Vahel valib inimene öelda välja vale. See on selline vale, mis võiks justkui olla õige, kuid ometi ei ole seda täpselt sellisena päriselt olemas olnud. Inimene hoiab oma sõnu ja kordab neid. Neist saab talle kindlus – inimesel on neid sõnu vaja, sest temal oli üks eesmärk, kui ta need esimesel korral lausus. Ajapikku saab neist sõnadest tema enese jaoks reaalsus – enese poolt enesele loodud Maailm, milles ongi nii nagu tema seda tahtis näha ja nüüd veendunult näeb.
Ajas vale ei kao, sest algne eesmärk ei ole ikka veel täidetud. Inimese jaoks lugu kestab ja neil hetkedel, mil märgusõna kõlades tundub, et vajaminev lahendus on kohe-kohe sündimas – ta tõestab enese Maailma. Taaskord valab ta oma sõnad välja, tehes seda veel tugevamini kui varem. Lisab tooni ja veenvuse, et seda, mida näitab, millele osutab, tooks ometi lahenduse ja seatud eesmärk saaks täidetud.
Inimene ei küsi enam ammu iseendalt, miks ta seda teeb, sest temale on jäänud ülesanne – suunata tähelepanu, enese varjatud näolt, teise inimese poolt tehtule/ tegemata jätmisele/ valele olemisele/ veale ja selle jaoks tuleb tal kasutada õigeid sõnu – korrata neid kui rikkiläinud plaat ajal, mil käib vastastikkune sõnade sõda – vaidlus, kas oli või ei olnud – on kaitse ja rünnak – käib lahing ja kestab sõda.
Keegi ei peatu, et mõelda – miks? Õige ja vale mängus on vaja tõestada. Mõlemal poolel on vaja ise ennast ära tõestada, et pesta puhtaks enese nägu. Tegelikult ei ole enam vahet, mis või kuidas oli, toimus, tehti, öeldi – see oli ära. Teineteise vastas seistes ei ole vaadatud sõnade taha – mille jaoks oli vaja tähelepanu suunata, mida see pidi andma, milline oli vajaminev tulemus, et kui olekski nii nagu vale välja mõtleja näitas ja teised sellega nõustuks – mida see sõnade väänajale oleks omas hetkes andnud?
Maailm sai loodud ja püsib, sest inimene ei suuda enesele tunnistada - valitud vale on ikkagi vale, sest ta ei ole toonud õiget lahendust.
Marianne
29.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar