Iseenda, kui vastutuulega vastamisi seistes

 

Oh inimese laps

Sa ära kurda

ja oma meelt heida -

mõistan Sinu muret,

tajun rasket koormat,

näen keerulisi hetki

ja väänlevaid teid.

Tahaksid kõik need jätta

ja kuhugi kõrvale heita,

ära unustada

ja, kui lind vabana,

oma elu elada.

Kuid kõik need teed,

õppimise kohad,

mõistmised

ja lahtilaskmised,

on vajalikud,

et hindaksid elu väärtust,

et mõistaksid aja lühidust.

Iga olev hetk

on kullast kallim,

sest see on Sinu retk

selles ajas,

selle nime all.

Alguse päev

on seljataha jäetud,

tee lõppu tähistav number,

olles paigas,

veel püsib varjus.

Sina oled teel

sinna poole -

see ei ole siht,

vaid kohale jõudmine -

Sinu aeg on olla teel -

oma aja teel.

Sina ju ei usu,

kui keegi ütleb,

Sina ju ei kuula,

kui keegi räägib,

Sina ju ei näe,

kui keegi näitab.

Sina tahad minna,

teele tormata,

et ise astuda,

kõike proovida

ja täiega kogeda -

nii Sina lähed,

edasi astud,

maitseid proovid

ja elamist koged.

Maailm on ümmargune,

jõuad algusesse tagasi -

ise enese juurde.

Tahaksid olla vaba,

olla ja teha piirideta,

enesele Stop ütlemata.

Mida see tähendab -

olla vaba -

õnnestuda ilma tagajärgedeta,

et midagi ei pidurdaks,

kinni peaks

ega tagasi veaks.

Et oleks ükskõik,

mil moel

on oldud

ja on tehtud,

et mööda läinu

jääks seljataha

ja iseenda pilgu

saaks hoida kauguses ...

Marianne

02.08.2021.a

Aja kasutamine – ära kasutamine

 

Ühel hetkel on käes koht, kus lapsest on saanud suur suur, sest juba algusest alates on ta ju olnud igal järgneval päeval eelnevast olnust suurem. Laps tuleb ja kuulub oma vanemate juurde ja vajab elus hoidmist. Laps vajab ühes olemist siis, kui tema seda vajab ja on oma tahtmistega suur individualist. Oma pilgu järgi on ta tulnud, sest ema ja isa soovisid või arvasid end soovivat tema tulekut. Laps on ühes, kuid samas eraldi – koos on neid kolm ja vahel ka rohkem, kuid kahe vahele ta ei mahu.

On loomulik, et laps tahab päris oma – seda, mis on iseenda oma ja mille kasutamise eest ei seata tingimusi. Laps on mugav, sest tema jaoks on ju tehtud ja tehakse ka edasi. Laps oma isekuses ei mõista või ei taha näha, et vanemate aeg on samamoodi ressurss nii nagu tema enese omagi. Vanematel on õigus oma aja määramisele ja selle kasutamise üle ja seesama õigus on ka lapsel olemas.

Kui laps on eas, mil tema ellujäämine ei ole enam täies sõltuvuses täiskasvanu tegudest, siis on tal endal olemas õigus ja vastutus võtta iseenda sammudest tulenevad tagajärjed ja vajadustest/ tahtmistest lähtuvate nõudmiste rahuldamine järjest enam enese kanda – anda oma aega iseendale. Kuid see enese aeg on tõeliselt väärtuslik ja seega palju hinnalisem, kui kellegi teise oma. See on midagi, mille üle saab või vähemalt peaks saama ise otsustada – teha täpselt seda, mida tahetakse ja ainult siis, kui ise seda soovitakse. Kõik need igapäevaelu kohustused, enesega kaasnevad mugavused, tarbimised, järele ja ette ära tegemised on nii kohutavalt tüütud – neid võib teha keegi teine nt ema, kes on ju ikkagi ema ja on juba teinud ja seega võiks ka edasi teha.

Kui laps läheb tööle, siis temale, tema enese tehtud töö eest, makstud palk on tema Minu Oma, sest selle on ta iseenda aja kulutamise ja kindlate kohustuste täitmise eest saanud. Olles osa tuleb anda oma osa. Enesele kuuluva raha ära andmine/ jagamine sinna, kuhu enne ei pidanud andma, tundub ülekohtusena. Ühise elu jagamisest tulenevad kulud ei ole tema enese valikud, see ei ole temale kuuluv Maailm - lapse jaoks on see olnud valus avastus ja hirmutav teadmine - Minu Oma ei ole minu oma.

Lapse ja vanema kokkupõrge toimub kohas, kus mõlemad tunnevad, et just neile on liiga tehtud – vanema mätas kõrgub solvumisest, nördimusest ja appi võetud vihast, kui ta tajub, et lapse silmis on vanema aeg lõputu ressurss ja selle jagamise/ kulutamise esimene või peamine sihtpunkt peaks olema lapse tahtmiste/ soovide/ vajaduste täitmine. Lapse mätast kasvatab solvumine, hirm ja viha, sest miks tema peab enesele kuuluva ära andma – kui temal ei ole, siis temal enam ei ole.

Lapse tugevus on temas endas – temale kuuluv on võimalus ja vahendid, kuidas ise ennast hoida. Seega on turvaline hoida ennast eraldi ja astuda lahku, et säilitada enese jaoks teadmine – Minu Oma on Minu Oma ja on enese jaoks olemas, siis kui Minul on seda vaja.

Ühises olemises on kõik kuidagi võrdsed ja jagatavad väärtused justkui ühes potis, kuid ometi ei kuulu kõik kõigile võrdselt. Ühine jaguneb, kuid on ikkagi vanemate oma ja nende määrata, mida, millal, kuhu ja kui palju. Valikuid tehakse erinevatest vaatenurkadest ja otsustest lähtuvalt. See, mis on kahe silmis ühise olemise jaoks, ei tähenda sedasama lapse jaoks. Lapse teadmises on esimesel kohal tema ise ja temast endast lähtuvad vajadused/ soovid/ tahtmised, kuid just see ühine on sageli sellel teel takistuseks. Ühisena olles peaks talle kuuluma ka oma vanemate aeg, kuid see ei ole nii – mida suuremaks ta kasvab seda vähem temale seda jaguneb – ta jääb järjest enam kõrvale sellest tervikust, kuhu ta tegelikult kunagi ei ole kuulunud – mehe ja naise liidust – algsest ühisest.

See, mis on kellelegi esmatähtis, ei ole seda kõigi jaoks ja Minu Oma tähtsus kasvab just selliste olukordade kogemises, sest ei taheta olla teistest sõltuv, vaid on vajadus omada teadmist – kui on vaja, siis inimesel on võimalus ja õigus kasutada olemas olevat iseenda jaoks sobiva lahenduse elluviimiseks. Ühises elus tundub sageli, et keegi seisab tee peal ees ja saab enne – süüdlane on see, kelle pärast jääb ohver ilma. Ka oma aja jagamine on kaotus, mis saab tunduda enese ära kasutamisena.

Juba väiksest peale nõuab laps oma õigust – tema aeg kuulugu ainult temale - „Minu aeg ei pea ära kuluma sellele, mida mina ei vaja või kui selle saab teha ka keegi teine või kui minule enam alles ei jäägi!” Ühiselt ühisele loodu kestmise jaoks on vaja igaühe panust – igaüks on ja annab osa - kuid laps ei loonud seda ühist – tema tahab ise luua oma Maailma ja sellepärast seob ta ennast lahti ja läheb teele – laps on oma tiivad avanud ja valmis lendu minema ...

Marianne

30.07.2021.a

Valedega loodud Maailm II – Vale on vale

 

Vahel valib inimene öelda välja vale. See on selline vale, mis võiks justkui olla õige, kuid ometi ei ole seda täpselt sellisena päriselt olemas olnud. Inimene hoiab oma sõnu ja kordab neid. Neist saab talle kindlus – inimesel on neid sõnu vaja, sest temal oli üks eesmärk, kui ta need esimesel korral lausus. Ajapikku saab neist sõnadest tema enese jaoks reaalsus – enese poolt enesele loodud Maailm, milles ongi nii nagu tema seda tahtis näha ja nüüd veendunult näeb.

Ajas vale ei kao, sest algne eesmärk ei ole ikka veel täidetud. Inimese jaoks lugu kestab ja neil hetkedel, mil märgusõna kõlades tundub, et vajaminev lahendus on kohe-kohe sündimas – ta tõestab enese Maailma. Taaskord valab ta oma sõnad välja, tehes seda veel tugevamini kui varem. Lisab tooni ja veenvuse, et seda, mida näitab, millele osutab, tooks ometi lahenduse ja seatud eesmärk saaks täidetud.

Inimene ei küsi enam ammu iseendalt, miks ta seda teeb, sest temale on jäänud ülesanne – suunata tähelepanu, enese varjatud näolt, teise inimese poolt tehtule/ tegemata jätmisele/ valele olemisele/ veale ja selle jaoks tuleb tal kasutada õigeid sõnu – korrata neid kui rikkiläinud plaat ajal, mil käib vastastikkune sõnade sõda – vaidlus, kas oli või ei olnud – on kaitse ja rünnak – käib lahing ja kestab sõda.

Keegi ei peatu, et mõelda – miks? Õige ja vale mängus on vaja tõestada. Mõlemal poolel on vaja ise ennast ära tõestada, et pesta puhtaks enese nägu. Tegelikult ei ole enam vahet, mis või kuidas oli, toimus, tehti, öeldi – see oli ära. Teineteise vastas seistes ei ole vaadatud sõnade taha – mille jaoks oli vaja tähelepanu suunata, mida see pidi andma, milline oli vajaminev tulemus, et kui olekski nii nagu vale välja mõtleja näitas ja teised sellega nõustuks – mida see sõnade väänajale oleks omas hetkes andnud?

Maailm sai loodud ja püsib, sest inimene ei suuda enesele tunnistada - valitud vale on ikkagi vale, sest ta ei ole toonud õiget lahendust.

Marianne

29.07.2021.a

Valedega loodud Maailm I - Vabaduse kaotus

 

Selles ajas, mil inimene on ühe oma aja lõpusirgel ja sõltub või võib jääda sõltuma teistest, siis võib ühel hetkel olla käes see aeg, mil inimene loob oma mõtetes huvitavaid lugusid ja räägib neid välja nii nagu need oleksid päriselt juhtunud.

Need on valed. Nende lugude sisu on üsna sarnane – keegi tahab varastada või juba varastas, keegi tahab halba teha või juba tegi. Tavaliselt on lugudes üks peategelane, kuid vahel ka pea kõik need, kellega kokkupuututakse.

Kõrval olijal ja kõrvalt kuuljal on keeruline olla, sest tema ei tea, mida või keda uskuda ja mida või keda mitte. Tahaks ju aidata, ära lahendada, mõista ja toetada, kuid see osutub võimatuks, sest mõtetes loodu ja päris elu ei lähe omavahel kokku.

See, kes on valitud valede ohvriks, on süüdlane ega suuda ennast ära tõestada ega iseennast puhtaks pesta. Kui kõrvalt kuulja ei näe ega ole kohal, siis valib ta poole, keda uskuda ja kui ta teabki valede lugu, siis ometi jääb kahtluseuss närima. Seega tunneb süüdlane, ehk loo ohver, hirmu ja temas kasvab viha ning tõuseb protest, sest hoolimata sellest, et tema ei ole teinud ega olnud või on teinud ja olnud – on sõnad sõnade vastu.

Inimene valib valed enesekaitseks. See või need inimesed, kellele ta omistab seda, mida pole päriselt olnud ega tehtud või hoopis eitab nende poolt tehtut, on tema jaoks ohtlik(ud). Lugudes sisalduv süü on põhjus, mille abil saavutada soovitu – tagada enese turvalisus. Lugude huvitav kallutatus on katse saada abi väljast, et leida enesele tugi, mille abi kõrvaldada potentsiaalne oht.

Lugude algus läheb meelest ja valed kasvavad ning muutuvad tõeliseks. Inimene ise usub ja näeb neid olemas olevat ning rohkem ei olegi vaja. Sellega hoiab ta ennast valvel, põhjuse meeles ja ohu eemal, sest valede ohvril on päriselt või inimese fiktsioonis võimalik muuta valesid rääkiva inimese elu – valede rääkija usub/ teab, et just sellel inimesel on võimalik mingil moel võtta temalt vaba, ise olemise vabadus ära.

Marianne

28.07.2021.a

Vana aja nikerdused

Kui küünist ja ärklikorruse põrandast ajalugu välja "kaevasin" ning pööningul kolasin, siis leidsin igasugu huvitavat vana aega. Soovisin aardeid alles hoida ja anda neile uus elu - esimesed tulemused on siin. Kasutatud on oma kodu erinevate aegade vana, kirbukate leide ja natukene ka uut - liim, nöör, kruvid ja riputuskonksud.

Vana kast piltidele raamiks

Suveraamatu reklaam

 Pildid Suomen Kuvalehti 1936

Pilte saab vahetada

Asi millegi riputamise jaoks ja all on riiul ka, tagaseinana kasutatud 50-60 -date mingit köögiplaati. 

Teadetahvel vanast kasti tagaseinast, riiul ja vanad aarded

Selle pildi peal tunudvad nad nõnna väiksed, kuid tegelikult on nende kolme pikemad mõõtmed  80, 60 ja 90 cm

Marianne

25.07.2021.a

 

Mõnusalt pehme šokolaadimaitseline kook

 

Viimasel ajal saab enamus koogilugusid alguse sellest, et olemas olevale natukesele tuleb leida kasutuskoht. Sel korral vaatasid kapist vastu viimane ja väga pruun banaan ning ammu avatud võipakk. Surfasin neti avarustes ja leidsin ühe retsepti, mis sobis olemas olevaga ja tundus põnev katsetada. Lisasin kirjapandule omalt poolt banaanid, kookosehelbed ja vaarikad. Ma ei olnud enne nö laavakooki teinud, kuid teadsin, et sisu peab pehme ja kreemine jääma – selle tulemuse ma saavutasin. Kuigi mina ise oma küpsetist ei proovinud, nägi see reaalsuses väga hea välja ning veel enne, kui mul tuli pähe pilti teha, oli kook juba söödud.

Taigen

250 gr võid

5 muna

4 dl suhkrut

2 1/2 dl jahu

2 dl kakaod

1 dl kookosehelbeid või 1/2 dl kookosejahu

2 küpset banaani

2 spl vaniljesuhkrut

250 -300 gr vaarikaid

Valmistamine

Sulata või ja jäta see jahtuma. Vahusta teises kausis munad ja suhkur kollakasvalgeks vahuks. Sega omavahel kuivained. Lisa, veel leigele, võile munavaht ja sega. Lisa saadud segule purustatud banaanid. Seejärel nõrista läbi sõela segu hulka kuivained ja kalla sekka ka kookosehelbed. Sega. Määri lahtikäiv koogivorm võiga ja riputa üle kookosehelvestega. Vala taigen vormi ja pane vaarikad keskosale ja sega õrnalt taignasse. Küpseta kooki eelkuumutatud ahjus 175 c juures 40 -55 min. Küpsetusaeg sõltub ahjust ja küpsetaja soovist – kui pehmet kooki on soov saada. Ise lasin ahjus olla 50 min, selle ajaga jäi kook keskelt veel kreemiselt pehme. Võib-olla oleksin võinud juba ka varem välja võtta, et seda pehmet osa oleks rohkem olnud, kuid seekord siis sedaviisi. Tagasiside põhjal tundub, et selle koogi söömist soovitakse veel kord korrata.

Marianne

24.07.2021.a

Ohvri teekonda tähistavad vastu kõrvetavad nõgesed

 

66-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/94098143/ohvri-teekonda-tahistavad-vastu-korvetavad-nogesed

Siin on minule endale ja miks ka mitte Sinule üks väljakutse – kallutame kaalukausse– valime näha ja kogeda head.

Tean, et ka Sina tead, kuidas on tunda ennast halvasti ajas, milles ei ole ega näe seda head, mis aitaks Maailma mõnusaks paigaks värvida. Ütleme, et enesetunne, enese sees olev tunne, on kehv ning seetõttu oleme rahulolematud iseenda, kuid veel rohkem selle suure Maailmaga, mis meid ümbritseb. Sellistel hetkedel tahaks, kellelegi ettejäävale, kõik hinge peal lasuva ja ülekohtusena tunduva ära anda – ja nii tulevad üle huulte sõnad, käed või jalad teevad teo, kuid ennekõike vohavad umbrohuna iseennast segavad mõtted, monoloogid ja tunded enese sees.

Just sellistel, mustjashallidel päevadel, kohtame inimesi ja lugusid, kes või mis ei ole meile Minu Inimesed ega Minu lood, sest need hetked ja kohtumised ei tee pai, vaid puudutavad pihta ning ärritudes käivitume tegema, ütlema, olema ja tundma – reageerima ja vastama läbi enese tunnete.

Maailma võlust saab maailm täis valu, segadust, vastukäimist – lapsed ei kuula sõna ega kasva ise, mees poetab sokke, jätab poriste jälgede rea, avab veel ühe pudeli, naine mäletab ja meenutab, tema sõnadevool ei näi lõppevat kunagi, naaber elab liiga kuuldavalt ja nähtvalt seina või aia taga, noorsugu proovib pöördeid ja detsibellide ulatust, valitsus või ülemus tutvustab järgmist suurepärast kokkuhoiuplaani, keegi ütles ei või heitis vale pilgu või sõna, hambad valutavad, selg ei kanna enam enese koormat ja rahakott, võrreldes arvetele kirjutatud numbritega, on õhuke, jne, jne, jne – selliste ebameeldivate ja enese jaoks valede asjade loetlemist võiks jätkata homseni, vahel ka kauemgi.

Seda kirjutades ma ei naera Sinu ega enese üle, ei võta kergelt ega pilka osatavalt. Tegelikult voolavad pisarad, sest on väsimus – oma elu elades olen, oleme väsinud, sest nii vale ja ebaõiglane näib Maailm – justkui oleksid prillid vahetusse läinud. Tunneme vajadust ennast kaitsta kõige selle eest, mis ei ole oma ega hoia. Kuid, kui inimene kaitseb iseennast, siis on ta sõjas, sest enesele vastu seisjaid näeb ta vaenlastena – ka ise ennast, kui ennast tuleb iseenda eest kaitsta. Vaenlane on kõik see, mis või kes nö tekitavad halva ja valena olemise tunde ega lase olla vabalt, sest segavad tunded segavad head(na) olemist.

Oma teel, kogetust järeldusi tehes ja otsuseid vastuvõttes, loome märksõnad inimeste, asjade ja toimuva kohta ning just need sõnad avavad uksed peidetule – astume Pandora laekasse meie enese sees ja me tunneme iseennast oma elu elades üsna kehvasti, sest ruumi ei ole ja õhku ei jätku. Oleme vangid, kes on jäetud, enese poolt võetud, vabaduseta. Tahaks, et keegi päästaks ära, kuid mitte keegi ei saa päästa inimest tema enese käest – iga inimese elu on tema enda elada.

Kuna kangelast ei tule ja keegi talle puhtaks ei roogi, siis nii sageli kõlab otsus – süüdi – see asi, inimene, juhtunu on süüdlane ja seega saab just sellest peapõhjus olnule ja olevale – vaenlane, kes tuleb eemaldada ekraanilt, sõnadega põrmustada, teoga koht kätte näidata. Valitud tegevus on see, mis peaks andma iseendale signaali – mina hoolin, mina kaitsen ise ennast vaenlas(t)e eest.

Kui on nii nagu on – elame oma igapäevast elu ja seda tehes meenub või näeme või kuuleme või saame osa inimesest/ loost, kes või mis ei ole just see minu, vaid keegi või miski, kellele/ millele mõtlemine kasvatab tundeid, siis selle asemel, et astuda tuttavale teele – vältida, tunda tõrget ja reageerida vaenlasele - leiame positiivse – otsime head. Kui tunneme tunnet pead tõstmas ja on tahe astuda sedasama, juba käidud ja korratud vana rada, siis on võimalus vahetada sagedust – vahetada vanad ja täiskirjutatud klaasid, uute ja säravate vastu. Vaadata oma elu ja iseennast lähemalt, anda enesele aega olla ja otsida head. Otsida seda killukest, mis valmistab enesele rõõmu. Otsida üles see kullatera, mille olemas olemise ja kogemise üle suudame tunda päriselt tänulikkust. Selline hea olemine ja sellise hea kogemine on olemas igas asjas, loos ja inimeses - oma enese soovi korral on võimalik see üles leida. 

Kui öeldakse, et üks tõrvatilk rikub ära mee, siis üks hea sõna suudab väljaöelduna lohutada ja teha pai pisaraist kriimulisele põsele, toetada raskel hetkel ja tuua ka päikese pilve tagant välja – näe head ja Sa tunned endas head olemist ja Sina saad jagada head. Head jagades, ka iseendaga seda tehes, oled juba muutnud Maailma – enese oma - ja just sealt algavad ja sinna suunduvad kõik Sinu enese lood, sest kõik teed viivad Rooma – iseendani. See, mida teed, selle teed enesele. See, mis on sees, see on ka väljas. Sina lood iseennast, kui Maailma ja Maailma kui iseennast, läbi iseenda. See, mis on Sinu sees olemas, selle lood Maailmana nähtvaks.

Keskendu heale, positiivsele ja Sa märkad, et muudad oma Maailma heaks ja mõnusaks paigaks. Sinul ei tule pähe ennast kaitsta nende inimeste, asjade või lugude eest, kelle või mille üle oskad rõõmu ja tänulikkust tunda – Sina näed elu ja olemisi ja kohtumisi ja lugusid kingitustena. Ilma kaitses olemata, lood Sa ennast vabana, sest pole vaja valvel olla, valmisolekus number üks oodata, et kõigele valele koheselt vastu reageerida. Sinu ümber on olemas ja Sa kohtud - minu Inimestega.

Kogetud tunded, neile antud hinnangud ja vastuvõetud otsused – see ongi Maailmas olev ja tuntav enese sees – näed ja koged läbi enese valitud prillide. Ohvrilt võetakse ja talle jääb alati vähem. Kingituse vastuvõtnu kogeb head ja loob head – külvad seda, mida lõikad.

Marianne

23.07.2021.a