Selles ajas, mil inimene on ühe oma aja lõpusirgel ja sõltub või võib jääda sõltuma teistest, siis võib ühel hetkel olla käes see aeg, mil inimene loob oma mõtetes huvitavaid lugusid ja räägib neid välja nii nagu need oleksid päriselt juhtunud.
Need on valed. Nende lugude sisu on üsna sarnane – keegi tahab varastada või juba varastas, keegi tahab halba teha või juba tegi. Tavaliselt on lugudes üks peategelane, kuid vahel ka pea kõik need, kellega kokkupuututakse.
Kõrval olijal ja kõrvalt kuuljal on keeruline olla, sest tema ei tea, mida või keda uskuda ja mida või keda mitte. Tahaks ju aidata, ära lahendada, mõista ja toetada, kuid see osutub võimatuks, sest mõtetes loodu ja päris elu ei lähe omavahel kokku.
See, kes on valitud valede ohvriks, on süüdlane ega suuda ennast ära tõestada ega iseennast puhtaks pesta. Kui kõrvalt kuulja ei näe ega ole kohal, siis valib ta poole, keda uskuda ja kui ta teabki valede lugu, siis ometi jääb kahtluseuss närima. Seega tunneb süüdlane, ehk loo ohver, hirmu ja temas kasvab viha ning tõuseb protest, sest hoolimata sellest, et tema ei ole teinud ega olnud või on teinud ja olnud – on sõnad sõnade vastu.
Inimene valib valed enesekaitseks. See või need inimesed, kellele ta omistab seda, mida pole päriselt olnud ega tehtud või hoopis eitab nende poolt tehtut, on tema jaoks ohtlik(ud). Lugudes sisalduv süü on põhjus, mille abil saavutada soovitu – tagada enese turvalisus. Lugude huvitav kallutatus on katse saada abi väljast, et leida enesele tugi, mille abi kõrvaldada potentsiaalne oht.
Lugude algus läheb meelest ja valed kasvavad ning muutuvad tõeliseks. Inimene ise usub ja näeb neid olemas olevat ning rohkem ei olegi vaja. Sellega hoiab ta ennast valvel, põhjuse meeles ja ohu eemal, sest valede ohvril on päriselt või inimese fiktsioonis võimalik muuta valesid rääkiva inimese elu – valede rääkija usub/ teab, et just sellel inimesel on võimalik mingil moel võtta temalt vaba, ise olemise vabadus ära.
Marianne
28.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar