Oh inimese laps
Sa ära kurda
ja oma meelt heida -
mõistan Sinu muret,
tajun rasket koormat,
näen keerulisi hetki
ja väänlevaid teid.
Tahaksid kõik need jätta
ja kuhugi kõrvale heita,
ära unustada
ja, kui lind vabana,
oma elu elada.
Kuid kõik need teed,
õppimise kohad,
mõistmised
ja lahtilaskmised,
on vajalikud,
et hindaksid elu väärtust,
et mõistaksid aja lühidust.
Iga olev hetk
on kullast kallim,
sest see on Sinu retk
selles ajas,
selle nime all.
Alguse päev
on seljataha jäetud,
tee lõppu tähistav number,
olles paigas,
veel püsib varjus.
Sina oled teel
sinna poole -
see ei ole siht,
vaid kohale jõudmine -
Sinu aeg on olla teel -
oma aja teel.
Sina ju ei usu,
kui keegi ütleb,
Sina ju ei kuula,
kui keegi räägib,
Sina ju ei näe,
kui keegi näitab.
Sina tahad minna,
teele tormata,
et ise astuda,
kõike proovida
ja täiega kogeda -
nii Sina lähed,
edasi astud,
maitseid proovid
ja elamist koged.
Maailm on ümmargune,
jõuad algusesse tagasi -
ise enese juurde.
Tahaksid olla vaba,
olla ja teha piirideta,
enesele Stop ütlemata.
Mida see tähendab -
olla vaba -
õnnestuda ilma tagajärgedeta,
et midagi ei pidurdaks,
kinni peaks
ega tagasi veaks.
Et oleks ükskõik,
mil moel
on oldud
ja on tehtud,
et mööda läinu
jääks seljataha
ja iseenda pilgu
saaks hoida kauguses ...
Marianne
02.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar