Olen peopesale võetuna hoitud

Kohas, kus mina ei saanud kogeda seda tunnet, mida uskusin end kohe saavat, peatasin solvudes enese sees aja. Kunagiste otsuste täitumata jäänud eesmärgid olid kui pingule tõmmatud nööride otsad, mida hoidsin kramplikult kokkususurutud peos – keha mäletas. Mina ise ei olnud oma otsustest lahti lasknud, sest mina ise ei olnud seda iseendal lubanud teha. Ühe pisikese hetke sees olin tundnud hirmu, mille soovisin kaotada – mina kartsin, et minu lood lõppevadki just selliste lõppudega, kus mina ütlesin iseendale – Mina ei saa seda tunnet kogeda. Seda öeldes olin kasvatanud endas tunde, mis aitas selle hetke mällu salvestada, et meeles pidada ja mitte ära unustada.

Mina ütlesin iseendale – Mina saan! - andsin sellega lubaduse, et mina saan seda tunnet kord kogeda – lõin puuduse. Lõin enese sisse vajaduse, et läbi selle täita tundmata tundest jäänud tühjust. Mina ütlesin iseendale – Mina vajan seda tunnet! - ja seega tegin enese sees otsuse – Mina saan! – ja sellest tulenes eesmärk, mis ootas täitmist. Vajadust endas kandes püüdsin luua iseenese ellu kordusi, et kordustes taasluua juba ära olnud hetke, mis lõppeksid seekord teise tulemusega – tunnet kogedes oleksin saanud oma eesmärgi lõppude lõpuks täidetuks lugeda.

Kuid kordused ei aidanud, sest need ei täitnud mind - mina teadsin, et minust ei piisa, et suuta ära muuta juba ära olnud hetke. Ükskõik kui kõvasti ma nõudvalt „Mina Tahan!” poleks enese sees hüüdnud, see ei muutnud ega muuda minevikus toimunut. Mina otsisin, kordusi luues, võimalust - KUIDAS saada endale see, millest mina ilma jäin, et anda iseendale luba olla vaba, püüdmata enam iseennast, eesmärgi nimel, kontrollida.

Mina ei saa! – Mina saan! - Mina tahan! - hoidsin kinni sõnadest „Mina ei saa” - mina jään ilma – selles kohas polnud lõpetatust, sest tunne kestab seni, kuni mina lasen sellest lahti. See oleks olnud allaandmine ja iseendale antud lubaduse murdmine. Minus oli hirm võtta vastu teadmine, et oligi see, mis oli ja seda, mida ei olnud, seda ei saagi selles hetkes kunagi olema. Minus oli hirm kogeda armastuse puudumist – Mina saan selle, mida mina tahan, sest ma vajan seda! - see oleks olnud tõestus, et olen armastatud ja hoitud. Vajamineva tunde kogemine tähendanuks oma Mina tähtsuse nägemist.

„Mina ei saa – ma ei ulatu siit edasi ja ei saa kogeda seda, mille tundmise jaoks ennast avasin – mina ei saa seda, mille pärast tulin ja astusin. Ootused täitumisele – Mina tahan! ja Mina ei taha! – rahulolu ja rahulolematus - enese kaitsmine ja iseenese eest seismine, et enam ei tunneks või saaksin vajaminevat tunda. Keegi teine annab ja võtab tunde – avab minu sees ukse – äratab tunde üles – mina vajan armastust, sest mina ise ei näe - mina ei tunne armastust iseenda sees ära – ma olen kaotanud, sest tunnen hirmu, et ilmajäetuna olen armastusest ilma jäänud. Teine ulatub mind puudutama, ulatub sügavale minu sisse – mina olen haavatav, minule saab haiget teha – mina TUNNEN kõike enese sees.”

Mina kasutasin ärganud tunnet mälestuse loomiseks. Sidusin sõlme, et hoida ära olnu olevaga ühes. Mina ei osanud tundesse vaadata, sest mina ei julgenud – tundega kõrvetada saades kaotasin usu, et olen armastuses hoitud, sest siis ma ju poleks tundnud enese sees seda, milleni mina ise ei suutnud ulatuda. Tunne oli kõikjal minu sees ja mina ise ei saanud selle seest välja.

„Tule ja võta ära! Anna minule minu rahu tagasi! Sina ei hoidnud minul käest ega aidanud tunde seest välja. Üksi mina ei tule toime, sest kardan ennast ära kaduvat ja ilma Sinuta ei ole minul mitte kedagi, kes saaks mind hoida. Sina ulatusid minuni, kui puudutasid, kuid Sina ei võtnud ära minnes mind kaasa – mina jäin oma tunnete sisse – mina õppisin, et ei saa Sind usaldada. Mina unustasin armastuse suuruse ja ma ei näinud, et Sina andsid mulle minu enda kingituseks – mina nägin seda, mida mina tundsin.”

Kui ma tundsin tunnet, siis uskusin, et olen Maailma sees üksinda ja ma ei usaldanud enam armastust, seega otsustasin kontrollida seda, mida, millal ja kuidas mina ise luban endal tunda – mina lõin enese sisse iseenda üle kontrolli, sest minu sees oli hirm tundeid tunda. Need kohad, kus otsustasin Mina saan! sest Mina tahan! olid kohad, kus mina ei suutnud iseenda tunnetega seonduvat ega toimuvat kontrollida.

Marianne

09.01.2020.a