Olen oluline I - Hinge sügavustest

 

Inimesed koos, suhtlemas, tegutsemas, aega veetmas – korraga kostab ruumis hüüatus – välja on öeldud, kellegi nimi või väljend - Eiii, Ära teeeee, Ootaaaa, Vaataaaa, Peatuuu! Sõna kõlab intensiivselt välja suunatuna – see on sõnumi edastus – Hinge põhjast kõlavana, sest kõikide eelnevate aegade takistused, hülgamised, keeldumised tuleb ületada – Minu info on oluline – arvesta sellega.

Sõnumile eelnes midagi, keegi tegi või oli kuidagi või oli tegemas-olemas – selles eelnevas või vahetus oli põhjus, miks kõlas üle võlli minev edastus – nüüd tuleb Mind kuulda võtta/ nüüd ei tohi Minule vastu vaielda/ nüüd ei ole õigust Mind valeks nimetada/ nüüd ei ole põhjust Mind tühiseks pidada – Mina olen oluline.

Vägivaldse keskkonna kasvandik on see, kes hüüab – tema teeb jõulise liigutuse, mida saadab lootusetus – ta teab, et nagunii ei kuulata ega arvestata ega hoolita – see on tema kogemus. Ikkagi ta annab endast teada – ta reageerib nähtavalt, sest tema taluvuse piir on ammu ületatud.

Kiledama ja paigast ära oleva häälega öeldu annab teada, et inimesel ei ole pidavat pinda jalge all ega tasakaalu. Ta on endiselt laps, keda lükatakse kõrvale ega peeta tähtsaks, vaid nimetatakse segavaks ja häirivaks. See tähendab, et ta on x vanuses inimene, kes ei ela ühena toimivas meeskonnas – ta ei ole võrdne ega aktsepteeritud – ta on vähem ja vaigistatu.

Verbaalne füüsiline reaktsioon, enesele olulise kohta – see on reageerimine, et ära hoida, et peatada ja enese sees peituv, ahastust väljendav, karje vallandada. On teadmine, et muidu tuleb, jälle, enesel rohkem panustada/ iseendal, jälle, vastutus võtta/ enesele jääb, jälle, vähem/ taas jäävad tagajärjed enese kanda.

Seda hüüet võivad saata vihaga toetatud väljendused ja jõulised liigutused – see on enesele antud jõud, et liigutada vaikijaid, eirajaid ja takistajaid – see on enesele antud jõud, et väljendada enese olemas olemist – see on enesele antud jõud, et ennast välja elada – see on enesele antud jõud, et näidata enesele osaks saavat. Vihase väljenduse taga on frustratsioon ja jõuetus – inimene on abitu – tema ei saa muuta enesele osaks saavat.

On tavaline, et vägivaldses keskkonnas jääb selline lugu lihtsalt sõnumi edastuseks. Oht läheb mööda, tegu on ära tehtud, teema saab lõpetatuse – inimene võtab vastu osaks saava ja lepib sellega, harjunult – Mina – ning seejärel teeb ära selle, mis jäi tema kanda, harjunult.

Võib olla, et lugu ei vaibunud lihtsalt, sest see, kellega seonduvalt hüüe vallandus, reageeris vihaselt vastu või nähvas – Minuga nii ei räägita! See on samasugune füüsilise tasandi Mina sõnum, mis annab teada, et reageeritakse tunnetega, kuid ei rahus ja tasakaalus olevatena. Tundejõudu kasutades selgitatakse välja see, kes on olulisem, et siis sellega piirduda – mõlema Mina sai kinnituse, üks olulisemana ja teine vähemana, inimesed rahuldusid/ leppisid selle teadmisega.

See kõik tähendab seda, et toimitakse pealispinnal ega vaadata loo sisse – Mis on inimese hüüatuse sisu ja tema sellise lahenduse taga? Miks ta ei anna endast teada rahulikult ja selgelt? Milles tema teema seisneb? Mida on tema jaoks liiga palju? Milles temale tuge ei ole? Milles on ta üksinda? Milles temaga ei arvestata?

Meeleheitlik ja abitu hüüe, ka sõnatu ja hääletu, on tavaline keskkonnas, kus ei ole avatud suhtlust, hoolimist, tähelepanemist ega võrdsust. Välja öeldule ei keskenduta ja see läheb kõrvust mööda. Ollakse harjunud, et midagi öeldakse ja tahetakse, kuid seda peetakse lihtsalt välja elamise vormiks, millesse ei pea tõsiselt suhtuma – see on selline suhtluskeel.

Info edastajat ei peeta oluliseks ega tõsiselt võetavaks – tema sõnumit saab eirata. Kui olla eemale hoidev ja mitte osa võtta, siis teine teeb ise, lahendab ise, jätkab ise – milleks siis lasta ennast häirida. Info edastaja tahab midagi sellist, millega ei nõustuta ega peeta seda vajalikuks, õigeks – pigem on see isiklik häirimine ja takistamine. On selge, et selle vastu protestitakse. See on vähendav suhtumine ja vägivaldne käitumine.

Inimene, kes hüüatab, ei saada oma sõnumit teele tühjast – tema kanda on rohkem, kui tema jaoks õige - teda häirib see, mis on ühine – kõik saavad sellest osa, kõik kasutavad, kõigi jaoks on see võimalus – kuid see on ühine, mille eest vastutab ainult üks ning teised ei tee seda temale kergemaks, vaid raskemaks.

Teised annavad teada, et nemad nõuavad õigust kasutada, enesele sobivat tulemust, kuid ei taha kogu looga seotud teekonda – ainult kindlat osa sellest. Seega nad ei tunnusta ega toeta – nemad ei ole ühine õlg. Ei ole ainult Minule, ei jää ainult Minule – kuid jätate ainult Minule.

Pesemata nõud, porised jäljed, praht põrandal, mustad riided, lahti jäetud kraanid, katki läinud nutimaailm, rikutud riided, valguse pidu, raha küsivad nõudmised – kellegi töö, kellegi aeg, kellegi hool. Mõistmatus, hindamatus, väärtusetus. See ongi põhjus, miks kõlab hüüd, kui järjekordne hoolimatus ja mõistmatus leiab aset ja vaatab vastu – Miks ainult Mina – miks mitte teine/ teised?

Kollektiivi dünaamika – kõik võtavad vastutuse ja panustavad ja hoiavad või on vastutus jäetud ühele, kes teeb ja toob vajamineva, millest teised saavad osa. Inimene on mugav ja vältiv, ta ei võta osa ja vastutust kanda, kui sellest on võimalus kõrvale põigelda. Sellest saab harjumus, mis saadab suureks kasvavat inimest - sellest saab tema normaalsus.

See on rollidele ehitatud Maailm, milles on ülesanded ära jagatud – Minu ja Sinu – kindel sirge, millelt kõrvale ei astuta – Mina tegin oma osa ära, teine tehku enese oma. See, mis on teise, see ei huvita ega vaeva – seega ei ole teema, jätta enese järgi jäljed maha ning mitte mõelda sellele, mida tähendab enesega seonduva korda tegemine/ lahendamine teise jaoks. Seda osa ei nähta ega vaadata, sest see on teise vastutuse alla kuuluv teema.

Laps on mugav täpselt niipalju nagu temal seda lastakse olla. Laps ei ole mugav, kui tal ei lasta harjumuspäraselt olla – see on siis, kui antakse teada, et tema peab oma tegevused päriselt lõpuni viima, mitte pooleli jätma. Lapse jaoks lõppeb tegevus siis, kui ta on toidu ära söönud, mustad riided seljast heitnud, ette jäänud prügi maha visanud, katkise asja kohta info edastanud jne – sellest kohast edasi on see, kellegi teise teema – tema oma mitte.

On raske ja väsitav seada, ette ja hoida paigas, suunavaid piire, tõestada enese töö hulka, näidata enesele osaks saavat, tahta hoolimist ja arvestamist, vastutuse jagunemist – ühise hoidmist, kõikide osaliste poolt. Teha seda korduvalt ja korduvalt ning sama korduvalt saada kõrvale jäetud.

Inimene, kes on samastatud, teiste poolt ja ka ise samastanud ennast, rolli(de)ga ning kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas, see inimene jätkab samasuguse mudeliga, sest inimene ei muutu üleöö ega suuda hetkega omandada seda, milleni tema ei ole kasvanud, millest tema aru ei saa, mida tema ei näe, mis temal välja ei tule, mille harjutamiseks temal kaaslast ei ole.

Seega peab ta enese rolliga kaasnevat normaalseks – temal tuleb sooritada oma ülesanded ja olla vastav – kui tema on seda teinud, siis ta on olnud õige. Seega on ta inimene, kes väsides ja abitust kogedes ja üksindust nähes, hüüatab enese Hinge põhjast – Kuulake Mind, arvestage Minuga, hoolige Minust – Mina olen ka olemas!

Väsinud vanem ei tee seda sel moel, et sellest oleks, üheselt ja selgelt, aru saada – vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et hakatakse tõestama enese olulisust ja rollile vastavust – vanem ei räägi endast, kui inimesest, vaid rollist, kellena teda ei austata ega tunnistata. Sellepärast pöörab ta ka oma tähelepanu Lapsele, kui rollile, millele too peab vastama ja Lapsele antule/ Lapse jaoks tehtule/ Lapse poolt kogetule, kui rollile antule/ tehtule/ vastatule.

Ega roll ole see Kes teeb ja annab teisele inimesele, midagi ja on teise jaoks kuidagi – inimene teeb ja inimene väljendab ja inimene valib – seega tuleks ulatuda teiseni, inimese tasandil, kuid rollide Maailmas on ka Inimene roll, kes on süsteemis sageli kõige vähem tähtis vigur – tema rollipartner saab erineda ainult liite poolest ja see ühendus ei näi andvat mitte midagi olulist ja vajaminevat – seega on see roll kasutu ja tähtsusetu.

Rollide keeles esitatud sõnum kogub tuure ja läheb üle võlli, sest vanema Mina vajab enesele tõestust ja tähelepanu – on teada, et rolliMina tõuseb siis, kui teise rolliMina vajub – tõusev ja kõrgemal püsiv Mina on vastuvaidlematult olulisem – teda peab kuulama ja tema tahtmisi tuleb täita. See on jõu ja manipulatiivsete võtetega allutamine ja kontrollitud vastavusele suunamine.

Seega ei ole siin tegemist enese tegude ja olulisuse mõistma õpetamisega – siin ei ole tegemist reaalsete tegude/ valikute/ väljenduste/ vajaduste eest vastutust võtma suunamisega – siin ei ole tegemist teises inimese nägemisele juhatamisega – siin ei ole tegemist tervikust ja selle dünaamikast aru saamisega. Kasutusel on vägi ja eesmärk on võim. See tähendab tõsiasja - mida ei ole õpetatud ega ise õpitud, seda ei ole omandatud ega kasutusele võetud.

Lapse teadlikkus on rollide tasand – Mina õigused – temale vastavus ja tema vajadused. Seega näeb ja kohtab ta oma vanemat rollina ja rollide tasandil. Tema on = temal peab olema. Rahulolematus ja ärrituvus, vastumeelsus ja häbi. Minul ei ole = Mina ei ole. Osaks saav ei ole normaalsus – enesega ühes ei ole need, keda ise endale valiks - laps ei näe inimest ja tema teekonda, vaid rolli, kes vastab või ei vasta lapse tingimustele.

Vanem, kes ei teadvusta enesega aset leidvat, on inimene, kes ei saa iseendaga kontakti – seega ta ei saa anda endale mõistmist selle kohta, mis temaga toimub – seega ta ei saa anda endale lahendust, mis teda aitaks – seega ei saa ta ka, ise, ennast ümbritsevatele mõistetavaks teha. Inimene, kes ei ulatu iseendani, valib selle, mida tema oskab – füüsilise väljenduse vägivaldses vormis – vaimne tasand on kasutusele vägivalla vormina.

Roll kasvatab rolli, roll ei näe inimest, rolli taga. Laps, kelle möödunu oli/ olev on vägivaldne ja tema jaoks vale, tahab anda endale osaks saava/ saanu kohta informatsiooni – tema teeb seda rollide keeles – ta esitab pretensiooni vanema, kui rolli, kvaliteedi kohta – Mina ei ole Sinuga rahul – Minul ei olnud Sinuga hea – Sina ei tohtinud Minuga sel moel – Mina oleksin pidanud saama, Sind ja oma lapsepõlve, teistmoodi kogeda.

Rollide Maailma keeles sõnumeid edastades saab välja tuua kõik selle, mis on saadud ja mida on tehtud – vaieldamatu fakt, millest ei saa ümber minna. Mida Sina veel tahad – küsib vaimselt täis kasvamata jäänud inimene – tema ei saa aru sellest, mida temalt tahetakse. Tema täitis oma ülesandeid ja panustas – ta ei saa aru, et see on füüsiline Maailm – laps puudutab vaimset tasandit – enese olulisust, enese vastu tehtut ja seda, millest teda on ilma jäetud.

Vanem ei saa sellisest suunast aru, kui ta on inimene, kes on õppinud ise enda tegelikkust varjama ja ennast välises muutma – ta ei ole nõus ega valmis ennast inimesena avama – näitama oma elu, teekonda, häbi, tundeid, vajadusi, kaotusi jne. See on põhjus, miks kogeb laps, tema kõrval olles, üksindust ja külmust ja valu – laps ei saa kontakti enesele vajamineval tasandil – Mina, inimesena.

Inimene, kes ei ole vaimselt täis kasvanud, on ka ise alles laps, mingis x vanuses. See laps avaldub siis, kui on käsil teema, millega inimene ei ole tegelenud – laps reageerib lapsele, teeb seda täiskasvanu jõuga – laps ei armasta teist last, laps ei hooli teisest lapsest – lapsele on oluline tema ise, sest kedagi teist tema jaoks olemas ei ole – tema on üksinda ja abita jäetud.

Ähmastunud teadlikus ja isiksuse piirid – vanem ei saa aru sellest, et tema omaenese möödunusse põikas ja sealses olevana väljendus. Tema peab seda normaalseks suhtlemise viisiks – enese, kui rolli, õiguseks – kuna oleva aja Laps teisiti ei mõista – kuna oleva aja Laps ise tahtis. Eesmärk – Lapsele sõnum edastada ja sellega arvestama sundida - pühitseb abinõu. Seega ei saa vanem ise arugi, et sõnumi ei edastanud inimene, Ema/ Isa rollis olevana, vaid samasugune Laps nagu see, keda tema kasvatab ja kelle eest vastutust kannab.

Vägivaldses keskkonnas kasvanul, kes on ka ise vägivaldset suhtlemist harrastanud, on raske võtta vastu info, mille edastab tema poolt tehtu/ väljendatu/ valitu kogeja. Tundub, et sellel inimesel justkui ei oleks olemas võimet samastuda teisega – mõista teisele osaks saanut – asetada enese Mina kõrvale ja astuda teise saabaste sisse ning näha olnut selle teise silmadega ja kõrguselt.

Inimene, kes teab ja näeb ise ennast rollina ning kelle käsutuses on lahendused, kuidas enesesse suhtumist, rolle vahetades, suunata – see inimene ei oska ega vali näha ennast ausas reaalsuses. See tähendaks tunnistamist – Mina olen inimene – Mina ei ole roll ja mitte üks roll ei varja/ kaota/ muuda ära minu tegelikkust.

Tegelikkuse mõistmine tähendaks suuremat sügavust ja laiemat avarust – aru saamist, et inimese Mina, millest tema kinni hoiab/ millisena ennast loob/ millele tähelepanu on saanud-vajanud, on teatud roll – see ei ole tema, tervikuna. Teise inimese mõistmine jääb Maailma vaate künnise taha – vanema tõde ei ole sama lapsega, seega on lapse oma vale ja ohtlik, sest see ei nõustu, vaid laimab – jätab kõrvale kõik selle, mis Ema/ Isa rollis oleva inimese õigeks ja õige tähelepanu vääriliseks teeb.

Kui Rollide Maailmas kasvanud laps läheb vanema juurde rollina – Haiget saanud Lapsena, Hüljatud Lapsena, Valu kogenud Lapsena jne. Siis see on põhjus, miks vanem osutab teistsugustele liidetele, millisena Laps peaks ennast nägema ja kogema – nende teiste liidete jaoks on materjali olemas, miks peab laps ennast siis teisiti näitama – see näitab ju ka vanemat teistsugusena – teistusuguse rolliliitega, teise rollina – seega ei tunnista vanem lapse kogemust ja tõlgendust, sest vanem näeb teda Tänamatu Lapsena, Kasvatamatu Lapsena, Ebaõiglase Lapsena.

Inimene, kellelt rolli ära tahetakse võtta, kogeb vägivalda. Inimene, kelle rolli ei tunnistata, kogeb vägivalda. Inimene, keda surutakse teda vähendavasse rolli, kogeb vägivalda. Vägivald toob kaasa kurdid kõrvad ja teisega kaasas kõndimast loobumise – ei astuta teise saabaste sisse ega vaadata lugu tema nurga pealt. Ega saadagi seda teha, sest vägivalda kasutavas keskkonnas ja vägivaldses situatsioonis saab ainult üks osapool olla Ohver – teine on Süüdlane/ Vaenlane. Üks kinnitab teise rolli.

Seega tahab see, kelle kohta antakse informatsiooni, mis näib teda süüdistavat ja teist kannatajana, enesele paremat Mina ja, kuna temale seda vabatahtlikult ei anta, siis ta võtab kasutusele vägivalla. Vaimse ja füüsilise vägivalla kasutamine annab inimesele võimaluse ise määrata, kohelda, otsustada, valida, milline ja kelle info on õige – jõulise info edastusega näidata ennast üle olevana ja teist vähemana. 

Aset leidev ei ole hea ja hoidev suhe, see on vägivalda kasutav suhtlus. See on vana aja kordus – Vanem on tähtsam ja suurem, Laps on vähem ja alluv. Laps arvestab Vanema informatsiooniga – enese oma jätab kõrvale.

Mind ei mõisteta – sellele tundmusele saavad mõlemad alla kirjutada – algab see lugu sellest, et inimesed ei mõista ise ennast ja tahavad lahendust, vaimsele tasandile, füüsilist tasandit kasutades. Seega suunavad nad enese poolt vastuvõtmata jäänud tunnetesõnumite energia enese sees oleva välja elamisele – füüsilised väljendused. 

Füüsilisel tasapinnal edastatut kogetakse füüsiliselt - selle sõnumi vaimse tasandi sisu keegi ei kuule, sest sellel tasandil vastuvõtjat ei ole – inimene on üksinda. Tuleb välja, et Hinge põhjast oma sõnumi teele saatnu tegelik sõnum on kaduma läinud. Inimene saab öelda, kui ta oskab ennast kõrvalt näha -  Mina ei tahtnud seda öelda, mida teine välja luges. Mina ju olen, kuid Mind, sellisena, ei ole, sest kui Mina ise edastan füüsilise tasandi vägivaldse sõnumi, siis Mina ei ole turvaline ega taga turvatunnet.

Vägivalla väel vähendatu tõestab enese õigusi – rollile ja enese olulisusele – temal on õigus oma rollile, kuid inimene ajab kaks asja siin segamini – ta näib tõestavat oma õigust põhirollile, mida keegi ei vaidlusta, kuid tegelikkuses tahab ta õigust enese Minale – teatud kindlale versioonile iseendast – Mina olen selline` - seega on Minul sellised õigused. Teine teeb sama. Sama tähendab, et ollakse vastandunud – teine on enese tee peal ees – ühist ei ole.

Selline vastandumine annab teada, et inimeste vaimne teekond on pooleli jäänud ja kaks ei ole loonud ühist, mõlema jaoks pidavat pinda. Seega puudub ühises kasutuses olev ühine infobaas, mis sisaldaks ühiseid väärtushinnanguid ja põhi mõtteid – inimene on alus, inimesega arvestatakse, inimene on oluline – inimesel on õigused, mida ei pea tõestama ja mida ei vaidlustata. Seega ei ole arusaamist, et ühine teekond on võimalus, kuidas, parema inimesena, ühes kasvada – kvaliteet on oluline.

Mina ja selle õiguste tõestamine on kogemus, milles ise ennast ei nähta - teise pealt paistab välja, teisele saab osutada – näe, see teine kasutab vägivalda ja vähendamist. Valus, kuid vabastav tõde - vägivaldses keskkonnas kasutavad kõik vägivaldset sõnumi edastust. Väljendused saavad olla pehmemad või räigemad, varjatumad või avatumad, kuid põhi mõte jääb samaks. Vägivald on tasand, millel saavutatakse olulist ja elulist situatsiooni muutev kontakt – informatsiooni töötlemise keskus.

Siis, kui üks enam ei taha ja teine enam ei saa, siis see tähendab, et loo taga on inimese soov/ vajadus teha endaga seonduvas muutus, kuid teadmata täpselt, milles ja miks, siis ei osata anda endale õigel moel lahendavat lahendust, kuidas seda saavutada – seega, lähevad pinge säilimisel ja kasvamisel käiku ühiselt omandatud, mõistetavad ja ühises töötavad oskused – vägivald, vähendamine, manipuleerimine.

Vägivaldset keskkonda iseloomustab fakt, et kui olulisema Mina ja ka vähema Mina esindaja on ära tõestatud ja neid ei seata enam kahtluse alla või kui keegi seab enda/ teise Mina küsimärgi alla, siis on sellel kollektiivil olemas töötav lahendus, kuidas Mina-de üle vaidlust pidav situatsioon läbida ja lõpetada.

Töökorras lahendus tähendab, et ülejäänu on savi – ei ole oluline ja sellele ei pea pöörama erilist tähelepanu. Seega, kasutavad nii vanem, kui laps sama lahendust – laps ei kuula ega vaata seda, mida vanem, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab ning vanem ei kuula ega vaata seda, mis laps, inimesena ja oma rolli töötingimuste kohta välja tuua ja öelda tahab.

Mida vähem kuulata ja üritada mõista. Mida vähem mõelda selle peale, mida tegelikkuses öelda tahetakse. Seda rohkem on see tegelikkuse vältimine – enese jaoks vale ära hoidmine on uue vägivaldse sõnumivahetuse ära hoidmine - see on olulisema Mina üle käiva vaidluse vältimine, kuid see tähendab, et tegeliku teemani ei jõutagi – isiklikud kingad pigistavad edasi.

Marianne

31.10.2025.a

Salatud sosinad II - Tasakaalust väljas

Inimese tugevus peitub tema teadlikkuses ja maandatuses – tema jalge all on pidav pind ja tema teab, kellena ta oma teel kõnnib – tema on enesest teadlik. See tähendab, et ta on enesega tasakaalus ja kui ta ka saab mingi informatsiooni läbi mõjutatud, siis see ei muuda teda ära – ta ei muutu teiseks ega muuda ise ennast teistmoodi olema.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud inimesele on omane, et häiriv ja puudutav informatsioon viib teda tasakaalust välja ja sageli on selle tulemus uus tasand, millel, elamiseks ja toimiseks vajalik, enese tasakaalus olemine saab taastatud. See on tema uus normaalsus.

Uus normaalsus tähendab, et sellel on midagi ja kuidagi teisiti, kui oli varasemal või sellele eelneval tasemel. Sageli on muutus seotud enese Minaga ja enesele võimaliku, ennast kohustavaga. Uus tasand tähendab uut informatsiooni - Mina olen selline` - Minuga tohib nii teha ja sel moel käituda/ Mina ise pean käituma, olema, väljenduma sellisel moel/ See ja see on Minule keelatud. Seega on see tasand Minapilt ja selle Minana olemise juhend – iseenda kohta käiv infobaas.

On tavaline, et selliseid tasandeid, kui enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid, on vägivaldses keskkonnas kasvanul mitmeid. Siis, kui inimese vägivaldne vähendamine ja manipuleeriv käsitlemine viib loo järgmisele astmele ja inimese teadlikkus võtab uue reaalsuse kasutusele, kui uue normaalsuse – siis ta kaugeneb tegelikust enesest, iga järgneva sammuga.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et kusagil tuleb põhi vastu – inimene on sobivaks käsitletud või tema eneseteadvus/ pealtnähtud mallide kasutamine on andnud talle oskuse, lahenduse, kuidas lõpetada järgnevate, alla poole minevate, trepiastmete loomine. Ta peatub ja püsib – püsib sealses, kuhu on jõudnud.

Ennast kehtestavale Minale on omane luua endast see Mina, keda koheldakse paremini ja kellel on õigus teistsugusele tähelepanule. Selle Mina sünnile ja olemas olemisele aitavad kaasa seda Mina kinnitavad kogemused ja sellisele Minale osaks saav tähelepanu. Sellest Minast saab inimese sõltuvus, sest see on tema sügavaima Mina vastaspool – ühe inimese kaks olemist.

See tähendab, et mida kõrgemale uus Mina tõuseb ja, mida reaalsem see tundub, seda sügavamale teine Mina teda tagasi tõmbab siis, kui inimene on kohtunud informatsiooniga, mis tema tasakaalu paigast viib – tema uskumused, iseenda kohta, tema lahendused, tema suletud tunded on pärit teise Mina ajast ja lugudest.

Inimene võib käia, ära, enese möödunus nii, et ta ei näi ise sellest aru saavatki – pealispinnal toimuv säilitab oma tavalisuse. Märku, sellest, et ta madalamale astus, annab tema sees olev häiritus – vana aja energia mõjutab olevat tavalise pealispinna all – ebamugavus, pinge – vastuseta olemine, millele põhjust ei näi olevat.

Inimene saab astuda enese möödunusse nii, et ta ei saa arugi, et on vahetunud – tema reaktsioon on automaatne, tema lahendus temale omane – ta on sama enese möödunuga. See tähendab, et ta reageeris nii nagu oleks tagasi seal, kus ta varem oli. See annab teada ähmastunud isiksuse piiridest – inimese kasutuses on möödunud aja lahendused – veidi muudetud ja varjatud kujul, et teha nendest loomulikud ja õiged, kuid oma olemuselt samad – vägivaldsed ja vähendavad/ alistuvad ja oma kohta teadvad.

Erinevad teemad tähendavad erinevaid astmeid – erinevad vanused ja erinevad mõistmised. Sealt, kust ei ole edasi kõnnitud, seal ka ollakse. Selle jaoks, et vähendatud Mina kasvaks, tuleb selle Minaga seonduv tõeseks tunnistada – inimene, sellisena, on olemas. Tasandi muutus saab võimalikuks teadlikkuse kasvamise alusel – iseenda, kui terviku kohta informatsiooni kogudes ja töödeldes – see tähendab vana aja infobaaside avamist ja läbi vaatamist, et ise endale uus mõistmine anda – Mina ise, tegelikkuses – ka seal, enese minevikus.

Sisemine häiritus on sisemine häire seisund – inimese teadlikkuse ääremail on olemas oluline informatsioon, mida ta tunneb, kuid ei teadvusta – teda ei ole seal, kus ta saaks seda avada. Erineva informatsiooni teevad nähtavaks erinevad reaktsioonid – erinevate tunnete sõnumid, erinevas sõnastuses ja erinevate mõistete alusel.

Möödunu avaneb tavalises elulises situatsioonis või ka füüsilisele tasandile läinud sõnumi edastuses. Üks on teinud midagi/ olnud kuidagi – teine reageerib sellele – annab teada sellest, kuidas tema teist koges ja mida, sellega seonduvalt, teiselt ootab – millegagi arvestamist, millegi tegemist, mingil moel olemist. Vastus, tagasisidele, ei tule toetav, arvestav ega hoidev, vaid vastustav, keelav, kustutav.

Esimesele raundile järgneb teine – see tähendab, et mõlemad kordavad oma info üle – Sina tegid, Mina kogesin, Minuga tuleb arvestada - korratavale sõnumile tuleb vastus, eelmise vastusega samas stiilis - info edastajale, tema tegevuse ja isiku kohta, hinnangu andmine, mis on vähendav, osatav, isiklikuks minev. 

Vastu võtmata sõnum tähendab, et ühises loos ühist tasapinda ei ole - inimeste vahel kulgev informatsioon muutub, sest seda muudetakse ja see nimetatakse valeks. See inimene, kes tahtis ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha – ootab enese sõnumi vastu võtmist, tõesena – see on oluline. Teine annab vastuse - tema ei pea kuulama ega nõustuma, sest teine ei ole oluline - järelikult on sõnum vale ja tähtsusetu.

Vastu võtmata jäänud sõnumi edastanud inimese sees läheb tumedamaks, tema hääl läheb kimedamaks, sest tema tasakaal on paigast ära. Väline tugevus tuleb sisemise hapruse arvelt. Enesele ei saa anda vajaminevat tähelepanu – enese info jääb kõrvale, sest väline situatsioon hoiab enese kütkes – on ära lahendamise ja tulemusele jõudmise vajadus. On aktiivse, vähendava ja vägivaldse situatsiooni lõpetamise vajadus.

Ühise tasandi puudumine tähendab, et avatud ja selget mõistmist ei saavutata, enesega arvestamist ei kogeta. See, kellele sõnum edastati, täidab korraldust vastumeelselt, allub sunnitult, keeldub – väljendab negatiivseid energiaid, mis näitavad käimas olevat nii nagu tehtaks temale liiga – ollakse arvestamisest keelduja vastu vale.

See on Laps, kes nähtavalt jonnib – väljendub avaliku/ varjatud agressiivsusega. See on Laps, kes vastustab temale edastatu, sest ei võta enese teo/ sellega kaasneva/ selle tagajärje eest vastutust. See on Laps, kes väidab, et sõnum ei ole temale – selline käitumine/ sellised kohtustused ei kuulu tema Mina juurde. See on Laps, kes annab teada - et temaga ei ole sel moel õigust rääkida/ et temale ei ole õigust sel moel osutada/ et teda ei tohi sel moel kohustada.

Sellises stiilis käitumine annab teada rollide Maailmast – sõnum edastati inimesele, kes ei olnud kõiges täis kasvanud - seega astus ta vaimse teadlikkuse tasandil mitu trepiastet allapoole ning reageeris sealses ajas olevana ja selle aja teadlikkuse ja lahendustega. Tema viis oleva aja loo teisele tasandile, et saavutada enesele vajaminev lahendus – kõige selle taga seismas Mina, kes koges info puudutust - selle Mina kohta käiv infobaas ja selle Mina võimalused/ ressursid/ teadlikkus/ eesmärgid.

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et sealses olijad on nö oma aja rändurid – nad pendeldavad erinevate vanuste vahel ja toimivad erineva teadlikkuse alusel. Vägivaldsed lahendused ja info edastused/ vastu võtmised annavad teada sellest, et inimesed on vaimselt ja füüsiliselt häiritud – nende tasakaalu keskpunkt ei ole sellel tasandil, kus nad oma igapäevast elu elavad.

Vaimset täis kasvamatust iseloomustab tõik, et esile tõusnud teemasid ei lahendata lõpuni ära – ei mõisteta, ei mõtestata, ei võeta vastutust. Selle asemel tõestatakse ära see Kes on Tähtis – tema informatsioon on tõene – teise/ teiste oma on vale.

Kuna tegemist on ennast kehtestavate Minadega, siis ei ole olemas seda ühist, kus kõigi info on oluline ja tõene. Seega ei ole ükski lugu tervik, vaid ikka kusagilt nurgast vaadatuna ja teiste omast keelduv. Lugu kestab, sest muster on sama – üks on oluline, teised mitte. See tähendab, et need teised ei tule kuulduks ega saa nähtuks – nende lugu, nendele osaks saav, nende sees toimuv ei saa õiget tähelepanu - nende lugu eiratakse, nende lugu muudetakse.

Ühises ette tulnud teema ühine arutelu jääb ära, sest see muudetakse Minade vaheliseks vaidluseks ja väitluseks – tõestuseks ja tõestamiseks – kes on oluline, kes mitte. Siin tulevad lagedale argumendid selle kohta, mida üks või teine, kusagil ja kunagi ja kellegi vastu, on teinud – mida „paremad” ja tugevamad argumendid, seda jõulisemalt saab suruda teise Mina alla – mida enam teist vähendada, seda kõrgemale saab ise tõusta.

Siis, kui aktiivne situatsioon, milles pidi tõestama enese Mina olulisust, on möödas, siis on tõenäoline, et inimese sisse jääb häiritus – enese poolt vastu võtmata jäänud sõnumid jätkavad lainetuse tekitamist. Enese sees oleva ebamugavuse tõttu on tavaline harjumus, et inimene pöörab tähelepanu situatsiooni sõrmitsemisele – Mina tegin seda ja teist, teine tegi seda ja teist - Minul oli enese informatsioonile õigus, kuid teisel ei olnud õigust selliseks reaktsiooniks.

Teise poolt vastu võtmata jäänud info sunnib inimest seda, üha uuesti, üle kordama – õigustavad argumendid ja ette näidatavad faktid. Inimene väitleb ja põhjendab enese sees, sest avatud suhtlust ja edasi viivat lahendust teisega seotud ühises ei ole. Teine sai oma Minale kinnituse ja rohkem ei ole temale vaja.

Inimene vaatleb toimunut, üha uuesti ja uuesti, sest see häirib teda, kuid tema tegevus ei lahenda ega leevenda – see viib teda sügavamale, sest tegelikkuses ujub ta enese poolt vastu võtmata jäänud tunnete sees – ta kogeb uuesti sedasama, millega ta ei tegelenud aktiivse situatsiooni ajal. Seega loob ta üha uuesti olukorra, mis taastoodab tema sõnumeid ning need kuhjuvad ja häirivad teda. 

Inimene küpsetab, ise, ennast nagu mädapaiset - põletikuline koht peab kasvatama ennast suuremaks ja nähtavamaks, et tegelik sõnum tõuseks nähtavale. On tavaline, et inimene varjab oma paise inetuse või kraabib selle katki või tunneb valu/ solvumist/ abitust, kui seda paiset keegi puudutab/ nähtavaks teeb. Kuna inimene tegeleb välise ilmega, siis ta ei saa aru selle paise tegelikust olemusest ja olulisusest - tähendusest iseenda jaoks.

Sellel hetkel, kui inimene pidi, aktiivses situatsioonis, olema tugev ja tal tuli seista enese eest, jõudis temani informatsioon, mille vastuvõtmiseks oleks ta vajanud aega, rahu, hoidmist, hoolimist – enesele toetuse ja turvatunde andmist, et uue teadmisega kohaneda. Selles hetkes oli vaja lohutust, et mõista enese tegelikkust ja selle tähendust – kohal jõudnud sõnumi tähtsust ja olulisust.

Füüsiline vägivald on üle elatav ja vaimne tõsiselt häiriv, kuid inimest murrab ja teeb abituks sõnum, mis sellises kohtlemises sisaldub – teise tegu/ valik/ väljendus/ otsus ja selle kohta käiva infoga tegelemise soovimatus, andsid teada teise väärtushinnangutest ja põhi mõtetest. Enese olulisus teise jaoks.

Enesele antud sõnum, mida inimene ei võtnud vastu, sisaldas fakti, et teine ei ole turvaline, teine on võimeline tegema tegusid, mis teevad haiget, teine ei arvesta ega hooli. Selle sõnumi vastu võtmine oleks tähendanud tõe tõena tunnistamist – siis oleks pidanud selle teadmisega arvestama.

Vastu võtmata sõnum tähendab, et inimesel ei ole olnud anda endale lahendust, mida selle informatsiooniga peale hakata – seega pani ta selle kõrvale, proovis seda ära unustada, katsus seda teiseks teha, üritas seda tähtsusetuks nimetada, tahtis selle ära varjata, soovis seda teisele tagasi anda.

Vägivaldses keskkonnas ellujäämiseks ja toimiva mõistuse säilitamiseks on tavaline, et inimene laseb ise ennast lühisesse – ta kaotab juurdepääsu failidele, mis tal elada ei lase – need on teadmised, mille jaoks temal ei ole, selles ajas ja selles kohas, vaimset võimekust ega füüsilist lahendust.

Eluliselt oluline samm on oleva hetke lahendus, kuid ei ole seda pikemas perspektiivis. Enese tunded jätkavad, vägivaldses keskkonnas ja selles aset leidva kohta, sõnumite edastamist – tunded ei kao kuhugi – inimene kogeb nende energiat ja väljendub tundena, kuid ei ava neid ja seega ei mõista enesega toimuva tegelikkust.

Iga vastu võtmata jäänud sõnum toob kaasa üha süveneva häirituse – sõnumid korduvad erinevates vormides. Erinevate aegade sõnumid on edastatud erineva sõnastuse ja teadlikkusega – pealmised on paremini loetavad, väiksema enese omad enam mitte. Seega jäävad mööda läinud aja lood inimese sisse kinni – inimene ei ole suuteline neid ära dešifreerima.

Sellepärast ongi vaimselt täis kasvamata jäänud inimese kasutuses lahendus, mis teda aitab – peamine eesmärk on lõpetada häiriva ja rahu rikkuva informatsiooni olemas olemine, vaigistada/ vähendada selle edastaja, sundida selle edastajat enese poolt öeldut muutma, tagasi võtma, valeks tunnistama. Kui ei ole enam valet, siis ei ole ka enese rahu rikkuvaid sõnumeid.

Põhjus, miks inimene temale teada antud informatsiooniga toime ei tule ja selle valeks nimetab, seisneb selle mitmekihilisuses ja selles, et seda kasutatakse manipulatiivselt – väikesel lapsel ei olnud oskust eraldada ennast toimuvast, olla vaatleja ja analüüsida kõike seda teavet, mis oli olemas – teha seda ilma aktiivselt reageerimata ja häirivate tunneteta. Seega ta ei osanud anda endale vastust selle kohta, mis oli oluline ja miks see oli oluline – kõik oli oluline ja eluline.

Vägivaldse keskkonna suurim vale peitub valedes lähedustes ja valedes tähtsuse astmetes – vägivalda kasutav teine on Oluline ja enesele liiga lähedal. Vägivaldne kohtlemine ja manipuleeriv käsitlemine annavad selge sõnumi selle kohta, milline on käsitletava olulisus ja, millise sügavuseni ollakse võimelised, sealses, teda vähendama.

See on informatsioon, mida ei saa eirata ega teiseks muuta – enesest teadlik ja eluterve mõtlemisega inimene lahkub sellisest keskkonnast ja sellise teise kõrvalt. Siin ei saa ega ole olemas põhjendusi, miks peab jääma ja edasi kogema – teine on oma sügavuse nähtavaks teinud ja see on tõsi – see ei ole eksitus ega juhtunud kogemata.

Enesele antud lahendusest sõltuva inimesega kokku jäämine ja selle teise järgi kohandumine, teisega sama tasandi valimine, teise käitumist normaalseks pidamine, teise lahenduse/ tegude varjamine, teisele õiguse andmine jne tähendavad kaassõltlaseks olemist ja tähistavad enese teadlikkuse allakäigutrepi astmeid.

See hetk, kus oluline teine teeb haiget ja näitab enese sügavust, on teetähis – siin on peatus, siit samal moel edasi ei lähe. Enne veel, kui otsustada, kas ja kuidas – vajab inimenese tähelepanu iseendale – informatsiooni mõjuga arvestamist – Mina sain haiget, Minul on valus, Mina olen abitu, Mina olen õrn, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa – see on koht ja aeg, kus inimesel tuleb hoida ise ennast – lubada enese tunnete sõnumite energiatel oma sõnum kohale tuua ja lahkuda – hoida ise enda ümbert kinni – luua iseendast tervik – Mina – teist ei ole Minuga ühes ega Minu jaoks olemas – olen üksinda ja ise – see ei ole surm ega vale – see on inimesena kasvamise tõde – Mina ise – Minu teekond.

Möödunud aja loost annab märku suletus – inimene ei ole avatud, ta ei luba endal ega vali avalikult huvi tunda – ta ei taha kohtuda informatsiooniga, mida ta ei vali/ ei ole võimeline vastu võtma, töötlema, integreerima. Ta ei taha ka, kellegi teise käest, midagi küsida ega kusagilt kuulda – ta tahab eraldatust.

Olemas olevast informatsioonist keeldumine tähendab suletud lugu – senisega leppimatust – mingi looga seonduvat häirivaks pidamist. See annab märku, et inimene ei ole maandatud ega ole eneses tasakaalu saavutanud. Ta on võimeline püsima vormis, sealses ja selles, kus olev püsib tema kontrolli all ja tema saab olla Mina, kel ei ole möödunuga midagi pistmist või on ta see Mina, kes möödunule oma tõlgenduse ja tähenduse on andnud – ta on tõestatult teine – hups ja kurb, asjatu lootus, sest ta on see, kes on ennast, suunava info alusel ja tähelepanu toetusel/ tõestusel, möödunu Minast kõrgemale tõstnud.

Informatsiooni valikulisus tähendab, et inimene kogeb endiselt ärevust – ohtu – negatiivsust. Temas ei ole avatust ega huvi – ta ei ole vaatlemas ega kõrvalt jälgimas. Kui tal ka on huvi, siis ta salgab seda ja peab enese häbiks – ta tahab teada, kuid ta kardab teada saada – ta on huvitatud, kuid ta ei ole valmis igasugu infot vastu võtma. Ta ei taha näha ega kuulda sellest, mis teda ennast vähemana näitab ega sellest, mis kedagi teist normaalsena ja paremana esitab.

Inimene ei taha kuulda, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda muuta võib ja temaga seonduvat muuta saab – see teine teab tema kohta informatsiooni, mis teda vähendab ja halvast küljest näitab ning õigustab tema vastu tehtut, sest tema on see, kes ei ole oluline – teine on näidanud, et ta on võimeline inimest vähendama ja tema olulisuse puudumist tõestama.

Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kes teda vägivaldselt on kohelnud – see on märk sellest, et inimene on kinni enese möödunus – tema oleva aja Mina pendeldab möödunu vahel. Teisega kohtumine ja teise kohta teadmine viivad teda möödunusse ning ta kogeb ennast seal olevana nii nagu ei oleks vahepealset aega olnudki.

Inimene ei taha teada, kõike ja tõde, selle inimese kohta, kellega seoses ta ennast vähemana tunneb ja näeb. Inimene tunneb eneseviha ja häbeneb ise ennast - sellise reaktsiooni taga on mälestus enesest, meenutus aset leidnust - teine oli osaline sellise Minapildi sünnist/ kinnitusest. 

Seega ta ei taha selle inimese normaalsusest, edusammudest, headest tegudest midagi kuulda - need ei pea paika tema kasutuses olevaga ja tema poolt endale antud vaatenurgaga - teine on vale olnud ega ole seda õigeks teinud. Teine ei kohanud ega kohelnud teda, kui inimest - teine oli teisel tasandil ja teisel oli teistsugune eesmärk - võimaluse kasutamine, teenuse müümine, rolli saamine - teine ei olnud aus, teine pettis. 

Sellele teisele, kellest teada ei taheta, teada ei valita/ ei lubata, kui inimesele tähelepanu pööramine tähendab iseenda reetmist - enese hülgamist ja üksinda jätmist. See tähendab, et selles loos on tegemist vähenenud vaimse teadlikkusega, ollakse Mina, iseenda möödunus. See tähendab, et ei olda ega seista inimesena, kellel on võimalus ja oskus ja suurus mõista teist inimest ja teha teine nähtavaks - inimesena.

Möödunus olemine tähendab suletud situatsiooni – inimene ei saa seda ära lahendada – tal puudub selleks vajaminev – ta ei ole Mina, kes oleks oluline ja keda koheldakse paremini. Sel moel kogeva inimese jaoks tähendavad ettearvamatu avalikkus, vägivalda kasutav ühine, vähendamist teostav teine ohtu. Selle taga on tema enda sõnum - Mina pean toime tulema seal ja selles, mis ei arvesta Minuga.

Kõrgenenud ärevus ja pidev ohutunne tähendavad seda, et inimene reageerib vastu ja kohaselt, veel enne, kui on üldse midagi aset leidnud ja toimunud – tema eeldab, oletab, kuid tõesena kogeb. Ta on tagasi seal, kus tema on Abitu ja Ohver – kes peab, kellele osaks saav on vältimatu, kellest ei sõltu, kes ei ole oluline. Ta on enese teadlikkuse allakäigutrepi astmel seismas.

Inimene ei saa aru, et ta reageerib, pealmisel pinnal, enese läbi töötamata ja läbi lugemata sõnumite lainetuse tõttu. Elu vägivaldses keskkonnas tähendab, et möödunud aja jäljed on keha mälus ja ühendused närvisüsteemis. See toob kaasa automaatse oleku - kui juba on aset leidnud või on sarnased märksõnad ja jooned õhus, siis on inimene tagasi enese möödunus ega tee vahet erinevatel aegadel.

Vana energia foon. Informatsioon avab vana aja infobaasi. Sealses olev on päevakajastamata – uus info ei ole saanud sinna lisanduda. Inimene on otsinud ja vajanud lahendusi, kuid ei ole avatud huvi tundnud – Mis on Minu käivitumise põhjus? – Mis on peidus Minu enda sees?

Selles kohas, kus möödunu saab iseennast kätte, tuleks peatada aset leidev situatsioon, peatada peale tulvava informatsiooni vool – selles hetkes tuleb anda endale vajaminev rahu ja vaikus ning võtta aluseks oleva aja tegelikkus, kasutusele oleva aja teadlikkus ja võimalused.

On tavaline, et sellel hetkel kui vastu tulvav informatsioon, mis on täiesti tahtlikult vähendav ja manipuleeriv, kuid võib-olla ka näida sellisena – tabab inimest kõhkluse ja kahtluse hetk – äkki Mina olengi, ehk Mina tegingi, võib-olla Minus ongi - teine on nii veenev ja intensiivne ja tõestav - tema teab paremini - tema näeb Mind, sellisena. 

Vana aja muster lükkab inimest vastu reageerima – ennast tõestama – iseenda ja kellegi teise kohta informatsiooni andma – Mina ei ole nii madal/ teine ei ole nii kõrge – Mina olen sama, teine on Minuga sama – Meie mõlemad oleme teinud ja olnud – Mina ei ole teisest, kordades, halvem/ teine ei ole Minust, kordades, parem.

Vana harjumus on see, mis viib inimese lahingusse – enese olulisust tõestama – enese jaoks vale tähelepanu vältima ja enese kohta käivat vale informatsiooni ümber pöörama. See on raske, sest osaks saav tähelepanu ei ole toetav ega hea – see on salvav ja hävitav – sellepärast kogeb inimene jõuetust, ta ei suuda informatsiooni ja selle tähendusega toime tulla, sest selle sees sisaldub väga palju enamat – selles on sees suhte tasand, seotuse sisu, suhtumine – see, mis on ja see, mida ei ole.

Lihtne on kirjutada siia sõnad, et tee nii ja nii – eralda ennast informatsioonist – vaatle, missugune on infot edastav inimene – proovi aru saada, mis on tema eesmärk – mida ta saavutada püüab. Jälgimine annab vastuse – inimene teeb ennast nähtavaks. Ootamine tasub ära – saad selgeks, kas tegemist on vägivaldselt teostatud füüsilise informatsiooni edastusega või vaimsel tasandil loodud ühendusega.

Selle asemel, et teise inimese informatsiooni sööma hakata ja selle mürgisuse käes vaevelda – tuleb mõelda järgi – kellena Mina reageerimas olin – milline vanus ja teadlikkus. Milline on Minu enda tegelik info – oleva aja, kuid ka möödunus olnud iseenda, teise ja avatud loo kohta. Enesele pidava pinna jalge alla andnuna ja teadlikkuse tasandi avanuna, tuleb alles seejärel vaadata otsa loole ja tegeleda ette asetatuga – kas vahetu kontakt tuleb lõpetada, minimeerida või on võimalik arutelu.

On loomulik, et sellel hetkel tulevad tunded oma sõnumeid tooma – need on erinevate aegade omad, kuid need liituvad käimasolevaga. Ära peleta neid eemale ega pea neid tühiseks või valeks – ära peatu nende energias ega pealispinnal – haruta need lahti – nende tähendus on lihtne, kuid nende mõte on sügaval – Mina vajasin aega, et Mind puudutanud teadmine vastu võtta – Mina ei nimeta seda valeks – see on nii nagu see on – Mina arvestan sellega. 

Selles kohas tuleb anda endale see teadmine ja kinnitus, mis on möödunus ära jäänud - Mina ei ole abitu ega ole ohver. Enam ei ole tõene väide - Mina pean, ise ja seni, kuna ja kuni kedagi teist ei ole! 

Oleva aja tõde, mis kehtib ka möödunus - Mina olen enesest teadlik - Mina võtan vastutuse ja Mina ise valin enese elu ja tee - Mina tean, et Mina saan hakkama, Mina olen võimeline, Mina leian lahenduse, Minu jaoks on väljapääs olemas - Mina olen endal olemas - see on parim võimalik, mis saab olla. 

Marianne

29.10.2025.a

Salatud sosinad I - Hinge piinav informatsioon

 

On huvitav seik, et inimene tunneb häbi - siis, kui ta kukub/ enese tundeid välja näitab/ midagi valesti lausub või teeb/ midagi ära kaotab või ennast petta laseb jne. Ehmatav häbi – Mina sellisena, nähtaval. Miks peaks olema häbi - siis, kui on valus/ siis, kui kogetakse kaotust/ siis, kui jagatakse ennast/ siis, kui vastatakse teadmiste alusel/ siis, kui sõna komistas/ siis, kui juhtub kogemata jne.

On häbi tunne, sest see katab hirmu, kellegi teise reaktsiooni ees – väljanaermise, parastamise, hülgamise, karistamise, häbistamise, jne ees. Häbi tundes ütleb inimene iseendale – Mina vastutan – Mina ise kukkusin/ Mina ise avasin enda ja jagasin endast/ Mina ise eksisin sõnades- mõtetes/ Mina ise kaotasin selle ära/ Mina ise lasin ennast petta/ Mina ise sain halva hinde/ Mind ei olnud hea vaadata.

Häbi kasutamine on üksinda seismine ja üksinda seisma jäämine, selles kohas ja loos, kus on olnud kaks või enam osalist. Ei ole, kedagi teist, kes vastutakse aset leidva/ aset leidnu eest ega ole ka kedagi teist, kes inimest näeks ja kohtaks – teis(t)e reaktsioon ei ole olnud vastavuses aset leidvaga.

Häbi tunne tähendab, et inimesega koos olija(te)l puudus empaatia võime ja inimesega kohtumise oskus. See oli keegi, kes kasutas võimalust, et ise ennast paremana/ õigemana näidata siis, kui õelutses ennast äramäärinu kallal või pilkas kukkunut või naeris välja sõnadega eksinu või osutas rumalusele siis, kui inimene julges küsida seda, mida veel ei teadnud või millest aru ei saanud. 

See oli keegi, kes vihastas temale kaasnenu pärast – tema häbi ja hirm – tema üksinda jäämine ja üksinda seismine. Selle asemel, et inimesele toeks olla ja tema kõrval seista – see keegi astus eemale, seisis vastu, väljendas vastikust, kasutas viha ja raevu – jõulised reageeringud – suhtumine ja enesele osaks saanu eest vastutama panemine – erineval moel osutamine – Sina!

Elu valusad õppetunnid, et kogemata juhtunu, tahtmata tehtu, enese valu – tähendab, kellelegi teisele kannatuste põhjustamist – seda saadab häbi, et Mina selline olen. Häbi on, kellegi teise reaktsioon, mis on ülevõetud – kellegi teise füüsiline väljendus ja jõud on informatsioon, mis on enese sisse salvestunud – mälestus, osaks saanust, elab inimese sees edasi ja ta kasutab seda ise enda vaatamiseks, hindamiseks, nimetamiseks, häbistamiseks, karistamiseks. Inimene ise kordab teise silmi ja tähelepanu sisu.

Inimene tõuseb, peale kukkumist/ juhtunut, kiiresti püsti, taastab ennast ja astub ruttu edasi või otsib varju, et keegi ei näeks ega reageeriks. Situatsioon saab mööda, kuid häbi jääb sisse – mälestus iseendast jääb ju alles. Kui kedagi ka pealt nägemas ja hinnangut andmas ei olnud, siis inimese sees on olemas silmad, mis teda saadavad ka seal, kus füüsilist teist ei ole.

Automaatne ja suunatud reaktsioon tähendab kasvamist keskkonnas, kus ei olnud hoidmist, rahu ega tegelikkusele vastavust. Füüsiline/ vaimne haiget saamine tõlgendati ja nimetati hoolimatuseks, eksimiseks, valena olemiseks. Sinul ei ole midagi viga/ Sina otsid tähelepanu/ Lõpeta ära!/ Ise tegid!/ Jäta mind enese mängust välja!/ Sina ei ole ära teeninud!

Abitust kogeval inimesel aitab sisemine viha tõusta iseenda jalgele – Mina ei ole enam vähendatu – petsite Mind, et olen teie tunnete põhjus/ kannatuste süü – petsite Mind, et ei ole õigust ega põhjust lohutuseks, hoidmiseks, mõistmiseks. Jätsite kõrvale tõe – teie ise ei valinud kaasa tunda ega mõista ega toetada.

Põgenesite enesele osaks saava, Minu looga kaasneva, tähelepanu eest ära ja/ või lülitasite tähelepanu ümber. See oli teie jaoks vale tähelepanu, millega toime ei tulnud või mida õigustatuks ei pidanud. Seega tegite Minu loost enese loo ja nimetasite ise ennast Ohvriks/ Kannatanuks – sel moel saite enesele õige tähelepanu ning enese ärevuse, häbi, hirmu, viha, raevu vallandamisele sihtmärgi.

Ehmatus tähendab, et aset leidnu oli ootamatu. Reaktsioon, mis sellises olukorras aset leiab, on kantud adrenaliinist. Adrenaliini olemas olemine tähendab, et inimene ei taju isikliku kogemuse suurust ega sügavust – seega ta ei saa aru selle tähendusest. Inimene on suunatud tagajärgedele ja nende ära hoidmisele – reageerimisele nii nagu ei oleks midagi juhtunudki. Eesmärk on teiste sisse sulanduda ilma, et tähelepanuga "trikke" tegema hakataks.

Automaatne reageering tähendab, et lugu liigub tavalistes rööbastes – sündmus = tulemus. See tähendab, et vahelt jääb ära peatus, mis aitaks toimunut mõista ja mõtestada ning anda endale tegelikkusele vastav informatsioon, mis lõpetaks mustri kordumise.

Enesele antud hinnang – häbi ja häbistatu - jätab kõrvale küsimuse - Kas mina tahtsingi – meelega – eesmärgipäraselt? Ei – Ei tahtnud! Seega oli osaks saav kogemus, mis ei olnud ette planeeritud. Selle kogemusega toime tulemine on inimesena kasvamise protsess – erinevad tunded, mis toovad kohale seotud informatsiooni, et neid vastu võttes ja loost läbi kõndides, jõuda sellest lahti laskmiseni.

Häbi tähendab vahele jäetust üle hüppamist – enesele osaks saanu mõju tunnistamine jääb ära – kogemuse hind, sisu, tulemus jäävad üle vaatamata. See tähendab, et enese sõnumid justkui kustuvad ja kaovad – need on kehtetud ja valed. See tähendab, et iseendale jääb selgelt välja ütlemata - Minul on valus/ Mina kaotasin – see on tõsi, sellest ei saa niisama mööda vaadata ega seda tühiseks tunnistada. Mina tunnen abitust, kurbust, sest kogen kaotust ja tagajärgi – see on enese toetuse vajaduse mõistmine ja tunnistamine.

Hetk enne seda, kui inimene on tugev ja kõnnib edasi – on hetk, milles ta tunnistab enesele osaks saanut ja selle mõju – ta võtab oma tundesõnumid vastu, teeb need lahti ja elab oma tunded läbi – see tähendab, et ta loeb need läbi ja võtab nad tõestena vastu – ta valib oma järgmise sammu neis peitunud informatsiooni arvestades.

Häbi tähendab, et inimene on kohe tugev ja kohe edasi minemas - tema teab juba sõnumite sisu – Mina saan hakkama, Minul ei ole õigust/ põhjust – Mina ise põhjustasin. See tähendab, et inimene on omaks võtnud selle keskkonna tavad, kus ta kasvanud/ elanud on. See on rollide Maailm - emotsionaalselt külmade ja osavõtmatute keskkond.

Selles keskkonnas on keegi, kes pöörab lood ümber – siis, kui teisega juhtub või ühises leiab aset, siis on tema see, kes saab toetuse ja hoidva tähelepanu – tema teeb ennast sellisena nähtavaks ja annab enese kohta sellist informatsiooni – teda peab täpsete suuniste järgi kohtlema ja vaatama. Seda ka see, keda tema ise on vägivallaga kohelnud. Seda ka see, kes on inimesena  haiget saanud/ olulise kogemuse osaks saanud.

See on keskkond, kus olijad hoiavad alles ühises kasutuses olevat mustrit – seega nad kontrollivad sellele vastavust – inimene ise, kedagi ei ole ega tule. Selle asemel osutatakse näpuga, osatatakse sõnadega ja kõnnitakse minema – Saa tugevaks!/ Ela üle!/ Unusta ära!/ Ise tegid! See on meeldetuletus, et ollakse üksinda ja iseenda eest väljas.

Manipuleeriv keskkond suunab inimese soovitud radadele - Sina ei saanud õigesti aru/ See ei olnud sel moel/ Vaata, mida Sina tegid/ Sinul ei olnud õigust/ Sina ei tohi/ Tegelikkuses Sina tundsid sel moel/ Tahad tähtis olla/ jne.

Inimene karastub elu etendustes - selle alusel saab paika pandud Minaga seonduv - mida Mina saan ja kuidas mitte - mis on Minule võimalik, mis mitte - milline Mina olen, milline mitte. 

Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas kasvanud inimesel on kaasas Mina, mis on sündinud temale antud informatsiooni alusel - vähendamise ja vägivalla teel paika pandud. See Mina on alati tegelikust inimesest vähem. Selle vastukaaluks loob inimene ise endale Mina, mis tõuseb sellest teisest Minast kõrgemale - see Mina tõstab teda parema tähelepanu sisse. 

Parem tähelepanu ja parem Mina ei tähenda, et see oleks vastavuses inimese tegelikkusega - see on samal moel tema keskmest väljas. Vältides ühte püüab inimene teist. See tähendab, et ta ei vali astuda möödunu lugude sisse ega neid avada. See tähendab, et ta kukub nende sisse tagasi - enese eest ära ei põgene - enese tegelikkus saab ennast kätte - põhi tuleb vastu ja paistab välja. Seega tuleb tagasi pöörduda ja ise ennast lahti võtta ja seejärel kokku panna - Minu Mina tegelikkus, ilma pendleid loomata.

Inimesena kasvamine ehk enesega seotud lugudest välja ja edasi kõndimine tähendab enesega seotud lugude eest vastutuse võtmist. See, kes oli olulistest lugudest üle hüpanud. See, kellel ei olnud varem teadmisi ja ressursse. Sellel on palju seda, mida harutada. See tähendab, et iga järjekordne mõistmine on selguse loomine, millega kaasneb kergendus ja vabanemine. See seisund ei jää kauaks kestma, sest järgmisel hetkel sõidab sisse süütunne – Mina, sellisena.

Järjekordne mõistmine tähendab järjekordset informatsiooni – enese Mina kohta väljajoonistuv pilt – see on kokkukogutud teadmine kõige selle kohta, mille alusel saab hukka mõista, põlualla panna, karistuse määrata, välja jätta – sama informatsiooni omavate teiste sõrm osutab – SINA! Enese eest pääsu ei ole.

Süü on harjumuspärane reaktsioon, mitme inimese loos terviku eest vastutuse võtmine – Mina - Mina üksinda – kedagi teist ei ole samas, keegi teine ei vaata loole samal moel ega tunne ennast osalisena muul moel, kui kõrvalt vaatajana, ohvrina, süütuna. Kui üks juba on, siis, milleks veel teist vaja. See, kelle südametunnistus kripeldab, las see vastutab – Meie oleme välja valinud, Meie oleme kokkuleppinud – see, kes süüdlaseks on nimetatud, see ka seda on.

Häbi katab hirmu - hirm tähendab vastuseta küsimusi, mida ei ole küsitud või ei ole julgetud küsida. Hirm tähendab inimest, kes kogeb ja näeb ennast vähemana - temal ei ole jõudu ega teadmisi - tema ise ei saa ega oska. See on tema teadlikkust eksitav ja uinutav informatsioon, mida tema ise kasutab. 

Süü osutatakse sellele, kes tahab selguseni jõuda. Häbi osutatakse sellele, kes tahab inimesena olla. Süü osutatakse sellele, kes tahab muutust ja otsib selleks lahendusi. Häbi osutatakse sellele, kes on oma kogemustest õppinud ja tahab uute teadmiste alusel elada ja suhelda. 

Vähendava ja vägivaldse keskkonna eesmärk on suunata inimest - ise ennast vähendavate energiate juurde, et hoida teda energeetiliselt sobivas seisundis - rolliMinade loojad vajavad enese Minade kasvatamiseks teiste tähelepanu ja energiat. Aktiivne ja vastustav inimene annab sobiva märgiga ja elujõulist energiat - senikaua, kuni ta vastu reageerib ja teisi/ teist/ keskkonda, tähelepanu ja jõudu kasutades, teiseks muuta tahab, senikaua saab temaga seotu enese Minale toitu juurde.

Selle jaoks, et iseendana olla, ei pea muutma teisi - see on vana harjumus - rolliMina jaoks oli vaja tõestust ja peegleid - inimesele ei ole ega saagi peegleid olla - iseenda sügavus ja tegelikkus on vaimne ühendus - sõnadeta, vaikne ja rahulik mõistmine. 

Õppimine elust enesest - kogemused annavad võimaluse edasi kasvada - teekond ei peatu sinna, kus valus või hirmus oli. Mida ja mille jaoks mina õppisin - enese teadmised jäävad enesega. Nende alusel saab sulgeda selle ukse, mille taha jäävad need, kes mängivad mänge ega lahku rollide Maailmast. See ei ole Mina ega ole see Minu. 

Marianne

27.10.2025.a

Kaasteeline teene osutamisena II - Mina näitelava

 

Sõnadel on tähendus ja sõnades on jõud – enesele öeldud ja enesele antavad sõnad – Mina olen/ Mina ei ole. Ei ole – Minus ei ole, Mina ei saa. Enese kohta käiva informatsiooni algus ei ole inimene ise – need on kellegi teise sõnad, mõtted ja tähendused – Sina oled/ Sina ei ole. Teine teab ja kinnitab üle, teine näitab ette ja võrdleb – Sina ja Mina vahe.

See inimene, kes ei võta enese tegude/ valikute/ väljenduste/ olemiste eest vastutust ega näita välja enese tegelikkust ja eesmärgiks seatut – see inimene osutab erinevustele ja täiesti normaalsetele soovidele ja õigustatud vajadustele, kui vigadele. Justkui ei peaks enese moel tundma, soovima, vajama, olema – ei ole õige, teeb liiga, võtab vähemaks.

Suunatud informatsioon, mille eesmärk on varjata tegelikkust - inimene ei ootaks teise inimese käest hoolimist, huvitatust, ühes olemise valimist, koos kõndimisi, turvalisust, usaldust – kui temale ei oleks nende võimaluste olemas olemist lubatud, näidatud, kogeda antud.

Inimene suundub selle poole ja tunneb vajadust omada, kogeda, hoida, osa saada sellest – mis on tema jaoks võimalik, kuid on millegipärast käe ulatusest väljapoole jäämas. Sind on liiga, Sina oled vale, Sina tahad teistmoodi, Sina vajad võimatut, Sina ei ole vääriline – sellepärast Sina ei saa ja Sinu jaoks ei ole. Informatsioon annab teada, et kui oldaks teistmoodi, siis oleks teistmoodi võimalik – sel moel ja sellisena mitte.

Manipuleeriva Maailma suurim saavutus on panna inimene uskuma - et tema on see, kes on vale - et tema on see, kelles ei ole - et tema on see, kes ei saa - et tema on see, kellel ei ole. On olemas teine, kes ütles ja nägi, et ei ole.

Iseenda kohta kasutusele võetud informatsioon tähendab seda, et inimese muudetud eneseteadlikkus on temaga koos olijale/ teda käsitlevale nähtav ja kogetav ebakindlusena/ kinnituse ootusena/ „teadaja” ja targema poole pöördumisena/ vajaduste täidetuse ootusena/ enesele olulise jaoks luba küsimisena/ vajalikuks tegemisega/ väärtust otsivana. See kõik ongi eesmärk – vähendada teist, et tõsta ise ennast ja olla ise.

Manipuleeriv käsitlemine tähendab, et ise ennast üles haipiv inimene on see, kes räägib, tõestab ja näitab, et tema on ja temas on. Enese kohta informatsiooni andja teeb ise ennast nähtavaks sõnades ja õpitud tegudes – tema loob ennast olema. Tema on osav matkima – tema ei sünni enese seest, vaid oma soovist olla Mina, kinnitust andva tähelepanu saatel. Temas võib ja saab olla sisu, kuid seni, kuni tähelepanu vajadus kõnnib tema ees, tema ei kõnni ega ole iseendana, kui tervikuna.

Ennast väljapoole loovad inimesed ehitavad sõnade ja tähelepanu abil poliitilist platvormi – paraad Mina, mis moonutab tegelikkust soovitud suunas ja varjab ära selle, mida ei kõlba välja näidata ja, mis takistab vajamineva tähelepanu saamist ega taga võimaluste kasutamist.

Sel moel enese elu lahendavad inimesed saavad olla väga hurmavad, seltskondlikud, kõigeks võimelised, tähelepanu püüdjad ja edastajad, asjalikud, korraldajad, edukad, rahakad jne. See on pideva töö vili ja pingutuste tulemus – Mina parimas vormis ja tähelepanu lainetel sõudmas.

Sellest osa saades või seda kõrvalt vaadates ei saa alguses arugi, et tõde erineb nähtaval olevast. Pealiskaudse pilgu saatel ja pakutava vajamisel, jääb varju tegelikkus – see Mina, see osa iseendast, mida inimene varjab, muudab ja kaotab, see on vaimselt kängu jäänud ega vasta klantspiltidele. See Mina on endiselt alles ja mõjutab, see Mina astub lavale siis, kui vajaminev tähelepanu muutub või kaob ning ka siis, kui inimese põhi kasutusele võetakse.

Vaimse kasvu pidurdumine on näha ja tajutav inimese valikutes ja väljendustes. Vähendav võrdlemine, konkurentsi tekitamine, kambaka tegemine, enesele olulisest ja vajaminevast kõrvaldamine. Selles kõiges on näha, kuidas ei taluta ühes olemist, jagunemist, jagamist – ei olda nõus enda oma ära andma ega vähemaga/ valega leppima.

Vaimselt täis kasvanud inimene ei taha tähelepanu ainult enesele ega ainult ise tähtis ja oluline olla – tema on võimeline tagaplaanile jääma, teisega kõrvu astuma ja teist saatma – olema teise toetus, kohas, kus inimene vajab informatsiooni, turvalisust, valgust, õlga. Tema ei vaja teise arvelt ega seda, mida ja milleks tema ise on võimeline – tema ei taha teist inimest ja tema olemas olemist ära kasutada – tema tahab iseendaga võrdset ja enese eest vastutust võtvat kaaslast.

Vaimsel teekonnal toppama jäänu jaoks tähendab Mina olen – enesele kinnituse andmist/ küsimist ja iseendale kinnituse vajamist – ära tõestamist. Olemine tähendab kindlat suurust, väljendust, võimalusi – paika pandut ja kontrollitavat. Vaimselt täis kasvanud inimese jaoks tähendab Mina olen – olemist ilma kinnituseta, tõestusi vajamata, tähelepanu ei ole primaarne. Oluline on vabadus, voolamine ja tegelikkusega kooskõlas olemine.

Tegelikkusega kooskõlas olemine tähendab seda, et olemas olev informatsioon on tõene, avalik ning selguse saamiseks, vajamineva muutuse tegemiseks ja enama loomiseks kasutuskõlblik – seda ei piirata, keelata ega muudeta varjatud eesmärkide ja mahasalatu pärast.

See, kes on ehe ja aus, näeb selle, kes on võlts ja esinev, läbi – teist ei ole oma sõnade ja väidete taga. Need on tühjad ja eksitavad. Teine ei astu sinna, kuhu näitab/ väidab oma sammu tegevat või kus seisvat. Võlts ei taha valgust ega talu ta ausust – tema ei vali sellist seltskonda, kus tema tegelikkus paljastub ja tema ei saa oma paraadMina püsivana hoida.

Võlts valib enese kõrvale magava ja/ või uinutatava teadlikkusega inimese. See valik aitab kasutada teise energiat, enese huvides. Kangema kraadiga võlts, kes suudab ennast välja mängida tõeliselt usutavana võib ära petta ka ausa ja eheda siis, kui too näeb seda, mida tahab näha – pealispinda, mis vastab temale või temas olevale varjatud vajadusele.

Inimene, kes tahab olla see, kes ta ei ole. Inimene, kes tahab omada Mina, millisena ta ei ole. Otsib seda, kes teeks teda sellise Minana nähtavaks – kes võtaks teda enesega võrdsena/ enesest edasi kasvanuna ning jagaks enesest, enesele teada olevat nii nagu teine oleks temaga sama. Oluline on tähelepanu ja reaalne kogemus. See tähendab, et see, kelles on ja, kes on suunatud inimesena kasvamisele – see aitab Mina poole püüdlejal ennast vajamineval moel luua – annab temale võimaluse kopeerida, teadmisi saada ja kõrgemal tasandil olla - tema energia teeb selle teise jaoks võimalikuks.

Vale ja valetav ei suuda väga kaua enese tegelikkust varjata – tema jääb inimese kõrvalt puudu, tema sõnad ja teod annavad aimu teistsugustest väärtushinnangutest ja põhi mõtetest. Tema tegudes ja sõnades on augud sees – vajumised, teisele, madalamale tasandile. Tema poolne toetus ja saatmine kõlavad sõnades suurelt, kuid tegudes kahvatuvad – ei saa olema, ei ole kogetav, tegusid saadab negatiivsus.

Petmine ja varjamine – tegelikku tühjust aitavad varjata võimalustele ja teha tahtmisele osutamine – Sinus veel ei ole, Sinul oleks vaja, Sinul oleks võimalik, Sind peaks aitama/ Mina saaksin, Mina oskan, Mina võiksin, Mina tahaksin – jutt käib nii nagu oleks aitamine ja toetamine plaani võetud. Selline info suunab avanema ja samaga vastama. See ongi plaan ja ootus – Mina saan, Minule on – see on tähelepanu saamine – Mina olen.

Väljapoole suunatu taga on õpitud väljendused ja matkitud oskused, mis annavad tulemust, kuid need on laega – need ei mõista inimest ega kohta tervikut, need ei anna vabadust ega pidavat põhja jalge alla, sest need teevad sõltlaseks – tähelepanu vajaja ootab tagasitulemist ja enesest sõltumist – tema annab endast sinna, kus teda jäädakse vajama ja enesest olulisemaks pidama – temal ja temas on see, mida teisel ja teises ei ole - ilma temata ei ole võimalik.

See tähendab, et temaga olija, kes usub sõnu ja näeb ette kujutatut, kaotab iseseisvuse, enese peaga mõtlemise ja vabaduse, olla tegelikkusega kooskõlas. Seda kõike soodustab otse ja tahtlikult, kuid halvasti varjatult, rõhutatud info, et tema jääb teisest, kui enesele olulisest ilma siis, kui tema ei ole teise jaoks õigena. Hirm, kaotada enesele oluline ja vajalik, suunab olema kuulekas, alluv ja vastav – see on enese vähendamine ja madaldamine – iseenda teisest allapoole seadmine. Teine võtab selle info vastu ja tema Mina saab sellest energeetilist toitu.

Inimene ei saa olla seal, kus teda ei ole – sellepärast ei talu pimedus seda valgust, mis osutab pimeduses peituvale – inimese tegelikkusele ja tema sees olevale. Pimedus vajab tähelepanuvalgust, et näha ennast tähelepanu poolt valgustatud laval oleva Minana – sellisel moel suunatud valgus jätab tegeliku inimese varju.

Inimene, kes kontrollib ja kujundab enese Mina, saab vihaseks ja kasutab jõudu, et tagada enesele vajaminev Mina ja sellele vajaminev tähelepanu – vahendeid ei valita ja tegusid ei kahetseta – vajalik on tulemus – ei loe see, kuidas selleni jõutakse – teekond ja selle sisu jääb kõrvale – ei ole oluline, millisena – enese tegelikkuses – seda kõnnitakse.

Varjamine, valetamine ja informatsiooni muutmine aitavad ise ennast kujundada ja väljendada, tähelepanule vastavaks ja tähelepanu nõudvaks. Vägivaldne, vähendav, manipuleeriv, varjav inimene ei ole vaimse kasvamise teel. Kui temal ei õnnestu vajamineval moel kontrollida ega enese tõele allutada, siis tema vähendab füüsiliselt seda, kes teda segab – see on see, kes tema tegeliku olemuse avalikuks teeb.

Sel moel Maailmaga suhtlev inimene toimib põhimõttel - tähelepanu on kaup, mida tema ostab ja müüb – tema teeb tegusid ja valib/ loob koos olemisi, mis tagavad temale õige tähelepanu – tema poolt valitud enese Mina tõestused. Inimeste tasand siia ei kuulu – inimese pisaraid tema ei usu – inimesest ei ole temale kasu – sellest on kasu, kes laseb ennast rollidesse suunata ja rollina väljenduma kohustada.

See on põhjus, miks teda inimese kõrval ei ole ja tema samasse ei jää ja tema ise inimese vastu pöördub – see leiab aset siis, kui elu astub vahele ning inimesel on vaja tõelist ja ehedat ja ausat ja rollivaba inimest enese kõrvale ja enesega ühte.

Selline hetk tähendab lava muutust, tähelepanuvalguse kustumist ja teisele teele suundumist, sest inimene vajab iseendale ja enesega seonduvale tähelepanu – seega on ta kasutu ja tahab endale saada seda, mille eest tasu ei maksa. 

Kui inimene juhtub veel mainima või osutama, midagi sellist, milles teise senine Mina saab teistsuguse värvingu, siis on kuri lahti - Mina läheb enese eest lahingusse ja võitlema - tema ise loob ja annab endale võimaluse, kuidas ise ennast ära tõestada, sellel hetkel, kui teine vajab inimese toetust ja tähelepanu.

Siis, kui rollide tasand suundub inimese tasandile, siis kaotab Mina oma Mina – seal ei ole temale vajaminevat. Kui Mina vajav inimene on panustanud ja enese Mina kinni maksnud, siis ta ei ole aset leidvaga rahul – tema tuletab meelde tasumata võla suuruse – see on tema Mina tähenduse, suuruse ja olulisuse tõestus.

Kui tema Mina ja sellega seonduvat ei taastata, siis ta kaotab senise ja temaga seotud inimes(t)e vastu huvi – seda/teda/ neid ei ole võimalik enesele vajalikul moel kasutada. Kuid ta kasutab ära informatsiooni – enese Ohvrina, Kannatajana, Heategijana/ Päästjana/ Edukana/ Paremana jne esitlemisel – ta võtab loost kaasa info, mis osutab tema ja teise erinevusele ja sisule – sel moel saab ta ise ennast tõsta ja esitleda neile, kes tema lugu kuulavad – tema Mina, nende silmis ning teine, nende silmis - see aitab tal ise ennast veelgi enam tõestada, tõsta ja nautida.

Vaimselt kasvanud inimesele ei ole vaja teist, enesest vähemaks, vähendada – kasvav inimene näeb ja tunnustab teise kasvamist – vähendamine vähendaks ka teda. Hoolimata teekonna erinevast pikkusest – ollakse teisega sama ja mõistetakse teineteist – neil on ühised jooned ja sisu – nad on avatud teadlikkusele ja vastuste otsimisele – nad ei ole konkurendid ega takistajad – nad ei vaja tähelepanu endale, kui kindlalt väljajoonistatud Minale, vaid inimesele ja tema teekonnale. 

Oluline on see, millisena ja kuidas oma teekonnal kõnnitakse ja ollakse - see on informatsioon, mis annab teada, kus paiknetakse, millise teadlikkuse ollakse valinud ning kellena ise ennast nähakse ja kogetakse. On teadmine, et eesmärk, midagi ära tõestada, ei ole tegelikkus - inimese teekond on täpselt nii pikk ja kurviline, kui tema ise selle valib - see, mis on lahendamata jäänud, ei kao ära - see tõuseb teemaks täpselt senikaua, kuni inimene ei ole valinud seda avada ja sellest läbi kõndima hakata.

Ennast kujundav inimene ei lase, vabalt ja loomulikult, kasvada sellel - mida tema kasutada ei saa/ mida tema kontrollida ei saa/ mida tema omale võtta ei saa/ millest tema kasu ei saa/ mida temas endas ei ole/ mis tema tegelikkuse nähtavale toob – tema võrdleb ja seab tulemust enesele vajamineva järgi ja meelepäraseks.

Inimene komistab ja jääb kinni seotustesse ja suhetesse siis, kui ta on vanast uude üleminemisel – selleks, et tagasi pöördumist ja vajumist vältida, tuleb tal püsida seal, kus teda veel ja kõiges ei ole. Temal on vaja ankrut, mis teda uues hoiaks ja teekaaslast, kellega sealses kõndida.

Inimesel on võtta abiks ja kaasa see, mis temal olemas on ja temale võimalikuks osutub. Vana Maa ja Ilm – suhted ja seotused, mis on olulised. On täiesti loomulik, et ta tahab neid alles hoida ja neis kasvada. On täiesti loomulik, et kõik ei ühine temaga – edasi saab minna see, kellel on valik tehtud – tema enam ei saa ja sellepärast ta kõnnib teekonda, millel ta õpib mitte valima seda, mis ei ole kooskõlas temaga.

Inimene läheb otsima neid, kes temaga samal moel näevad ja mõtlevad – ta kohtab neid, kes sellisel teekonnal päriselt kõnnivad ja ka neid, kes sellel teel näivad kõndivat – need on need, kes loovad ennast teiste tähelepanu saatel ja alusel, kes tahavad olla, kuid ei ole – ei ole, sest ei saa tõusta kõrgemale, kuna nende põhi ja mõtted on kinni madalamas. Need on inimesed, kes varjavad enese sisu ja keelduvad enesest – nad vajavad tähelepanu Minale.

Sel moel valivad ja väljenduvad inimesed on õppetunnid – võimalus, mida läbi näha ja mille abil õppida lahti laskma enesega mitte kokku kõlavast. Justkui on ja justkui saab, kuid ei päriselt ega ausalt. Teise kõrvale ei ole alati ja kõiges enesele, kui inimesele, kohta ja aega – seda siis, kui teine vajab/ tahab oma Mina luua ja kogeda või suunab ennast, kellegi teise tähelepanu poole, mis tema Mina suuremana, säravamana ja tõelisemana nähtavaks teeb. 

Sellised hetked on ärevaks tegevad ja ehmatavad - teine kaob ära, teine muutub. Teisele pööratav tähelepanu teeb teisest justkui tõese - teda nähakse - järelikult tema on. Ennast ümbritsev vaikus toob kohale kahtluse ja ebakindluse - Mind ei tõestata = Mina ei ole/ Minus ei ole. Teise lavaline muutus toob kaasa enese vähenemise - teine tõstab ennast, kui seab võrdlemiseks või osutab informatsiooniga - järjekordne tõestus - Minus ei ole/ Mina ei ole. 

Vana aeg viib rollide tasandile - siis, kui teine on, siis Mina ei ole. Kaks korraga ei saa, sest üks tõestab teist. Teadlikkus ütleb - see ei ole inimeste tasand, millel teine oma etenduse maha mängib - see on tema lugu ja tema valikud, mis kasutavad võimalusi vahenditena - teekaaslaseks olemine, teenuse osutamisena - füüsilise tasu ootamine tähendab, et ei ole vaimset ühendust ja tasapinda.

Selline kogemus on õppimine – kuidas mitte jääda ootama, et teine tõeliseks ja lubatuks muutuks, vaid otsuse tegemine, et edasi minna – täitmata jäänud vajadus on äratus enese kohta käivast ja veel läbi kõndimata jäänust - ahvatlus on enese proovile panemine - kas inimene eraldab näideldu tegelikkusest või mitte.

Tähendusega inimesed, kuid ei enam sel moel olulised, et nendega ühes olnu loobuks iseendast. Ebakõlaga kohtudes vaata inimese valikuid ja tegelikkust, ära lase ennast petta, väidetel – Mina olen/ Minus on/ Mina saan/ Mina võin – vaata sõnade taha – mis on nende sisu ja kuhu maani ulatub põhi – kõrgus on väidetav ja kirjeldatav – inimene usub kõrvadega ka siis, kui tema ei näe. 

Vaata tegelikkust, kuhu asetub samm, mis valitakse – mille toeks seistakse, milles tõeks osututakse, mis välise tagant paljastub, kui kate vaob. Sule silmad, kata kõrvad ja pane kinni oma suu - sel moel mõistad, mõtestad ja tajud tegelikkust. Julge võtta vastu reaalsus - ava ennast informatsioonile ja näe seda nii nagu see on - astu sellega ühes. Inimene jääb kinni lugudesse, milles tema ise on enese kohta vale kasutusele võtnud - seega kõnnib ta nendes ringi senikaua, kuni ta enese tegelikkuse on nõus ja valmis tõeks tunnistama.

Marianne

25.10.2025.a

Kaasteeline teene osutamisena I - Teele minemise raskus

 

Samal moel, kui areneb tehnoloogiline Maailm ja materiaalsete võimaluste Maa ja Ilm, on plahvatuslikult kasvanud ka vaimsuse poole püüdlejate arv – inimesed otsivad väljendusi ja võimalusi. Parim õpetaja on praktika ja selleks, et ennast toita ning enesele võimaldada – tuleb anda endale õng.

Erinevad kursused ja koolitused – kaks päeva, nädal, läbi aasta mingid nädalalõpud. Paber käes ja pädevused sellega tõestatud, nüüd on tee avatud – asutakse praktiseerima. Teenuse eest rahaga maksjad saavad kursuse läbinu koolitajateks. Üsnagi loogiline samm, kuid selles on agad ja konksud sees.

Kui inimene läheb paberi pädevusega inimese juurde – siis annab tema raha ja teine vastab talle oma teadmiste/ oskustega – see on nende ühine teekond – mõlemad on osalised ja olulised. Ühise energia toel sünnib muutus – inimene ei ole enam sama, kuid ta ei oska veel olla uus – tema jalad ei ole veel viinud teda sinna, kuhu ta vaimses plaanis ulatus.

Inimesel ei ole kogemusi ega pidavat pinda sellisest iseendast ega ka sellise iseendana nagu ta nüüd ennast tajub ja tõlgendab. Temal on võtta vana Maa ja Ilm, kuid see ei sobi enam – tema ei mahu selle raamide sisse ära.

Seega ta põrkub ja puksib – ta otsib konflikte – ta vajab lisa energiat, et saada jõudu ja jätkata enese loomist ning ta vajab ka teis(t)e toetust, et ühiselt lõhkuda ära see, mis enam temaga ei sobi – tema lahendus on takistada vana edasi kestmist.

Põrkumine annab võimaluse ennast väljendada ja vabastada – teha ennast füüsiliselt reaalseks. Füüsiline lahendus kuulub vana Maailma juurde – info edastus, vastu võtmine ja töötlemine füüsilises keeles. Harjumus on visa ja hoiab vanas kinni.

Uue teadmise kogemus ei tähenda ilmtingimata seda, et sellest saab lähedal oleva teise teekond. Teine ei ole samu samme kaasa teinud ega samasuguse mõistmiseni jõudnud – temale olev kõlbab ja sobib või pelgab ta muutust. Selle tõttu takistab ta uue loomist ja segab muuta sooviva plaane. Ühises on kriis ja ühine on kreenis – on enam ei saa ja on enam ei taha.

Kui inimene ei ulatu uuel moel olemas oleva iseendani ega leia endale toetust ja samasugust energiat, et püsida senisest kõrgemas, siis ta masendub – tema on iseendale raske – seega ta vaibub ja kapseldub, justkui tardub – ta ei saa olla tema ise – tema ei saa senise muutmisega hakkama – ta ei suuda temale võimalikuna olevas iseendani jõuda.

Temal puudub sellisele iseendale vajaminev tähelepanu – vanas ei vaadata teda edasi kasvanuna ja sellist teda toetavana. Vanas vaadatakse teda häiriva elemendina – temaga toimunud muutus rikub tasakaalu ja segab teisi – seega oodatakse, et ta jätaks kerglased huvid ja keskenduks tegelikule elule.

Suutmatus, ise ennast tasakaalustada, tähendab, et õige tähelepanu on muutuse protsessis eluliselt oluline – teise tähelepanu oli see, mis juhatas inimest senisest välja ja teed mööda edasi. Teise tähelepanu tegi sellest kogemusest reaalse – teise juhatuse saatel koges ja nägi inimene ennast uuel moel.

Vajamineva tähelepanu puudus toob kaasa letargilise seisundi – vaimse tardumuse – inimene on justkui väljalülitunud – temas ei ole kergust ega vabadust. Pigem mõtleb ta sellest, kuidas temal on savi ja kuidas kõik see jama võiks ära lõppeda, siis ei peaks enam ise oma elu elama, mis kuidagi välja ei tule.

Siis, kui inimene veel toimib ja ta mõistab abi küsida, siis ta pöördub kaasteelise poole – selle inimese poole, kes aitas jõuda muutuse raja algusesse. Kuid selles kohas saab teda tabada pettumus - see, kes valis sissetuleku või see, kellel puuduvad kogemused või see, kes valis kindlad raamid - see ei pruugi võtta vastutust – tema jättis loo maha siis, kui järjekordne klient astus uksest välja.

Saab olla nii, et teenuse pakkunu proovib inimest aidata, kuid kui ta ei tee seda Meile, vaid ainult teise pärast, sest temale endale ei ole seda vaja – siis ei tule sellest inimesele tema olukorda lahendav kogemus, vaid hetkeline kergendus – lisa energia, mis aitab vabaneda vanast energiast, mis takistas kergemat edasi liikumist ja võimaluste nägemist.

Teenuse pakkuja keskendub selgeks õpitud lõigule – ta ei saa edasi anda seda, milleni tema ise ei ole kõndinud. Seega ta ei näe ega koge inimest, kui tervikut. Seega ta ei saa aru või ei pea oluliseks peatuda tõsiasjal, et energeetilise hoidmise järel läheb vana ja seisnud energia liikvele.

Nii öelda puhastavad rituaalid ja seanssi lõpetavad tehnikad ei tähenda seda, et vana energia kaoks vuhinal ja uus tuleks susside sahinal asemele. On lihtne ja loogiline, et senine suletus ja läbi töötamata teekond, ka eelnevate oma, tähendab väga palju erinevaid takistusi – energia peatub järgmise loo ukse taga ja see mõjutab inimest, kui tervikut, uut moodi – vana oli harjumus ja nö paigast ära olev tasakaal, mis tundus paigas olevat – inimene oli õppinud sellega ühes elama. Uus taktistus mõjutab ja häirib uut moodi.

Energia, mis on äratatud, ei pruugi liikuda ühes suunas ja tasakesi, vaid kulgeda erinevatesse aegadesse ja suundadesse. Seal, kus on palju, seal on ka mõju suurem – mõistetamatut, kuid ka ärevaks tegevat informatsiooni on korraga liiga palju – inimene ei ole võimeline seda haldama ega seejuures tavalisust säilitama.

On tõene, et kogemusteta/ piiritletud/ rahale suunatud teenuse pakkuja ei suuda kaoses olevat inimest aidata. Seega otsib paigast liigutatu uusi viise ja spetsialiste, kes teda aitaksid, kuid see loob tema sisse veel suurema kaose – kokku kogutud ja enese peal kogetud õpetava, suunava, seletava info hulk suureneb – erinevate õpetajate sõnad ja teod, ühes reaalsete kogemustega, kalpsavad ringi ning löövad, perutades, takka üles. Jama on majas.

Selle loo uba on vaimse teenuse pakkuja põhi mõttes – juhatatu kogeb, et tema on üksinda jäetud – see, mis on oluline/ vajalik Minule, see ei ole oluline/ vajalik teisele. See tähendab, et inimesel puudub ankur – loo teine osapool lasi temast lahti enne, kui inimene oli ise oma jalgadele pidava pinna leidnud. Inimesel jäi enese teekonda toetavat energiat vajaka – teine andis vajamineva, kuid siis võttis selle tagasi.

Vastutus võetakse koos oldud hetke eest, kuid see ei päde tagajärgede peale. See, kes on jätnud loo pooleli ega ole olnud olemas selles järjes – see ei ole õppinud lõpuni kõndima. Ta on õpilane, kes ise alles praktiseerib. Omal moel laseb ta välja praaki – tema toel sünnib miski, mis ei püsi ega valgusta, vaid põrkleb, et enesele kindla nimelist energiat lisaks hankida – poolele teele jäänu vajab lisa, et lõpuks ometi inetust pardipojast ilusaks luigeks kasvada.

Tasulised teenused on senisest keskkonnast väljaspool olevad võimalused - kui inimene on läinud ja käinud, et anda endale võimalused muuta senist, mis teda on häirinud, siis see tähendab, et tema on otsinud lahendust ka sellele keskkonnale, kus tema elab ja ka sealses oleva(te)le teis(t)ele, kellega ta koos on elanud-olnud.

Keskkonnast välja astunu on läinud laia Maailma informatsiooni otsima, et sellega tagasi pöörduda ja selle abil enesega seonduvat ja enesele osaks saavat mõista ja muuta. Teel kohatud õpetajad on olnud poolikud lahendused või asjalikud verstapostid - vahel on õpilane olnud õpetajale Õpetajaks - raske õpilane on andnud teada õpetaja tasemest ja juurde õppimise vajadusest.

Maailmas rändmine viib inimese tagasi sinna, kus ta kinni on. Üsna sageli on koduse katuse all õpetaja, kellele ei suudeta aitäh öelda, sest temale makstakse iseendaga – oma kogemusega iseenda kaotusest. Selline õpetaja on muutust vajava/ muutuse teel oleva inimese lähedane, kes annab oma panuse ja suunab oma energia selliseks, et inimesega toimuks muutus – inimene valiks teha oma sammu.

See õpetaja on loo negatiivne kangelane – tema õpetus tuleb läbi valu ja hirmu – see on muutumise hirm ja muutumise valu – sest inimeses on vajadus vastupidise kogemuse järele – koos olla, eraldatust vältida, samasse jääda. Muutus tähendab üksindust ja välja jäetust – abitust ja teadmatust.

Enese eemaletõukamiseks vajaminev jõud kasvab teise, kui ärritaja, olemas olemise tõttu. Kuid teisest eemale astumine toob kaasa huvitava efekti – on vajadus minna tagasi – on vaja olla koos – anda oma energia selleks, et vältida enesele osaks saavat kaotust – mina ei saa olla Mina – Mina ei saa olla see, kes olin – kuigi see Mina ei olnud see, kes Mina olen. 

Enese jaoks valest Minast annab teada fakt, et inimene läks muutust otsima väljapoole senist. Sellest annab teada ka see, et tagasi minemiseks ja vanas püsimiseks on inimesel vaja kustutada ise ennast - loobuda enesega aset leidnud muutusest või seda suutmata/ tahtmata - peab ta muutma teist.

Point on selles, et energia mõjutuse eesmärk oli kasvada vanast välja – vana aja ja energia osatäitja ei vali selles loos kasvada – tema andis oma osa – Hingede kokkulepped – peale seda on ta vaba elama omaenese elu. Tema jääb nn vanaks, et teist edasi minema sundida siis, kui too soovib, et vana oleks osa uuest. Muutumatu suurus ei muutu - õppevahend ei muutu, sest tema olemas olemise põhjus on sama - Mine oma teele ja õpi enese elust - tee ise oma sammud ja ole ise endale Õpetajaks.

Marianne

23.10.2025.a