Oli aeg, mil sündisin Maailma ja avastasin kõike läbi iseenda –
olin algus ja lõpp ühes. Mina ise äratasin endas tunde ja mina ise
kogesin seda - kui tegin ja olin, siis tundsin rohkem ning nautisin
elusana oma elus osalemist. Kasvades õppisin, et minu sees peituvad
kahetised tunded – ühed, mille järele kasvavad minus vajadused,
sest mul on hea nende sees olla, kuid lisaks on seal veel need teised
tunded, mis mõjuvad muserdavalt ja lõhkuvalt, sest need tulevad ja
viivad endaga ühes ning mina ise muutun selliseks, milline minul on
keeruline olla.
Oma kogemustest õppisin, et minu tunded tulevad ja kaovad koos
teiste inimestega, kes vaadates puudutavad mind. Mina õppisin
uskuma, et minu tunded ärkasid sellest, kuidas teised mind kogesid,
kui mind nägid ja minusse vaatasid – nemad äratasid tunded, mida
vajasin või varjasin, minu sees üles. Mina õppisin, et oma tunnete
tundmiseks vajan tähelepanu või nende vältimiseks pean hoiduma
teiste inimeste poolsest tähelepanemisest.
Nüüd kõnnin Maailma sees uskumisega, et teise inimese tähelepanu
tähendab, et mina äratasin tema sees tunde. Mina tahan, et
suudaksin teise sees äratada ilusa ja hea olemise, et seejärel
kõike seda ise enda sees kogeda. Kuid minus on teadmine, et mina ei
suuda teist inimest ega tema tunnet kontrollida ning see kasvatab
minu sees ärevust, ebakindlust ja hirmu. See on pelutav teadmine, et
kui mina peaksin vajama mingit kindlat tunnet või vältima
soovimatut tulemust, siis mina ise ei suuda teise sees olevat tunnet
muuta ega teist teisti tundma sundida - seega mina tean, et alati on
võimalus - mina ei saa seda, mida mina vajan.
Tähelepanu küsimine, vältimine ja saamine tähendab sisemist
tasakaalutust, sest otsin vastust ja töötavat lahendust, kuidas
olla ja teha nii, et mina ei saaks läbi tähelepanemise minus vastumeelsust tekitavat tunnet ja kuidas teha nii, et mina saaksin endale
positiivse tunde kogemise. Minu sees on uskumine, et kui äratan
teise sees hea, siis ta tuleb tagasi ja tahab mind uuesti kogeda –
mina saan tähelepanu ehk iseendale vajamineva tunde, mis ärkab teise poolt
saadetud valguse käes – ja mina saan ise ennast uuesti kogeda.
Selline on Maailm, milles käies usun, et teised on minu tunnete
autorid.
Teise inimese reaktsioon on minule teadmine vastusena, millise tunde mina tema sees äratasin. Mõistes, et tähelepanu jagati minu pärast ja
jaoks, tahan teist uuesti kohata, kuid saades aru, et teine tegi seda
enesele mõeldes, siis pettun ja hoian eemale. Mina protestin, kas
või jonnides ja otsin üles kõik põhjused, miks vältida kohti,
tegemisi ja inimesi, kus kardan kogeda tunnet, millega mina toime ei
tule, mis tähendab tegelikult seda, et mina ei talu vajaminevast
tundest ilma jäämist. Ma olen nagu avali laps, kes ootab head ja
pai – mina lähen, kõnnin Maailmas ja saan - puudutan vajaminevat
tunnet, näen enese sees, et see on Maailmas olemas, kuid ma ei saa
täidetud, sest seda jääb väheks või ei anta seda tunnet minule. Ma tunnen enda sees, et saadavast tähelepanemisest minule ei piisa, sest tähelepanu jagamise tõlgendus on
erinev – mina annan oma vajadusest lähtuva tähenduse – selle,
mida tahan või ei taha enda sees kogeda.
Kui astun ja lähen ise ennast läbi teiste kogema, siis on minu
vajaduste täitmiseks teiste inimeste poolt saadava tähelepanu kogus
ja kvaliteet otsustava kaaluga – suunan oma tegemise ja olemise
teistele inimestele, sest usun, et pean suutma iseendaga köita
teiste tähelepanu ja oskama panna neid tahtma mind kogeda ja seda
võimalusel veel ning veel kord, et anda minule see tunne, mida mina vajan
– nautida iseenda kogemist.
Kui ütlen, et mina ei tule tunde tundmisega toime, siis tähendab
see seda, et mina pean tegelema selle tundega, mis minu sees kasvab
ning ma ei saa kogeda seda tunnet, mida ise tahan – elan uskumisega, et mina ise ei saa
valida, sest minus olev tunne on teise inimese reaktsioon sellele,
kuidas tema mind koges. Kui minus on ärganud negatiivse fooniga
tunne, siis on see minu sees, kuid mina tahan selle seest välja –
mina ei taha iseennast sellisena kogeda. Hea ja ilus tunne saab
minuga üheks ja minul on hea iseendana olla ning ma tahan võimalust,
et ise ennast sellisena uuesti kogeda.
Kui astun ja lähen, sest tahan ise läbi iseenda iseendale anda,
siis on minu tähelepanu suunatud iseendale, sest tegutsen iseenda
jaoks ja pärast – lähen ja kogen ise ennast, iseennast avastades
ja nautides - olen algus ja lõpp ühes.
Marianne
17.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar