla
vaba, püüdmata enam iseennast, eesmärgi nimel kontrollida.
Mina ei saa! – Mina saan! - Mina tahan! Hoides kinni sõnadest -
Mina ei saa st Mina jään ilma – pole selles kohas lõpetatust,
sest tunne kestab seni, kuni inimene laseb sellest lahti, kuid lahti
laskmine oleks allaandmine ja iseendale antud lubaduse murdmine.
Inimese sees on protest võtta vastu teadmine, et oligi see, mis oli
ja seda, mida ei olnud, seda ei saagi selles hetkes kunagi olema.
Inimeses on hirm kogeda armastuse puudumist – Mina saan selle, mida
mina tahan, sest ma vajan seda! - see oleks tõestus, et tema on
armastatud ja hoitud.
„Mina ei saa – mina ei ulatu siit edasi ja ei saa kogeda tunnet,
mille tundmise jaoks ennast avasin – mina ei saa seda, mille pärast
tulin ja astusin. Ootused täitumisele – Mina tahan! ja Mina ei
taha! – rahulolu ja rahulolematus - enese kaitsmine ja iseenese
eest seismine, et enam ei tunneks või saaksin vajaminevat tunda.
Keegi teine annab ja võtab tunde – avab minu sees ukse – äratab
tunde üles – mina vajan armastust, sest mina ise ei tunne
armastust iseenda sees ära – ma olen kaotanud, sest tunnen hirmu,
et ilmajäetuna olen armastusest ilma jäänud. Teine ulatub mind
puudutama, ulatub sügavale minu sisse – mina olen haavatav, minule
saab haiget teha – mina TUNNEN kõike enese sees.”
Inimene kasutab ärganud tunnet mälestuse loomiseks. Tema seob
sõlme, et hoida ära olnu olevaga ühes. Inimene ei julge tundesse
vaadata, sest aegu varem tundega kõrvetada saades kaotas ta usu, et
on armastuses hoitud - siis poleks ta tundnud enese sees seda,
milleni tema ise ei suuda ulatuda. Tunne oli kõikjal tema sees ja
tema ise ei saanud selle seest välja.
„Tule ja võta ära! Anna minule minu rahu tagasi! Sina ei hoidnud
minul käest ega aidanud tunde seest välja. Üksi mina ei tule
toime, sest kardan ennast ära kaduvat ja ilma Sinuta ei ole minul
mitte kedagi, kes saaks mind hoida. Sina ulatusid minuni, kui
puudutasid, kuid Sina ei võtnud ära minnes mind kaasa – mina jäin
oma tunnete sisse – mina õppisin, et ei saa Sind usaldada. Mina
unustasin armastuse suuruse ja ma ei näinud, et Sina andsid mulle
minu enda kingituseks – mina nägin seda, mida mina tundsin.”
Kui inimene oli tunde sees, siis ta uskus, et on Maailma sees üksinda
ja ta ei usaldanud enam armastust, seega otsustas ta kontrollida
seda, mida, millal ja kuidas tema ise lubab endal tunda – inimene
lõin enese sisse iseenda üle kontrolli, sest tema sees oli hirm
tundeid kogeda. Need kohad, kus inimene otsustab enese sees - Mina
saan! sest Mina tahan! - on kohad, kus inimene ei suuda iseenda
tunnetega seonduvat ega toimuvat kontrollida.
Marianne Umborg
10.01.2020.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar