Inimesed tahavad, et nende sisemised saladused oleksid kindlalt
peidus – see tõde, mis nad enese kohta ise teavad, püsiks
pimeduse varjus, et ise ei näeks ega keegi teine välja ei ütleks.
Kui nähtav öeldakse välja ja valgus on pimeduse hajutanud, siis
tunneb inimene kukkumise valu, sest see on kui uuesti sündimine
ajal, mil kaitset pakkunud ja turvaline, inimese enese poolt ehitatud
Maailm on korraga kadunud. Inimene näeb iseennast ja on hetk, mil
temal on võimalus ise ennast vastu võtta täpselt sellisena nagu ta
olemas on.
Sellel hetkel võib käivituda võitlus ja inimene valib relvile
tõusmise selle vastu, kes sõnad lausus. Inimene pöörab tähelepanu
iseendalt teisele – tahtega, et teine teeks nii, et ära olnud hetk
muutuks olematuks - teine vabandagu selle eest, et puudutas. Inimene
sai puudutatud, sest ta ei saanud aru, kuidas võis teine temale nii
teha – näidata inimesele teda ennast ilma looride ja varjudeta.
Ütlemine ei teinud olematuks seda, mis olemas oli ega loonud juurde
seda, mida olemas ei olnud. Ütlemise hetkel nägi inimene ise ennast
– nägi seda, mida tema ise enesesse peitnud oli. Inimese enese
teadmine tõusis valguse kätte. Inimene ei talunud iseenda nägemist,
sest kui ta vaataks, siis ta teaks, et ta on päriselt iseendana
olemas – seni kuni on lootus pimeduses peituda, seni on võimalus,
et ei ole.
See, et teine nägi ja teab, ei mõista inimest hukka – inimene ise
annab endale hinnangu. Inimene ei võta iseennast vastu seni, kuni ta
ei ole valmis ise ennast vaatama – ta ei taha iseennast näha,
sest ta ei pruugi enesele meeldida – inimene ei oska endas leida
armastust selle vastu, kes pole tema enese mõõdupuude järgi ilus
ja puhas.
Inimene oskab lugeda endale üles kõik need punktid, mis peaksid
kõigile tõestama tema õigust iseendana olemisele. See on
jonnimine, paigal seistes liikumisele vastu võitlemine, sest kui
inimene astub edasi, siis on ta teel enese poole. Inimene seisab
paigal, sest Maailm ei ole enam turvaline – ta ei tea, mida teine
oma sõnades peituva teadmisega peale võib hakata. Inimese sees on
hirm teadmatuse ees, sest ta ei tea, mis tema endaga juhtuda võib –
ja ta kukub, sest kindlat maad ei ole enam tema jalge all.
Ennast õigustades proovib inimene juhtida tähelepanu sellele, mida
ilusat ja head ta on teinud, et pöörata ära tähelepanu sellelt,
mida tema ise vaadata ei taha, sest seal sees on tunne, mis ei hoia
teda ilusana. Pole tahtmist vastutada oma tehtu eest – inimene ei
taha sellist ise ennast – tähelepanu juhtides soovib ta teada
anda, millist iseennast on ta valmis koos Maailmaga vaatama. Inimene
ei võta ennast vastu, sest ta ei suuda vastu võtta teadmist, et kui
ta oleks hetk tagasi teisiti valinud, siis ta ei oleks sellist nö
kohtumõistmise tundi enesele saanud. Kuidas olla aus ja öelda
iseendale – „Minu poolt tehtud otsuse tagajärg on põhjus, miks
mina ise valguse käes seistes iseendaga tõtt vaatan.” Teadmine –
Mina Ise Tegin! - lööb inimese hinge kinni, sest korraga on ta
ujumise asemel uppumas.
Valguse käes seistes on inimene uues alguses, seal on kergus ja
võimalus lennata, sest tiivad kannavad kui ei pea enam ennast põhjas
peituvasse, kuid turvalisust pakkuvasse mutta ära kaotama – see
kergus on ehmatav, sest selles on vabadus. See, et inimene oli või
tegi ei tähenda seda, et ta täna on, kuid enese sisse teadmise
peitmine tähendab, et inimene tunneb hirmu – Olengi, sest olin!
Inimene soovib osta endale patukustutuskirja teadmisega, et kui ta on
ilus ja hea, siis võib ta olla ka selline, keda varjab enese ja
teiste eest. Kui inimene suudab iseenese ilusaks maalida või
teraviku teise pihta suunata, siis kaob hämaruse varjudesse see, mis
oli ja on, kuid millest vaikitakse. Küsimus on selles, mida ja
kuidas inimene ise enese jaoks ja pärast teeb? Kas ta seisab sellise
iseenda eest, kes ta on või selle eest, kes ta olla tahab, kuid sel
juhul astub tema ise sellise iseenda vastu, kes ta on. Inimene ei
taha kuulda vastuseid küsimustele – Miks Sina tegelikult tegid? ja
Mida Sina tegelikult tegemata jätsid? Inimene ei talu teadmist, et
keegi teine teab seda, mida tema ise iseenda kohta iseendale
tunnistada ei taha. Kas tõesti on kergem peitust edasi mängida ja
öelda, et ei ole seda, mis on olemas?
Suures mängus nimega Elu on reegel, et reegleid ei ole. Mängijad
ise valivad endale vahendid ja käigud vastavalt iseenda poolt seatud
eesmärkide täitmiseks – kas tuleb ennast kaitsta või ollakse
valmis avanema – kas tuleb vältida kogemist või soovitakse
kogemus vastu võtta – see on enesele sobiva kogemuse valimine.
Kuid Elu ei jaga kõiki kaarte mängijatele, vaid mängib ise kaasa
ja siis nö juhtub see, mis tuleb – eesriie avaneb, valgus süttib
ja inimene kohtub oma kogemusega. Mängija avastab, et tema head
kaardid osutusid vähemateks ja kogemus saab ta kätte – inimesel
on taas võimalus valida – kuidas jätkub tema tee ...
Marianne
23.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar