Kord
oli hetk, kus üks mees,
kes
vaatas tähti, ütles -
„Sinu
tee on üksildane” -
ma
ei saanud aru,
et
kui mina ise
olen
enesel olemas,
kuidas
mina siis ise
üksinda
olen ja käin.
Olen,
kui hunt,
kes
inimeste keskel
on
vales nahas.
Mida
tähendab mõte -
suudan
õieti elada -
et
poleks sassis ega segadust
ja
maha ei jääks korralagedust?
Vahel
on mul kahju,
on
ise endast tõsiselt kahju,
et
see, mille enesele
paremaks
pidasin,
tegelikult
mulle enesele
valusalt
haiget tegi -
see
on üksiolemise valu
iseendana
olemise teel.
Kui
väljas pole kedagi,
kelle
pihta viha kasvatada,
siis,
kuidas
anda
enesele jõudu
oma
igapäevast elu elada -
mille
mina ise
oma
huvitavate nurkadega,
ise
enese jaoks
elan
huvitavalt keeruliseks.
See
ongi üksi olemise hetk,
mil mul on endast kahju,
põletavate
pisarateni kahju,
kui
ma enam ei tea,
kas
ma oskan või üldse tahan,
iseenda
poolt korraldatu
selgeks
ja korda teha -
kas
on üldse,
mida
ja mõtet teha.
Seisin
ühe loo varemete vahel -
astudes
läks katki liivaloss
ja
tundus, et siia lõppes tee -
võisin
öelda, et jälle kord,
taas
ühe ilusa ja värvilise,
kuid
õrna mulli ära lõhkusin -
selgus,
et seintes polnud tugevust.
Maailma
kadudes inimesed pagesid,
eneste
sisse peitu pugesid
ja
lõhkujale selja pöörasid,
ta
eneste keskelt välja arvasid -
see
ongi üksi olemine,
kui
pärast tõuget jään üksinda -
peale
konnatiigi vaikelu
lainetama
löömist
olen
üksinda jäänud,
sest
alasti jäetud
tagasi
ei pöördu.
Mina
ei kaotanud,
sest
alles ei jäänud seda,
mida
ei olnud ka enne -
mina
ise olin loonud
ise
enese sisse,
justkui
reaalsuse -
olemas
oleva,
kuid
tegelikult haihtuva
oma
elu elava illusiooni.
Üksi olemise
valu -
kaotasin
selle,
mida
omanud polnud -
seega
püsti ja alles
ei
saanudki jääda see,
mida
päriselt olemas ei olnudki -
enese
pärast kahju tundes
valusalt
leinasin kaotust -
mina ise ei lubanud leinata,
kuid ometi -
midagi oli siiski kadunud -
näilisus -
mina ise seisin alasti.
Marianne
20.01.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar