Lastena aja sees II - Enesele tee avamine

 

Harjumus on sissetallatud rada. Harjumus tagab midagi, millest ollakse sõltuvuses. Sõltuvuse olemas olemine tähendab püsiva vajaduse olemas olemist. Sõltuvust kustutav harjumus on teadvustamata tegu. Harjumus on see, mida tehakse ka siis, kui ei pea või ei ole vaja. Harjumus on alateadvuse sisse salvestunud informatiivne ühendus – enese programmeerimine enesele vajamineva tagamiseks/ esile tõusnud teema lahendamiseks. Senikaua, kuni inimene ei ole teadlikult enese vanu ühendusi lahti harutanud ega mitte töötavast ja mitte vajalikust lahti lasknud ega enesele uut infot kasutamiseks andnud, kõnnib ta sissetallatud radadel.

Vajadus sissetallatud raja järele kaasneb traumaatilise/ pikaajalise tundetakistusega – tunne seisab inimese tee peal ees ja inimene ei taha sellest läbi kõndida. Tundetakistusega inimesel on teema mingi kindla tundega/ kindlasse valdkonda kuuluvate tunnetega – ta kogeb neid kui kestvaid tundeseisundeid, kuid ta ei vali nendes sisalduvat infot vastu võtta – ta ei tee kindlaks, kes see on tõde või uskumus, tõeks osutumise korral ta ei tunnista seda tõeks, ta ei tee seda tõde ja ennast sellega seonduvana nähtavaks ega vii, selle alusel, enese tegelikkust selle tõega vastavusse.

Inimese isiklikud tundetakistused toovad kaasa vajaduse lahendada olukord ilma tegelikku lahendust teostamata – lugu ei saa lõpetust. Kui inimene ei vali minna otse, siis tuleb tal edasi minna ringiga. Tundetakistusega inimesel on vajadus luua endale teine tee selles kohas, kus ta kasutab asendavat tegevust - tema jääb uue või vajamineva info ootele või ta valib peeglitaguse maa – tõde kaob seal valede varju või ta eitab tundega kaasnevat või ta näitab tunde ja sellega seonduva, kellegi teise süüks – tollel teisel tuleb loo lahendamise ja sellega seonduva eest vastutada.

See teine tee, mis ühendab möödunut ja olevat ning teeb seda temale sobivalt – on inimesele vajalik, sest tegelik elu läheb ju edasi ja temal on vaja anda endale selles hetkes temale sobiv lahendus, sest midagi ta peab ära otsustama ja kuidagi ära valima – temal tuleb astuda samme, valida kaugusi, edastada enese kohta käivat infot, võtta vastu otsuseid jne – teha seda parimal võimalikul viisil ja elada oma elu nii nagu seda tunnet ja sellega kaasnevat ei olekski olemas ega teda segamas.

Kuigi elevanti on väga raske ühele ruutmeetrile ära mahutada nii, et teda näha ei oleks ja kogema ei peaks, õnnestub inimene tundetakistusest mööda vaatamise ja käimisega päris edukalt. Inimene vaatab nn enesele keelatud tundega seotud loole enesele sobivast vaatenurgast ja see on info, mille alusel ta loob tegelikkusele põhinedes, enesele sobiva loo. Temale vajalik ühendus, mis põikab kõrvale ja teeb ringi sisse, töötab selle info alusel, millega tema nõus on/ mille tema ise endale andis/ kuidas oli olevat kasutades võimalik.

Selleks, et enese tundetakistusega lugu enesele sobivalt lahendada ja, et uus loodud ühendus ka töötaks, tuleb inimesel luua iseendast see, kes sellele rajale kõndima läheb. Inimene ei saa olla seal, kus teda tegelikult ei ole ega olla see, kes ta tegelikkuses ei ole – kuid inimene rollis olevana saab kõndida ühel ja samal ajal mitmes erinevas kohas ja teha seda erinevatena. Olemas oleva reaalsuse ümbertöötamine tähendab enesele uue identiteedi andmist – inimene, kes ei vali kohtuda tunde poolt edastatud infoga ja sellega arvestada, loob endast varikujud – ta valib ühe või mitu rolli, kellena enda elu edasi elada ja tundega seotud loos osaleda.

Roll on see, kes ei pea olema tegelik tervik, vaid saab olla rollist/ loost lähtuv ja rolli/ lugu kinnitav. Roll kannab välja vajamineva ja tõestab ära enese poolt iseendale antud selgituse. Rollina saab ära kaotada enese osad, olemised, kogemused ja tegevused, mida ei taha või ei tohi välja näidata siis, kui tegelikkus ei tohi paljastuda.

Rolliga kaasneb inimesele allumatu ja kättesaamatu võti – selleks tõeks, et uskuda ennast rollis olevana, on vaja, lisaks endale, ka teis(t)e inimes(t)e tähelepanu, mis kinnitaks selle rolli tõepärasust. See fakt teeb inimese teiste tähelepanust sõltuvaks – inimene peab saavutama enesele, kui rolli(de)le, kinnituse ja ta peab suutma vältida vale tähelepanu osaks saamist – teda ei nähta rollis olevana, roll ei kuulu talle, talle näidatakse tegelikku teda. 

Rolle vajav inimene vajab tähelepanu, et olla Õige ja väldib tähelepanemist, et mitte olla Vale. Valeks nimetava tähelepanu püsimine ja Õige eneseni ulatumise suutmatus võib viia depressioonini ja enesetapukatseteni - inimene on hädas, sest ta vajab oma rolli, et pääseda tundetakistusest mööda. Sel juhul kasutatakse tunnete vaigistamise taktikat - kasutatakse meditsiinilisi, legaalseid ja mittelegaalseid sõltuvust tekitavaid aineid - kui tundeid ei ole, siis ei ole häiret ega käivitust ega vajadust. Lahendusest saab sõltuvus, sest vajadus püsib alles seni, kuni luuakse ja kasutatakse ennast, kui rolli ning tegeliku inimese teekond on peatunud tundetakistuse taha - traumaatiline lugu, hetk, kogemus.

Seal, kus on üks tundetakistusega inimene, sealsamas on neid veel – enese reaalusesest keelduv ja ennast rolli(de)na esitlev inimene kasvatab ise/ valib endaga ühte enese ja teiste tähelepanust sõltujaid ning enesest keelduvaid inimesi – selline keskkond õpetab selgeks rollide kasutamise, ellujäämise lahendusena ja loob vajadusi, mis jäävad püsima ning see toob kaasa harjumuspärase käitumisemustri oma sõltuvuse rahuldamiseks. 

Laps, kes on sõltuv oma emast/ isast – inimene, kes on sõltuv teisest inimesest – on loonud endale uue ühenduse, et minna enese jaoks valest tundest ringiga mööda ning samal ajal on ta võtnud endale rollinimetuse, kellena ta sellel teel kõnnib. Selle kahestumise taga on traumaatiline kogemus - ta on kohtunud infoga, mida ta iseendana ei kannata välja. 

Inimene jääb sõltuvaks sellest teisest, kelle poolt edastatud informatsiooni ta vastu võtta ei taha – ta jääb ootama ja vajama muutust – jääb ootama teise käest seda infot, mis muudaks lugu sel moel, et tundetakistuse loonud tunnet ei oleks vaja - jääb vajama seda lahendust, mis muudaks lugu sel moel, et see info ei olnud öeldud temale.

Inimese loo teeb keeruliseks see, kui info edastaja ja info vastuvõtja ei olnud ühel ja samal lainepikkusel - ema, Ema rollis olevana, edastas olulise info inimesena või ema, Ema rollis olevana, edastas olulise info kellegi teise rollis olijana - kuid laps võttis selle info vastu Lapse rolli olevana. 

Inimese loo teeb kordades raskemaks see, kui ema edastas oma info inimesena ja laps võttis selle vastu inimesena - kuid seejärel nad jätkasid, Ema ja Lapse rollides olevatena, koos olemist, kuid teatavaks saanud info alusel oli see ühendatus ja selle elavana hoidmine vale - laps, kui Laps, oli vanema valitud, kuid teda, iseenda ja inimesena, ei olnud vastu võetud. 

Lapsel, kes alles sõltub oma vanemast, on raske võtta vastu tegelik info iseenda/ nende kahe vahelise suhte kohta – ema/ isa/ teine inimene valib iseenda ja hülgab lapse, kui inimese – selle taga on mõistmine, et selle teise kõrval ollakse omal moel alati üksinda – ühendus ei ole sellel tasandil, millel laps on – vanem valib rollidele ülesehitatud ühenduse - inimestena koos ei olda ega kohtuta.

Selleks, et saavutada oma vanemaga töötav kontakt, peab laps kaotama iseenda ja valima rolli. Rollide tee valinud vanemal on juba enese eelnenust kaasas tundetakistused ja ka lapsega seonduv peatus möödunust kaasa kõndiva tundetakistuse taha. Vanema poolt loodud, ümber oma tunde minev, tee tähendab kindlas rollis olijat - lapsest saab, rolli(desse) surutuna, selle rolli olemas olemiseks vajalik infoallikas ja lapsest endast tähelepanust sõltuvuses olija. 

Kuna tundetakistusega vanema poolt endale valitud roll(ide) vastaspartner ei ole just päeva parim, siis püüab laps ulatuda vanema poolt talle jäetud rolli(de) vastas poolele - kuid vanem ei saa teda "isiklikest" rollidest välja päästa ega saa teda kinnitada ka enesele kuuluvasse rolli - kui on olemas kaks, siis üks kinnitab teise rolli ja kui on enam, siis jääb ikka üks, kes kinnitab teisi rolli. 

Senikaua, kuni vanem tegeleb rollide maailmaga ja laps on sellega ühinenud/ ühendatud, elab laps tähelepanunäljas - elavana teostatavas kontaktis ei pühenda ema/ isa oma lapsele, kui inimesele tähelepanu. See tähendab, et aset leidev jääb tasakaalust väljas olevaks - tervikuid ei ole, alati on midagi, mis püsib varjus või mida moonutatakse - laps kasvab rolli(de)ga samastatuna ja tal puudub ülevaade tegelikkusest ja ta ei saavuta kunagi muutust - olemas oleva rolli saab asendada järgmisega või toota jätkuvalt materjali, mille alusel hoida kindlas rollis olevana - inimesed nende teedel ei kõnni ja selles mängus neid avalikult näha ei ole.

Kui teine inimene valibki rolle ja otsib/ vajab neile partnereid, siis on see tema mäng - see inimene on valinud endale lahenduse. Mida kauem ta on selle lahendusega koos kõndinud ja ennast iseendale vajalike rolli(de)na loonud - seda tõepärasem see talle on. Tema sees on konfliktid ja tegemist enese samastamisega - ta ei kuule ega näe ega vali seda infot, mis näitab ja kõnetab teda inimesena. 

Seotus temaga tähendab üsna kindlasti sõltuvussuhet - selle taga on püüd ja võimetus jõuda inimliku ja/ või enesele olulises/ paremas rollis olijana kontaktini. Olles see "õnnelik", kelle tundetakistusega inimene on valinud iseenda, kui tundetakistusest ümber kõndija, rolli kinnitajaks ei ole temaga ühes võimalik teistsuguse tulemuseni jõuda. Kuid selleks, et sõltlane püsiks ja püüdleks, annab ta talle infot, et teine roll on võimalik siis, kui tema ise vahetab rolli ja sõltlane teda sellesse rolli kinnitab - Agressorist saab Ohver või Päästja. See on suletud süsteem, kus muutus olevas tähendab lihtsalt järjekordset rolli(de)vahetust.

Teine inimene saab ja võib muuta enese poolt edastatud infot, kuid senikaua, kuni tunne püsib alles – on tegemist valetamisega – selles ruumis ja ajas ei ole inimene saanud infot, mis teeks tunde kasutuks – tunde poolt edastatud info peab endiselt paika. Tundeinfo ülevaatamisel saab selgeks, kas tegemist on uskumusest tuleneva info tõlgendamisega või tegelikkusel põhineva teadlikkusega. Tegelikkuses kannab inimene tõe välja, sest tõde ei tapa – see korrastab olevat ja annab võimaluse elada reaalsusega kooskõlas – arvestades, teise inimese valikuga, teha selle alusel enese jaoks aus valik. 

Marianne

31.01.2025.a

Lastena aja sees I - Isikliku varasalve varjulistes soppides

 

Inimene on mitmekülgne süsteem, mis toimib ja suhtleb olemas oleva info alusel – info on selgitus ja põhjendus ja mehhanism – enese jaoks paika pandud arusaam iseendast ja ümbritsevast. See, mis teeb inimese elu keeruliseks, on tema isiklik suhe infoga – suhtumine sellesse, üle võlli minevalt, selle kasutamine küsitavatel eesmärkidel, kalduvus keelduda tõest, oskamatus ühendada põhjust ja tagajärge, enese jaoks olulise ära kaotamine, tegelikkuse ära vahetamine iseenda või kellegi teise poolt loodud kujutlusega jne.

Inimene ei ole ega ela üksinda - ta on kõigega ühendatud – ta elab infoväljas – tema ümber on meeletu hulk infot – tema ise valib, kuidas ta sellesse suhtub ja, mida sealt enesele valib – mis on tema tõde. Selle jaoks, et tunda ennast iseendana ja oma elus hästi, on oluline mõista oma motivatsioone ja seda, kust need alguse on saanud või mis nende olemas olemist ajendab – milline info ja miks mõjutab ja käivitab või välja lülitab.

Kuigi inimene kasvab pikkust ja laiust, siis see ei tähenda ilmtingimata seda, et inimene kasvab ka vaimses plaanis samal moel – kui inimene teeb sammu ja laseb lahti enese olevast, tahab ta, et midagi jääks teda siduma ka enese möödunuga – ta tahab kindlust ja püsivust – asju ja olemisi, mis jäävad samaks ka siis, kui tema enam ei ole enese vana Mina.

Inimest ei jää enese möödunuga ühte siduma ainult head ja armsad mälestused, vaid ka traumaatilised salvestised – see on info, mida on peetud oluliseks mäletada või seda ei ole suudetud läbi elada. Inimene on salvestanud enese sisse teadmise ja see käib temaga kaasas – aegajalt ta meenutab või talle meenub – elustub tunne ja ta kogeb seda tunnet. Hea ja armas hetk elustub läbi tunde, mida inimene kogeda tahab. Valus ja raske hetk ärkab üles läbi tunde, mida inimene kogeda ei taha.

Inimene on mugav ja samas tal ei ole aega ega sageli ka oskusi/ teadmisi, et enese teekonnal kogutud teabe varasalve sorteerida ja tühjendada. Ta jätkab oma teel, et jälle kogeda või järjekordsele kogemisele vastu sõdida. See tähendab, et üsna sageli kasutab ta vanu ja kulunud teadmisi, et selgitada ja lahendada olevas toimuvat – ta usub, et kunagine kogemus peab paika ka olevas siis, kui neid ühendab tunne, mis selgitab toimuvat – see tähendab, et tema tõlgib oleva vana materjali kasutades ära.

Kuigi see lahendus ei ole just parim võimalik, siis see on oma ja turvaline. Vanade mustrite kordumine ja kunagiste uskumuste jätkuv tõesena võtmine tähendab isikliku piiri olemas olemist – selles kohas on inimese kasv pidurdunud – tundetakistus on ees. See tähendab, et inimene keeldub edasi minemast ja jääb ootama uut/ teistsugust informatsiooni või ta valib vana raja ja sukeldub tunde sisse või proovib seda tunnet allutada/ vältida/ selle eest põgeneda või kedagi teist endaga toimuva eest vastutama panna.

Inimese möödunus aset leidnud korduvad kogemused on info - tagajärje ja põhjuse seose kohta – inimese tunne/ olemine tuleb läbi teise, sest teine suudab uue tunde/ olemise luua või senise kaotada või muuta valeks osutunu ära. Ema/ isa suudab/ oskab muuta lapsega aset leidvat – vanem mõistab toimuvat ja oskab leida sobiva lahenduse – laps saab uue või vajamineva info, mille alusel temas muutus toimub.

Laps ei saa sellest sel moel aru – tema jaoks on lahendus teises inimeses – mitte selles, et ka tema ise saab anda endale vajamineva info ja selle alusel muuta enesega seonduvat – teist ei ole vaja – piisab iseendast ja enese mõistmisest ning iseendaga suhtlemisest. Kuid enese vastutust mitte mõistev ja hilisemas ajas seda vältiv laps ei näe enese osa loos, vaid tema panustab vanemale/ teisele – põhjuseks see, et temas on olemas infoga ühendus, mis näitab olukorra lahendamiseks tee kätte – pöördu teise poole/ otsi teine üles.

Uskumuse – teine on põhjus ja mina olen tagajärg või mina olen põhjus ja teine on tagajärg - äraspidine, kuid väga sügavale ulatuv ja visaks osutuv kinnitus seisneb sageli selles "tões", millest armastavad teada anda isiklikust vastutusest keelduvad täiskasvanud – laps suutis muuta oma ema/ isa ära. Lapsele öeldakse, et tema ise on see põhjus, miks temal oma vanemat sellisel moel kogeda tuli – lapse olemine/ käitumine ei jätnud vanemale teistsugust võimalust.

Kui vanematel näib olevat võime muuta lapse olemine paremaks ja talutavamaks, no vahel ja hiljem ka vähemaks ja halvemaks, siis laps näib olevat selles töös täiesti kehv – üsna sageli tema tulemus ei kannata päevavalgust ega trükimusta ega ole seda hea kogeda. Vanemate puudutus tagab lapse, keda on hea vaadata ja kogeda, kuid lapse töö toob kõigile kaasa kannatused – sel moel serveerivad seda vanemad ja sel moel saab see lapse osaks.

See on infoga manipuleerimine ja käitumismustrite salvestamine erinevatest eesmärkidest lähtuvalt – vanemad ütlevad lapsele – Ära Sina tee, siis mina ei ole – kui Sina teed, siis mina olen - kui Sina teed, siis Sina oled halb! Laps ütleb vanematele – Tee Sina, siis minul on hea – kui Sina ei tee, siis minul on halb! Vanemate tegude ja õpetuste sõnum on, et kui laps ise ei tee, siis on tal hea – kui laps ise teeb, siis temal endal on halb. Sellisel moel suunatud info edastusega juhivad vanemad tähelepanu ära sellelt põhjuselt, miks laps vanema poole üldse pöördus.

Teise poole pöördumine on ühe ja sama mustri väljendus – laps alles õpib, kuid vanemad näitavad ette tulemuse – mis ja kuidas on siis, kui enese eest vastutust ei võeta – ise enese tunnete ja neist tulenevate emotsioonidega ei tegeleta, vaid näidatakse ja nimetatakse tunded ja tundeseisundid kellegi teise süüks. 

Teise süüle osutamine tähendab enesele teada andmist, et on olemas see teine, kes justkui tahtis, et mina selline oleksin/ seda tunnet kogeksin. Teise süü ehk vastutuse näitab ära seose nägemine - teine ei võtnud midagi ette, et mina selline ei oleks/ seda tunnet ei kogeks. 

Laps, kelle poolt edastatud infot asjakohaselt/ vanal moel vastu ei võeta ja sellega faktipõhiselt ei tegeleta, kogeb takistust enesele parema olemise saamiseks. Tema sees toimub info edasi-tagasi tormlemine, selle selekteerimine ja vanema käitumise ära tõlkimine - kui möödunus on saanud ja on olnud ning olevas ei saa, kuid uut lahendust ei ole, siis vajaduse olemas olemise pärast on tarvidus korrata vana rada. Kui see ei õnnestu, siis laps ei saa aru, miks vanem temast enam ei hooli - miks vanem nüüd tahab, et tal paha olla oleks.

Kui vanem ei võta lapse infot arvesse, vaid vastab muutnud olemise ja emotsionaalse väljendusega ning nimetab selle pöörde ka veel lapse süüks, siis sellise infoga kohtunut last tabab jahmatus ja mõistmatus – Kuidas vanem võis minust sel moel mõelda - kas ta tõesti usub, et mina temast ei hooligi - kas ta tõesti näeb, et mina tahan talle halba? 

Juba tõstabki pead ebakindlus - kaob eneseselgus ja koha võtab sisse süü tundmine -  kas mina tõesti olen selline, kes tahab, et minu ema/ isa tunneks ennast halvasti ja väljenduks sellisena? Laps, kes ei taha ega talu muutunud vanemat ega taha olla Halb, võtab vanemaga toimunu eest vastutuse endale, sest temale esitatud info näitab, et teistsugust varianti tal ei ole, kui ta ei taha enam samasuguse loo kordumist ja enese kahtluse alla seadmist. Laps ei taha anda põhjust olukorraks, kus tema ei ole enam tema, vaid muutunud vanema tõlgendus.

Infoga manipuleerimine tähendab, et toimuva kohta teabe edastamine on vildakas – laps otsib enesele, kui vajadusele, lahendust ning ta kasutab enesele teada olevat mustrit ja kättesaadavat võimalust – tema edastab enesega toimuva info vanematele – ta teeb seda enese ea ja oskuste kohaselt. Vanemad kohtuvad lapse infoga ja reageerivad talle – selle reageeringu nad nimetavadki lapse süüks – vanema poolt valitud reaktsioon ei ole õigustatud, sest nad keelduvad algse infoga tegelemast ja reageerivad lapsele isiklikult – näevad temas teemat. 

Üle oma rolli piiride reageerivas vanemas on tunne, mida tema ei taha/ ei suuda kogeda ja seega edastab ta selle teabe loo autorile – lapsele – jep, sel moel kohtub oleva aja laps mööda läinud aja lapsega, kes on vahepeal otsustanud lapsevanemaks saada, kuid nüüd reageeris lapse tasandil olevana – lapseks olemise aja lahendusega - tema lahendus on teises. 

Kui laps võtab mängu vastu, siis ta võtab enese vanema jaoks vajamineva lapsevanema rolli enda peale. Kui laps ajab oma ega kuuletu, siis kohtab vanem takistust - tema jaoks vajalik lahendus on endiselt olemas, kuid ta ei saa seda kasutada - suure inimese jõu ja võimalustega edastab ta enda, kui lapse, info enese takistajale - toimuva põhjus on lapses, keda vanem ei näe lapsena, vaid enese jaoks valena - mitte töötava ühendusena. Omal moel käib võitlus, kes on õigem laps ja, kelle vajadus lahendatakse esimesena/ ainsana.

Sellise loo võti on mõistmises - Mina ei ole halb ega vale sellepärast, et teine ei vali oma tunnete ja emotsioonidega ise tegeleda! Vanem ei mõistnud peatuda ega enese tunde poolt iseendale edastatud infost aru saada - ta keeldus kontaktist endaga siis, kui tundest tulenev seisund osutus tema jaoks valeks. Kui aktiveerunud tunne ühendas möödunu ja oleva, siis harjunud kombel kasutas ta enese möödunust kaasa tulnud lahendust.

Laps kohtus temaga manipuleeriva infoga, mis ei aidanud tal mõista toimuvat ega ka ennast - ta ei õppinud enese tunnete eest vastutust võtma, vaid teist jälgima ja "õigesti" tõlkima ning ennast kontrollima ja muutma, et tolle teise jaoks sobivat infot sobival moel edastada - kuid see ei olnud tegelik tema ega tegelik tema vajadus, millele ta soovis mõistmist, tuge ja arvestamist. 

Isiklike piiride otsa komistanud vanem ei aidanud lapsel mõista iseendaga/ iseendas toimuvat ega  ehitada tal kontakti iseendaga - muutunud/ mitte sobivana olemise põhjus on lapse sees, sest laps oli see, kes reageeris tundega/ tundena enese/ välise infole ja lapses toimuv, kui enese tagajärg, lähtub sellest reageeringust. 

Vanema rollist väljunud inimene ei võtnud vastutust vanema rolliga seonduva eest ega näidanud ette, milles on tema enda vastutus lapsega seonduvas ja milles seisnev on lapse osa. Ta ei andnud lapsele infot, et tema arvestab lapse tunnete ja vajadustega ning võtab ette sellise muutuse iseendaga/ keskkonnas, mis on vajalik, et laps tunneks ja kogeks ennast võrdsena ja hoituna.

Tundetakistusega kohtunud vanema reageering õpetas lapsele selgeks teistsuguse lahenduse - andis info teistsuguse mustri loomiseks - see, kes on lapsest üle ja see, kellest laps sõltub, ütleb ja näitab ette, kuidas on õige - lapsel tuleb kuuletuda ja ettenäidatud moel enesele jäetud osa täita - olla vanema jaoks õiges rollis, et mitte olla enese jaoks vale roll - see on rollidesse nimetav eluline mäng - vanem ütleb - Sina oled! ja laps on - Sina ei ole! ja laps ei ole.

Marianne

30.01.2025.a

Võltsitud allkiri V – Rollisõltuvusest vabanemine

 

Taustal püsiv ja toimuvas tooni andev ärevus on alateadvuses peituva hirmu olemas olemisest ja elavnemisest teada andev sõnum – ärevus annab teada, et enese sees on olemas seni veel läbi töötamata peatükk. Ärevuse kordumine ja püsimine tähendavad seda, et inimene on keskendunud enese, kui tundena väljenduvana olemisele, tundmisele – kuid ta ei ole teinud sammu toimuvast välja ega teadvustanud olukorda.

Ärevus on emotsionaalne seisund, mis tähendab, et inimene ise on ennast vaigistanud ja takistanud - ta ei ole valmis vastu võtma tunnetega kaasnenud infot – ta ei tööta oma tundeid, lugu lahendavalt, läbi - vaid ta kogeb neid erinevas suuruses ja sügavuses. Põhjus on selles, et ta kardab oma tundeid – tegelikkuses tähendab see seda, et ta kardab seda infot, mida tunded talle edastavad ja ta ei ole valmis seda infot töötlema ning selle alusel otsuseid vastu võtma ning ka ellu viima.

Ärevus tähendab, et inimene püsib tunnetetasandil selleks, et vältida reaalseid samme ja enese nähtavaks tegemist olukorras, kus talle on teatavaks saanud uus ja oluline info ning tal tuleb sellega tegeleda. Inimene võib midagi teha ja kuidagi väljenduda, kuid ta ei tee seda info läbitöötamise alusel, vaid enese tunnete baasil. See on vana aja lahendus – laps lasi ennast, läbi oma tunnete, lühisesse – ta sulges silmad ja kõrvad ja vaigistas enese, sest ta koges kaost – ta kukkus sügavikku, Maailm purunes, pidavat pinda ei olnud jalge all, teda enam ei olnud - ta ei tahtnud tõeks tunnistada seda, mis oli just teatavaks saanud.

Ärevust alles hoidva olukorra põhjustas traumaatilise mälestuse olemas olemine – sarnane situatsioon möödunus – sarnaste olukordade kordumine. See tähendas, et olevas uus info, ei olnud uus teekonda vaadates – see oli juba teatavaks saanud ja laps oli sellele reageerinud ning sellel olid olnud tagajärjed. Üsna sageli tähendab ärevuse ilmnemine ja kestmine seda, et laps ei olnud muutnud enese läheduse astet Olulise Teisega seoses – tal oli olemas info, kuid ta ei kasutanud seda, vaid ta jättis enese jaoks vajaliku muudatuse tegemata ja enese valiku tagajärg sai teda, ikka ja jälle, kätte. Ta oli panustanud sellesse, kes pettis teda – ta oli usaldanud ennast selle kätte, kes ei hoidnud teda.

Kui ühe elu aja sees on olnud nii palju jama, siis kaovad mõned tähtsad lood ära – inimene ei märka neid ega pea väga oluliseks. On lihtsalt faktid ja samal ajal on alateadlikud reaktsioonid argises elus. Mõned enese kaugusesse jäänud ajajärgud tundusid kaugelt vaadatuna nii enam vähem normaalsetena – oli ju hullemaid ja leidus valusamaid kilde. Seda, kuni tänaseni, mil hakkasin teadlikult otsima põhjust enese automaatsele reageeringule – miks ma reageerin ärevuse ja vihaga, kui keegi minule oluline on elanud, võttes vastu otsuseid ja tehes ära valikuid, oma elu ja mina saan sellest alles tagantjärele teada. Vaatasin tagasi ja avasin enese möödunu.

Alates 9-st elukuust, kuni 10-da aastani ja kolmveerandi täitumiseni peale selle, olin mina see, kes käis kodus, kui külas. Sõim ja lasteaed kestsid esmaspäevast reedeni. Esimesse klassi astusin sisse ühte kooli, kuid peale talvevaheaega vahetasin selle teise vastu ja olin seal viienda klassi lõpuni sel moel, et kodus käisin koolivaheaegadel. Neile kindlatele ära olemistele lisandusid suvised laagrid – kuu aega kestvad ja ka mõned vahetused järjest. Lisaks veel sugulaste juures olemised. Samal ajal asus koduks märgitud koht kahes erinevas kohas – kahes erinevas linnajaos.

Iga ära olemine tähendas muutusi ja aja möödumist – iga kord, kui mina ära läksin, läks aeg seljataha jäetus edasi – mitte miski ei seisnud kusagil paigal – kõik elasid oma elu samal moel edasi – minu ära olemine ei peatanud teiste tegemisi, olemisi ega valimisi. Selle aja jooksul suri vahetust keskkonnast kaks olulist inimest – mina ei olnud sel hetkel samas paigas – ning samasse sündis kaks uut asemele. Ma ei saanud osaleda muutuste protsessis ega seista enese eest – ära olemise ajal aset leidnud muutus oli toimunud – olev oli muutunud alatiseks.

Selle 10 aasta jooksul elasin vahelduvalt 5-s erinevas kohas – alates 2-st eluaastast olid neist 4 samaaegselt kasutuses. Mind saadeti ja mind võeti kaasa ja vastu – justkui olnuksin pakk, keda võetakse, jäetakse ja saadetakse – mina olin see, kes vahetas seinu ja kohanesin sellega, mis oli võimalik ja sai osaks.

Kõigis neis kohtades olid elu ja võimalused erinevad ning ka olulised täiskasvanud erinevad – sõim, lasteaed ja kool tähendasid seda, et ühtegi nn oma inimest ei olnud samas. Kahes kohas elasin emaga koos – neist ühes kohas muutunud koosluses - ema/ vanatädi/ vanaonu/ õde/ vend ning ühes kohas ainult tädiga.

Tagasi vaadates saab tõdeda, et sõim ja lasteaed ja sanatoorne kool olid kõige ausamad elamise kohad – sinna tuldi kokku kindlaks määratud tegevuste ja olemiste jaoks – kõik püsis raamides, kordus ja oli teada – seal keegi ei olnud ega jäänud kellelegi võlgu ega saanud midagi teise arvelt – kõigile oli oma kindel koht olemas ja igal olijal oli õigus seal olla - neist asutustest ei toimunud ära saatmisi isiklike tujude või tahtmiste alustel – Maailm püsis kindlates raamides paigal.

Ära minemised ja ära olemised tähendasid, et ma ei teadnud kunagi, mis jääb mahajäetust alles ja kuidas on siis, kui tagasi lähen – ma ei teadnud ette seda, millega tuleb kohaneda – enam ei ole/ nüüd on olemas. Ma ei teadnud ette, kuidas ma sobin selle sisse, millesse tagasi läksin/ saadeti/ võeti – ma ei teadnud ette teiste tujusid ja olemisi ega võimalusi ega nende mõju endale. Iga kord pidin ma sobituma teiste argipäeva ja siis sellest jälle ära minema, et enese argipäeva sisse astuda. Ma olin, kuid ka ei olnud oma – mina olin see, kes läks/ saadeti kõikjalt ära.

Kõikides kohtades pidin arvestama nähtavate ja nähtamatute reeglitega ning suutma järgida erinevaid piire – olema vastav ja õige – see oli pidev töö tegemine ja enese jälgimine. Paberite ja teadmiste alusel oli mul kodu olemas, kuid omal moel olin ma kodutu. Olin seal, kuhu mind saadeti ja sellega, kellele kaasa anti – kui muid võimalusi ei olnud, siis olin ühes või teises korteris emaga koos. Eks mul ikka oli oma mängumaa ja asjad ja olemised, kuid nö oma kohustustest vabal ajal ma ei teadnud ette – kuhu ja mille alusel ja kui kauaks mind taas kuhugi saadetakse või millises kohas elan.

Kõikide inimeste aeg kulges omasoodu edasi ja ega minagi jäänud samaks – loomulikult muutusin ka mina, sest aeg nõudis seda – mind kasvatati ja mina ise kasvasin - proovisin anda endale seda, millest jäi puudu ja mida läks vaja – ellujäämise mustrid ja selgitused. Mina jäin ellu, kuid ma ei elanud olevat läbi – minul puudusid selleks vajalikud ressursid ja oskused, rahu ning toetus - stabiilsus. Pidevad muutused olid kokku nii suured, et tegelikkuses need ületasid minu taluvust, kuid laps on paindlik – ta talub tegelikkuses rohkem, kui ta seda ise arvata oskab ja selle tulemusel suudab ta end veenda, et tema reaalsus on normaalsus.

Kui ema mulle ühel hetkel siis ütles, et minu pärast jäi temal oma elu elamata, siis ma ei saanud sellest väitest aru – kelle elu elas ta siis, kui mind kohal või veel olemas ei olnud. Ma ei saanud aru, miks mina tema elu sisse ei kuulunud – miks ta oma elu, koos minuga, enesele valeks nimetas. Ma ei saanud aru, miks ta kahetses enesele valitut ja süüdistas mind oma isikliku teekonna pärast. Oma sõnadega oli ta teinud teatavaks oma vaatenurga ja pannud enese elu ebaõnnestumise eest vastutuse minu õlgadele.

Jättes nüüd kõrvale valed ja tavalise argipäeva, milles inimesed elasid koos, sest kuulusid kellegi juurde – siis tõe vastuvõtmine tähendab teadmist, et mitte üks inimene ei oodanud minu (tagasi)tulekut ega soovinud pikendada seda aega, mil olin kohal ega valinud mind – mina olin kohal siis, kui teisiti ei saanud.

Mind käsitleti ja esitleti Maailmale koorma ja raskusena, millega ise toime ei tuldud ja seega otsiti neid, kes võtaksid mind enese kanda – ka süsteemi sai ära kasutada. Seisin korduvalt emaga ühes, kui ta osutas minule ja rääkis tähtsatele ülemustele, kui raske tal on seda last üksinda kasvatada – laps ei mõista materiaalseid raskusi – mina mõistsin, et põhjus oli minus ja minu olemas olemises – tegelikkuses ju oligi.

Mina ei ole tuulest võetud – mina olen iseendana kogu see aeg olemas olnud, kuid ma ei ole sellise iseendana oluline ega väärtuslik olnud. Loomulik on, et minu elus on ühte ja teist olema saanud ning mina ise olen olnud ja teinud ühte koma teist, kuid minu teekond näitab seda, kust ja millisena ma alustasin ning kuhu ja millisena olen tänaseks jõudnud. Elu ei ole muinasjutt, kuid muinasjutud on kirjutatud elust - Tuhkatriinu oli kogu aeg tema ise – vaatajast olenes see, millisena teda nähti ja koheldi – kes võrdles endaga ja vältimaks enesele vajamineva kaotust, surus teda enesest vähemaks – kes lubas iseendana olla ning valis teda südamega vaadata ja kohelda.

Enese möödunu tõttu olen olnud kiire kohaneja – olen sulandunud seinte ja mööbliga ja võtnud omaks olemas oleva – suudan leida vajamineva ja tegutseda keskkonnas nii nagu oleksin seal juba aegu olnud. Olen kiire tegelikkuse mõistja – saan aru, millised jõujooned mängu juhivad ning tean täpselt, kui minule valetatakse ja minuga koos olemist ei valita – saan aru, milline koht on mulle jäetud ja millised võimalused on sealses kasutada.

Kohanemine on tähendanud ka seda, et harjutasin ennast ka sellega ja nendega, mis ja kes olid minu jaoks valed. See viis selleni, et „unustasin” ja „kaotasin” enese ära – elasin koos ja olin seal, kes ja mis ei olnud minule hea. See viis selleni, et kuulsin ja nägin seda, mida ei olnud ning ei näinud ega kuulnud seda, mis oli olemas – valisin ise enesele valetada ja enesele räägitud/ näidatud valedega nõustuda.

See viis selleni, et enesele õige valimine ja enese jaoks valele Ei ütlemine, tõid kaasa vastuolu – on põhjus Ei öelda – ei tohi Ei öelda. Vastuolu enese sees andis märku ärevusega – enese valimisega kaasnes süütunne – Mina mõtlen enesele! on keelatud tegevus – see toob kaasa enese nähtavaks tegemise ja enese välja ütlemise – see on ohtlik – sel moel olen haavatav.

Kaugusest kaasa kõndinud uskumus – kui olev minule ei sobi, siis olen selles ise süüdi ja minul endal tuleb enesega tegeleda – välises toimuvast tuleneva häirituse/ ebakõla pidin lahendama enese sees ja hoidma lahenduse välises olija/ tegija eest varjul. Teist ei tohtinud häirida ega teda, minuga toimuvas, osaliseks nimetada.

Sellise uskumuse tagamaa on kasvamine keskkonnas, kus olevat ei kohandatud minule sobivaks ja inimesed ei muutnud ennast minuga arvestades – mina olin see, kes pidi kohanema kõigega ja kõigiga. Uskumuse loomise ja alles hoidmise põhjuseks oli see, et selles keskkonnas, kus kasvasin, jäi olemata vastutuse selge jagamine ja asjakohane jagunemine – olulised täiskasvanud ei võtnud enesega seonduva eest vastutust - enesele pööratud tähelepanu vältimiseks nimetati minu süüks asjad ja lood, mis ei olnud seda või, milles vastutus jagunes.

Enese möödunule tagasi vaadates saan tõdeda, et omal moel viibisin, väga väikesena olemise ajast alates ja ka sünnile eelnenud ajas, sageli olukorras, mida saab nimetada erakorraliseks olukorraks – see on aeg, milles ei ole kohta tavapärasele – ootamatult on lõppenud/ lõpetatud senini tavapärane ja tavalised olemised/ suhted – korraga olid kehtima pandud ainult suure inimese poolt vastuvõetud otsused ja talle mõistetavad reeglid, mis vältisid vabaduse ja andsid õiguse muuta minu olevat ja minuga seonduvat ning mind karistada määral, mis osutus võimalikuks, kuid oli tasakaalust väljas. Rahu ja enesele õiget ehk turvalist kohta ei olnud olemas – oli fakt, et kõiges sain osutuda valeks ja see oli alus, miks minule Ei öelda.

Täiskasvanu on see, kes lepib enam, kui peab ja lubab rohkem, kui õige on. Tema taga on ellujääja teekond, tal on mustrid ja ellujäämise mehhanismid ja seega ta ei ole sageli parim, kes valiks endale parima. Vastuse küsimusele - Kuidas ja kellega edasi? - aitab anda vaatenurk - Kui mina oleksin Laps, kas mina siis annaksin end selle/ nende inimes(t)e hoida ja kasvatada? Kas olevas ajas leiduva info alusel oleksin ma nõus enesega seonduva andma selle/ nende inimes(t)e hoolde?

Kui ma need küsimused enesele esitasin, siis kadusid ära kõik mustrid ja kahtlused – jäi alles selge teadmine - vastus on Ei – mina ei teeks seda. Ei ütlemine, inimeste valikutele, ei tähenda, et ma sooviksin muuta möödunut või seda olematuks teha - olen teinud enese möödunuga rahu – see oli minu kasvamise teekond ja ma võtan selle sellisena vastu. Ei ütlemine tähendab, et tegemist on mõistmisega – kui ühte ja teist on olnud ja kõik osalised on oma osa andnud, siis mida need inimesed oma möödunuga peale on hakanud – oluline on info möödunu käsitlemise kohta.

See inimene, kes ei ole möödunuga rahu teinud ega vali vaadata otsa enese osale loos – see inimene vajab, et möödunu püsiks alles temale vajalikuna – tema saab kasutada enese möödunut enesele vajamineva rolli alles hoidmise jaoks. Selle inimese jaoks on möödunus olijad jaotatud õigeteks ja valedeks – õiged toetavad avalikult seda rolli, mida ta kanda tahab – valed on need, kelle kanda on roll, mis kinnitab vajamineva rolli olemas olemist. Omal moel on vale olemas olemine ja valena püsimine tähtsam, kui õige olemas olemine, sest õige saab arvamust vahetada, kuid senikaua, kuni vale on õigena ja õiges suuruses alles – saab inimene olla rolliiseendana olemas.

Kellega ühes ja kuidas edasi – seda aitab otsustada see, kuidas samas olnud inimesed enese möödunule tagasi vaatavad – kuidas inimene võtab vastu selle info, mida talle, tema enese möödunu kohta, öeldakse – kas ta võtab vastutuse ja tegeleb teatavaks saanuga – mõistab ja soovib olevas muutust või ta õigustab, süüdistab ja keeldub vastutusest, sest tema ei ole nõus muutustega – tema on ennast paika pannud – ta on enese ajast oma loo kirjutanud ja selle sulgenud ega taha osa olla ega osa võtta, kellegi teise versioonist.

Ta ei kasuta enese teekonda õppematerjalina, et tema olev oleks ka tegelikkuses teine – ta teeb vajaminevaid ja käepäraseid muutusi pealispinnal selleks, et hoida enese möödunut suletuna – ta ei taha kasvada edasi ja välja enese otsusega suletud ajast. Ta valib tunded, kuid keeldub nendega seotud infost – ta valib valed, et jätta ennast varju – teda ei ole näha seal, kus teda ei tohi nähtaval olla – ta ei tohi olla näha sellise iseendana, mis muudaks tema ametlikku elulugu. Ta jääb Mina-ks ega kasva Meie-ks – ta ei kohtu enesega seotud inimesega, inimese tasandil, vaid valib endale rolle ja näeb teist rollides, et vältida inimesena olemist, inimesega kohtumist ja inimese nägemist.

Sageli on lapse kõige suurem hirm seotud ehmatusega – tema saab kaotada enese seotuse oma Emaga/ Isaga – see fakt tundub lapsele üleelusuurusena alla neelata – kuidas võtta vastu teadmine, et temal ei ole – laps usub, et siis teda ei ole enam olemas.

Alguses on sageli tegemist juhusliku, kuid vahel ka tahtliku kogemusega. Hiljem saab seda hirmu ära kasutada ning lapsega manipuleerida – teha seda läbi valetamise ja survestamise – Ilma minuta ei ole/ ei oleks olnud Sind (isiksuse ja väärtusena) olemas! Mina annan Sind ära! Mina ei tahtnudki Sind! - see on veel suurem õudus – vanem edastab info, et temal on täiesti reaalne võimalus lapse hirm teoks teha.

Sellise hirmu olemas olemine teeb lapse sõltuvaks Olulisest Teisest – alguses on ta sõltuv ühest konkreetsest inimesest – kuid, kui ta ei saa pidavat pinda jalge alla ega suuda mõista toimunut – siis ta klammerdub inimes(t)e külge, keda peab enesele oluliseks. Ta usub selle inimese sõnu ka siis, kui selle sama teod teda petavad - ta usub selle inimese tegusid ka siis, kuid selle sama sõnad teda petavad - olles, kellestki sõltuvuses, on tema elus alati olemas osa, milles puudub selgus - sellises suhtes on alati midagi valetatut, midagi varjatut, midagi haiget tegevat.

Läheduse vajadusest sõltuvuses olija jätkab sõltuvussuhetes - mõistmata, miks ta seda teeb – tal on halb ja temaga käitutakse halvasti – kuid tema tahab/ vajab seda, kes teda ei taha – ta ei suuda kaotada seda seotust – tegelikkuses ta ei suuda lõpetada seda seotust – temas räägib laps, kes ei suuda oma Emale/ Isale Ei öelda – see on laps, kes ei suuda ise ennast samasse kaugusesse seada, kui ema/ isa temast asetsevad – tema tahab olla lähemal. Sõltuvussuhe on seni läbimata õppetund – tuleb võtta vastu olemas olev info ja kasutada seda enesega seonduva muutmiseks.

Hirm püsib alles nendes suhetes, kus varjatakse ja valetatakse ning vastutus jäetakse teisele. Täis kasvava inimese ülesanne on võtta vastu enese tegelikkus – minu Isa/ Ema valetas minule ja ta tegi seda enese huvides – minu Ema/ Isa näitas enese tegu/ otsust/ olemist minu süüna – minu Ema/ Isa asetas mind olukorda, milles olin ebavõrdne ja, mida ei saanud muuta – minu Ema/ Isa ei kohelnud mind inimesena, vaid enese jaoks sobiva rollina – minu Ema/ Isa ei võtnud vastutust enese, kui inimese eest, siis ja seal, kus tema isiklikud piirid tegid haiget ja vähendasid mind – minu Ema/ Isa kohtlesid mind nende endi isiklike tahtmiste ja vajaduste järgi, kuid nõudsid õigusi ja tänu avaldusi enestele, kui rollile.

Inimese jaoks on raske ülesanne seista nähtaval olevana – olla aus iseendana. Inimene, kes on kasvanud vales, valib sageli samasuguse tee. Enese huvides valetav vanem ei ole parim valik lapsele. Lapse Hinge silmad on avatud ja tema teeb tõel ja valel vahet – hirm, kaotada, suleb silmad – hirmu tundev laps valib enese jaoks vale valiku – tema teeb panuse enesele valetavale teisele. Valetav laps valib rollide Maailma – see on lahendus, kuidas tulla toime keskkonnas ja inimestega, kus inimesena olemisel puudub väärtus.

Aus teadmine - kuni teine inimene ei vali endaga seonduvas aus olla, siis ei saa selle inimesega seotud suhtega seonduvat mõlema jaoks sobivalt paika panna – valetaja keeldub vastutusest ja see, kes valib koos olemise sellise teisega, nõustub valetamisega – selle valiku eest tuleb temal maksta - tema on see, kelle kanda jääb mõlema vastutus, sest kindlasti ta on liiga lähedal ja kusagil vale ning tema jaoks vajaminevat selles suhtes ei ole või selle jaoks tuleb õigena olla ja ennast vähendada. Nõustudes sellega, et teine valetab ja jätkates sellises suhtes – annab inimene oma vastutuse ja jõu ära – sellest teisest saab nende vahelise suhte omanik, kes dikteerib olulise, läheduse ja suhte alles olemise – sel moel saab inimesest sõltuvuses olija – tema vajab teist, et enesele vajamineval moel olemas olla.

Valetava suhte kõige suurem vale on uskumine, et ollakse roll – minu väärtus kaob, kui rolli ei ole – tuleb hoida kinni rollist. Selle taga on möödunust alles jäänud uskumus – mina ei saa, minul ei ole, mina kaon, kui minul/ mina ei ole Olulise Teisega ühendavat(s) rolli(s). RolliMina ei ole päris Mina - roll on inimese valik ja väljendus - minu roll ei määra mind – mina ei vaja teist inimest, kui rolli, selleks, et olemas olla. Teine inimene võib Maailma sees olemas olla, kuid ta ei pea seal minu jaoks olemas olema. Ta ei pea minuga seotud rolli vastu võtma ega selles rollis olema ainuüksi sellepärast, et mina tahan seda rolli omada/ vajan selles rollis väljendumist ja sellega kaasneva osaliseks saamist. 

See on lapse sõnum iseendale - minul ei pea Ema/ Isa olema - see on teise inimese valik, kas ta valib selles rollis osaleda või mitte. See on oluline teadmine inimesele, kes on väike või on suur - kui inimene võtab rolli vastu ja ta valib selles väljenduda ja rollipartnerina olemist kinnitada, siis minul on õigus öelda välja, kuidas ta tohib mind kohelda ja, millises läheduses minuga olla - teisel tuleb selle infoga arvestada ja see teoks teha. Peamine - vanusest sõltumata ja ka rollis olevana - mina olen eraldi seisev inimene - mind tuleb austavalt kohelda ja minu enese määramise õigust tunnistada ja tunnustada. 

Marianne

29.01.2025.a

Vaikinud kaaslane

 

Ühel hetkel Sa tead seda, mida teadsid juba ammu – nüüd oled selle teadmise ära tundnud ja enese sees paika asetanud. Üksindus ja hüljatus – minu tervikust osa oli alati puudu. Olin sügavale ulatuvalt kurb – sel moel andsin endale kaaslase.

Arvasin, et olemas olevate nähtavad valikud olid üksinduse põhjuseks, kuid tegelikkuses peitus vastus tões - meid oli olnud kaks, kellest alles jäi üks – mina ei olnud olnud üksik, vaid kaksik. Vanema tegu oli ühe teekonna ära lõpetanud – ühest sai vaikuse laps, kes oli teise kõrvalt ära läinud. Minul on kahju Sinust ja meist kahest.

Marianne

28.01.2025.a

Võltsitud allkiri IV – Räägime ilmast ja tervisest

Inimene ei saavuta tasakaalu seni, kuni ta ei ole eneses selgusele jõudnud – ta ei ole ennast paika pannud, sest ta ei ole valinud ära endale seda kohta, kus tema seisab – ta ei ole võtnud vastu otsust, sest ta on oodanud vastust – teine inimene on see, kes teeb ennast, selgelt ja üheselt, esimesena nähtavaks ja alles seejärel otsustab tema, siis ja selle alusel, enesega seonduva.

Ära otsustamatuse tõttu segaduses olev inimene tuleb sellisest möödunust, kus teda ümbritses vale – temale ja temaga seonduvas valetati. Inimesed valetasid enese ja toimuva kohta – nende sõnad ja teod ei püsinud paigal – need olid vastuolus – sõnad ei kinnitanud tegusid ja teod ei olnud kooskõlas sõnadega. 

Head sõna saatev pilk rääkis vihast, toetavat sõna kinnitav käsi tegi haiget, heliseva naeru saatel välja öeldud sõnad lõid allapoole vööd või nõretasid sarkasmist, lahkelt antu tegi võlglaseks, toetuseks antut nõuti tagasi. Vahele pisteti väiteid, mis näitasid välja jätmist ja vahe vahele tegemist, kuid samas kestis argine aeg – koos olemine ja elamine.

On loomulik, et selline argipäev tõi kaasa tagajärjed – puudus turvatunne, sest vajaka jäi kindluse tundest – oli vaja teha selgeks, mis ja kuidas oli/ on päris ja tõde - kus oli/ on tegelikkus - mis oli/ on selle, kahe inimese vahelise, ühenduse tegelik eesmärk, sisu ja hind. Oluline oli jõuda mõistmiseni - kas haiget tegi tõde või vale – seni, kuni see ei olnud selge, jäi puudu vajalik info, mis oleks aidanud valida ära – kas olla või mitte olla.

Lapsel ei ole luksust, et valida ära – tema elab kaasas sellele, mis ja kuidas temale valitakse ja tema osaks saab. Laps püüab kõige sellega toime tulla – ta leiab endale lahendused ja mustrid ning annab põhjendused, et selgitada aset leidvat. Ta on ellu jääja ja parandaja ja päästja – ta on rohkem, kui tema ise saab ja suudab – ta on endale ka see vanem, millisena tal teda ei ole ja ta on selle Maailma korda tegija, milles ta elab – ta on võtnud vastutuse täiskasvanu(t)e eest. Lapsel on halb ja valus, kuid ta ei hammusta seda kätt, kes teda lööb – laps ise valetab endale, et suuta edasi olla ka siis, kui ta teab tõde – ta on selle enese peal ära kogenud.

Sellest saab tema kestev olevik ja see on ka põhjus, miks kunagine segadus jätkub ka siis, kui minnakse möödunuks jäävast ära ja ollakse juba ise – kuni on olemas see inimene, kes täidab Vanema rolli – kuni on olemas see inimene, keda laps Vanema rollis hoiab ja näeb - seni peab ta olema rollis nimega Laps ja temal tuleb väljenduda Lapsena ning samas ka tema ise tahab olla Vanemaga kokku seotud – tema vajab seda seotust enese jaoks seni, kuni ta vajab seda kohta, kus olla, enese jaoks, Laps.

Siis, kui lapsel on rohkem suurust ja enam tugevust ning võimalusi – ta on võrdne oma vanemaga - siis toimuvad kokkupõrked ja territooriumi jagamised – need on kahe vaheliste piiride paika panemised ja üksteisele õiguste andmised või nende ära võtmised.

Kui vanem on valetanud möödunus, siis suure tõenäosusega ta valetab ka olevikus ja selle asemel, et olla aus – ta kasutab manipulatsioone, et saada seda, mida peab enese õiguseks – olla lapse elust osa nii nagu tema seda tahab ja õigeks peab – endiselt ta ei arvesta piiridega ega nõustu ennast tagasi hoidma – ta osutab Lapsele, kui ülekohtutegijale, vajadusel jonnib ja protestib vastu ning sirutab käe, et võtta oma. Inimesena ta ei võta vastutust enesega seonduva eest – temal on olemas temale kuuluv roll ja sellega tuleb teis(t)el arvestada – laps peab olema tema jaoks sellisena, et vanem tunneks ennast oma rollis hästi ja oleks nähtaval Heana.

Kunagine laps, kes ei ole enesega toimuvat ära lahendada suutnud, on jäänud enese aja lõksu – kestab enese segadus – kui on olnud ühte ja on olnud ka teist - siis, milline on tema otsus – milline on see tegelik teine, kõige selle info alusel, mis on olemas - milline oli ja on õige lähedus selle inimesega, kes kannab selle lapse Vanema rolli – milline oli ja on õige lähedus Lapse poole pealt vaadatuna – milline inimese poole pealt vaadatuna.

Inimene, kes ei ole võtnud vastu otsust, on vaadanud enesega seotud loole Lapsena ega ole tahtnud teha otsust Lapse pärast – ta on jätnud otsustama enese, kui Lapse jaoks. Otsuse tegemata jätmine näitab, et tõde ei ole Lapse jaoks kerge olnud – valedega nõustumine ja ise endale valetamine on olnud kordades lihtsam, kuigi selle eest on tulnud iseendaga maksta, kui see, et vastu võtta enese tõde – Mina ei ole see Laps, kellele on ... – Mina olen see Laps, kellel ei ole ... – Minu tegelikkus on selline – Mina ei ole kingitus, sest mind nähakse ja näidatakse vähendajana – Mina ei too rõõmu ega loo kergust, sest mind kogetakse koormana – Mind ei valita siis, kui see on võimalik.

Inimese täis kasvamist näitab tema vastuvõetud otsus ja teoks tehtavad sammud - tema võtab enese eest vastutuse – Minuga seonduv on minu teema – see on minule oluline – teen teatavaks enese jaoks olulise info – teen, ise, ennast nähtavaks – senine lähedus ja selle sisu on minu jaoks vale – mina soovin selgust ja paika pidavust ning vajan teoks saavat muutust enese olevas.

Selleks, et läbida senini läbi kõndimata õppetund, saab inimene samasugused võimalused – talle valetatakse, tema infoga ei arvestata ja temaga, temale endale vajaliku tulemuseni jõudmiseks, koostööd ei tehta – kuid tehakse koos tööd selle tulemuse nimel, mis jäi inimesel enese möödunus tegemata – ikkagi ja ainult temal endal tuleb oma otsus vastu võtta ja ise see ka teoks teha.

Selle õnnestumise jaoks on lava samasugune ja tegelased sellel ka – jätkuvalt nad valetavad ja väldivad ja keelduvad – nad ei tee ennast nähtavaks ega võta enese eest vastutust. Nad ei kõnni inimesega kaasa ega ole talle toeks – nad jätavad ta üksinda oma elu elama. Nad osutavad inimesele, kes neid segab ja süüdistab, kui tegelikule põhjusele, miks temaga ei ole nii nagu tema ise seda tahab.

Kaasteelised edastavad infot läbi peegli – inimesel tuleb sulgeda oma kõrvad ja silmad ja suu – sel moel on tal võimalik kuulda, näha ja mõista aset leidvat ja enese tegelikkust. Enam ta ei vaja valet ega valeta ise endale - peegel aitas teha tema elamise elatavaks ja olemas olemise talutavaks. Tema ise vajas peeglit seni, kuni ta ei olnud valmis tõega arvestama ja ise oma elu selle järgi paika panema.

See, kes peab, kui teine ei taha, kuid ise ei vali aus olla - otsib üles põhjused, mida ta saab endale anda ja olevas kasutada, et saavutada enesele vajaminev tulemus – enese jaoks sobiv lähedus ja ühes olemise sisu - välja otsitud argumentide alusel saab teoks teha selle, kuidas ja millal saab vajaliku EI välja öelda ja paika panna – teises on põhjus, teises on viga – teine on vale.

See tähendab, et vajaliku vahemaa saavutamiseks mõisteti süüdi valele toetudes. See tähendab, et enesekaitse tähendas tühja sõdimist – enese õigustused, iseenda tõestused, kaotuse kibedus ja jõuetu viha – põhjused ei andnud kokku tulemust – valitud liidetavad ei olnud õiged. Ei saanudki olla, sest põhjendused olid pandud toetama seda otsust, mis oli olemas enne neid tegusid ja olemisi.

See otsus oli olnud olemas ja jäänud aja sees alles – lihtsalt põhjendused muutusid ja varieerusid ja lisandusid – neid kohandati olevaga – neid kaasajastati, et toetada otsuse kestmist. Just sellepärast olid enese õigustused, tõestused ja kaitsmine mõttetu tegevus – olid lihtsalt isikliku aja ja energia raiskamine – olid tühja töö tegemine.

Selleks, et jõuda osaks saanus selgusele, tuli võtta aeg maha ja vaadata loole otsa – oli olemas see info, mida ei olnud tahtnud tõeks tunnistada – oli olnud tahtmine omada seda, mis oli olnud võimalik ja näiliselt samas, kuid mida tegelikkuses ei olnud kunagi sel moel olemas olnud. Teise inimese vale ei tähenda seda, et mina pean seda tõena valima vastu võtta.

Liidetavate olemas olemine ei pruugi anda kõiki kokku loetavat summat, vaid jääda endiselt ainsaks numbriks – üksikuks endaks ja teis(t)eks. Lähisugulaste olemas olemine ei tähenda, et nendega ühes moodustuks kokku pere – lihtsalt olemas on enese kasutuses olevatele rollidele paarilised, kellega ei pea elavas kontaktis olema. Näiteks - olemas olnud bioloogiline isa ei taganud ega tähendanud füüsiliselt reaalse isa olemas olemist – kusagil oli olnud mees, kes andis bioloogilise materjali, kuid ei valinud olla ega anda enamat.

Seni, kuni mina ise vältisin seda infot, mida otse välja ei öeldud, seni tehti seda kaude – otsiti minus vigu, nähti ja näidati minu valena olemist – sel moel söödeti ette põhjendusi, miks ei saanud ega pidanud tegema seda, mida ei tahetud. Seni, kuni mina ise pidasin, selles loos, ennast valeks ja vigaseks, seni olin lõksus ja otsisin sealt väljapääsu – tahtsin teistsuguse iseendani jõuda – selle iseendani, keda võetakse ühte ja, kelle kõrvale astutakse seisma siis, kui mina enam ei ole see, millisena ja kuidas ei sobi. 

Oli pidev püüdmine olla meelepärane ja oli vajadus olla õige – mina ise arvustasin ennast Olulise Teise silmadega ja hindasin Olulise Teise mõõdupuuga – tulemus oli ikka sama – olin vale - minul ja minus puudus väärtus - ühises olemas olevad väärtushinnangud olid minu ja minu elu hindamisega jõudnud sügavale alla Kroonlinna nulli.

Tõde on selles, et olin olnud teise tõe teenistuses – olin andnud teisele võimu ja energia – tähtsuse ja õiguse otsustada minu üle - olin uskunud seda, mis sobis minu vajadustega – minu jaoks on võimalik. Tõde – kui oleks olnud olemas tegelikkuses kõik see, mida väideti, et on olemas ja on võimalik, siis oleks see olema saanud - siis oleks senist muudetud, sest oleks teistsuguse tulemuseni jõuda tahetud.

Tõde - kui ei panustatud rahule ega lähedastena koos olemisse, siis sellepärast, et see ei olnud see eesmärk, milleni taheti jõuda. See, mille nimel tegelikkuses pingutati, see ka saavutati – sõnum jõudis kohale – Mina ei taha Sinuga oma elu ja enesele olulist jagada – minu on ainult Minu – mida ja keda iganes see haarab ja sisaldab – selle panen paika Mina ise – Sina selle sisse ei kuulu.

Minu olemas olemine, ei inimesena ega iseendana, vaid kindla rollina, oli olnud, kellegi teise jaoks, vajalik, sest see andis sellele teisele võimaluse olla enese jaoks vajalikku rolli kinnitatuna – minu roll oli teise, enesega samastatud rollina, olemas olemise aluseks ja põhjuseks - omadel põhjustel see teine vajas sellist iseennast - mina olin võimalus, mille abil see saavutada - punkt.

Enesele valetades olin püüdnud ulatuda iseenda, kui rollini, mis oli mulle saavutamiseks üles seatud - see tähendas, et minu teekonnal oli vale allkiri – omistades, ennast oma loojale, olin püüdnud saavutada kedagi teist enese loole allakirjutama panna – elasin vajaduses - looja võta mind, kui rolli, vastu ja tunnista mind selles olevana õigeks. 

Enese loole ja teekonnale saab alla kirjutada ainult inimene ise – siis, kui tema ise on tunnistanud omaks omaenese sammud omaenese teekonnal – tema ise on ennast nähtavaks teinud ja iseendana vastu võtnud. See teekond ei ole rollis olijana ega valetajana teel kõndimine - inimene ise jätab oma jäljed ja teeb teoks oma sammud - ikka ehedalt ja päris ausalt. Seda ka siis, kui tema ise ja/ või teised on teda rollis olevana esile tõstnud ja tunnustanud - ükski roll ei kaota inimest ega võta temalt inimesena elamise vastutust ära.

Marianne

27.01.2025.a

Võltsitud allkiri III - Sulge oma suu, et mõista

 

Vahel tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et lapse ja tema vanema suhe ei ole tasakaalus – laps vajab oma vanemat, kuid vanem oma last samal moel mitte. Küsimus ei ole igapäevases hoolitsuses ja argises koos olemises, vaid enese jaoks selgena olevas teadmises ja selle mõistmise teisele teada andmises – Millisel moel ja mille pärast on teine inimene minu jaoks oluline.

Laps on ustav ja lojaalne oma vanemale - ta ei vali endale teist vanemat ega ütle olemas olevast lahti - ta võib tahta ja igatseda teistsugust lähedust ja ühenduse sisu, kuid ta ootab ja vajab seda oma vanemalt. Vanem ei pruugi samal moel oma lapsele ustav ja lojaalne olla – ta ei ole seda siis, kui laps on kohustus, mida ta võimaluse korral ei valiks – enese ausa info alusel ta sama teekonda uuesti ette ei võtaks – enese ausat infot tõesena tunnistades - võimaluse korral ta konkreetset last ei valiks.

Raske on selle inimese teekond, kes elab vales – olev ise või selle sees on midagi/ kedagi sellist, mis on tema jaoks vale. Inimesel on raske siis, kui tema jaoks vale on temaga samas ja on temale liiga lähedal. Inimene ei vali valet – ta võib ja saab valetada, endale ja teistele, et näidata ennast sellena, kellena tal tuleb olla – ta võib ja saab täita oma rolli, kuid ta ei panne sinna oma südant sisse.

Valetava inimese vale on tunda – valetava vanema vale mõjutab lapsega seonduvat – vanema sisemuses peituv on näha ja kuulda vanema valikutes ja tegudes – laps ise saab sellest aru – ka ümbritsevad teavad tõde. Valetama harjunud inimesed nõustuvad valega – nad aitavad seda teoks teha ja sel edasi kesta – valed on nende normaalsus. Ära küsi seda, millele vastust teada ei taha – ära räägi sellest, mis paljastab tõe - ära määri inimest ega laima teda - nõustu tema valedega.

See vanem, kes ei vali enese poolt valitut, annab lapsele oma valikust teada nende kahe vahelise läheduse läbi – lapse ette pannakse piirid, milles vanem tuleb temaga toime – vanem paneb paika ka selle sisu, mida nende vahelises suhtes jagatakse ning mis ja kuidas selle sees võimalik on. 

Nende piiride rikkumise ja reeglite vastu eksimise eest saab laps karistada – vanem näitab ja ütleb ennast välja. Nende piiride ja reeglite olemas olemine on lapse tegelikkus selles ühises, mida ta vanemaga jagab. Enesele osaks saava ja temale seatud tingimuste alusel mõistab laps, et temast ei sõltu ja temast üksinda ei piisa – vanem valib ja määrab nende suhte.

Vanem, kui nende ühise suhte omanik, on see, kes dikteerib kahe vahelise kauguse ja suhtluse sise – vanem teab ja ka laps teab seda, et ilma vanemata ei oleks seda suhet olemas – selle alusel ongi vanem see, kes nimetab enese tingimused ja laps see, kes neid järgib. Laps, kui selle suhte vajaja ja enesele kindlustaja, püüab olla meelepärane ja õige ja vajalik ja väärtuslik, et hoida seda suhet alles ja "töökorras" – ta ei ole vaba ega saa öelda ennast välja – tema teab, et sellel on tagajärjed.

See on suhtlus, mis on näiliselt suhte vormi asetatud. See on kahe vahelisest sidemest tulenev seotus – ollakse seotud rollidena, mis sünniga saadud, kuid see side on kohustus, sest enesele saadud rollipartner ja tollega seonduv ei ole enese vaba valik - vanem on olema ja tegelema sunnitud ning temalt on võetud vabadus - ta peab andma enam, kui ta vastu saab ja olema lähemal, kui ta tahab. Lapse olemas olemine ja vajadused dikteerivad vanemaga seonduva - inimesena ta ei ole vaba ega saa ennast välja öelda.

See tähendab, et selles suhtes, mõlema poole pealt vaadatuna, on konflikt sees – rollipartner ei ole õigustanud temale pandud ootusi – tema on petnud – tema ei ole parim – temaga ühes oldud ajast jäävad meelde kaotused ja traumaatilised mälestused - see kehtib mõlema kohta.

Vanema poolt on valitud lähedus, mis välistab võrdsete ja hoidmisele suunatud suhte, kuid samal ajal ollakse füüsilises läheduses ja säilib suhte väline vorm. On olemas, kuid see ei täida. Ühes olemist saadab valetamine – enese tegelikkust, avalikult ja selgelt, vanem välja ei ütle, kuid see paistab välja ja sellest tuleneb ka lapse ebakindlus ja selguse soovimine. Sellest tuleneb tema pidev ärevus ja hirm. Tõde on aimamisi teada ja sellest tuleneb tema enese müümine – lapse meeles püsib vajadus olla õige, et mitte anda vanemale põhjust suhte ära lõpetamiseks ehk tegeliku kauguse teoks tegemiseks.

Kui tahta sellisesse suhtesse selgust ja enesele paremaid tingimusi, siis neid ei võimaldata ja ausust ei valita. Läbirääkimised ei õnnestu, sest vanem alustab vastu rünnakut, kui enese kaitset ja kasutab manipuleerimist, et vältida enesega seonduvas muutusi. Tema ei taha lähemat sidumist ega kõrvale astumist – tema ei ole eneselt vabaduse võtmisega nõus. Tema ei panusta sinna, mida tema jaoks vaja ei ole – teda ei ole sellises läheduses nagu laps ise (oma vajadustes) ennast paigutanud on.

Suhte korrastamist vajava ja tegelikkuse kohta info saamist ootava lapse soov on normaalne ja temale vajalik, kuid vanem ei saa aus olla ega lapsele vastuseid anda, sest tema ei taha ennast avalikuks teha ja selletõttu ta ei saa enese jaoks muud valikut anda, kui hoida last enese poolt paika pandud piirides senikaua, kuni laps tema poole püüdleb ja valesse kaugusesse püsivalt paika panna proovib. 

Sel moel kestab olukord, milles üks ei saa, sest teine ei ole valmis - vanem ei saa enese jaoks valest vabaks, sest laps ei taha sõltuvust lõpetada - laps ei saa enesele vajaminevat lähedust, milles ta saaks enesele vajamineva, sest vanem ei ole sellega nõus. 

Sellises suhtes olijal, kes tahab muutust ega soovi vanal moel jätkata, tuleb peatuda ja toimuv ise lõpetada, sest aset leidev tuleb tema enese arvelt. Olulise info vastu võtmine - temal ei ole selles suhtes seda, mida ja kuidas temal endal ja tema jaoks ei ole. Tema info on õige olnud – ühte siduv roll ei seo kokku konkreetseid inimesi - teine ei ole teda, kui inimest, enesega ühte valinud.

See, mis on olnud olemas, ei ole kvaliteetne ega toonud osalistes esile paremat -  nende kahe vahel on kaugus, mis, hoolimata jagatud ajast, ei ole vähenenud, vaid suurenenud. See tähendab, et senisel moel jätkates ei jõuta kunagi sellise suhtluseni, mis oleks kvaliteetne – sellise suhtluseni, milles oleks rahu olemas. 

Tuleb lõpetada enesele valetamine ja vastu võtta tõde - mõlemad ütlesid EI teise käitumisele ja valikutele, kuid see tähendas, et tegelikkuses ütlesid mõlemad EI inimesele - ei üks ega teine valinud inimest näha, kuulda ja mõista, vaid mõlemad lähtusid oma vajadustest - võitlesid ja vaidlesid vale vastu ning ajasid taga oma vajaduste täidetust.

Marianne

24.01.2025.a

Võltsitud allkiri II - Sule oma kõrvad, et kuulda

 

Segaduses inimene püüdleb selguse poole – ta tahab teada tõde – ta vajab infot, mis annaks talle teadmise selle kohta, mis ja kuidas on tegelikult. Talle on vaja seda teadmist, et ise ennast selle teadmise alusel paika seada – tegelikkuses olemas olevaga kohaneda ja tegelikkusega tasakaalustada.

Inimene elab infoga täidetud ruumis – valetavas keskkonnas saab talle selgeks, et samas olevate ja elavate inimestega ühes olemise jaoks tuleb tal valetada, sest muidu teda karistatakse või jäetakse välja või üllatus-üllatus – teda ennast nimetatakse valeks – vale kardab tõe valgust.

Mõne valega leppimine või mingi loo valeks jäämine ei ole inimesele keeruline ettevõtmine – ta saab sellest mööda vaadata või see ei puutugi temasse. Kuid enesega seonduvasse valesse ei saa inimene samal moel suhtuda – ta võtab teemat isiklikult, sest enese tegelikkus puudutab teda otseselt – vale alusel tehtud otsused osutuvad valeks – ka tagantjärgi.

Inimesele on oluline mõista - mis on see põhjus, miks temaga koos ollakse, mida tema kohta tegelikkuses arvatakse, miks teda tegelikkuses olema saaval moel koheldakse, milline on tema tegelik koht olevas/ kellegi kõrval, millisel kaugusel ta enesele olulisest teisest tegelikkuse asetseb ning millised on tema reaalsed võimalused selles kohas/ enese jaoks olulise inimesega koos olles.

Valetavas keskkonnas jääb oluline info varju – tehakse tegusid ja võetakse vastu otsuseid, mis on küsitavatel motiividel teoks tehtud – nende tegelikke põhjuseid välja ei öelda, vaid osutatakse näpuga selle poole, kes vahetult pihta saab, kel enese peal kogeda tuleb, kes teema tõstatab, kes vastuseid küsib, kes muutust ellu viia soovib – Sinu pärast.

Sel moel käitudes jätab tegija enese osa aset leidnust/ aset leidvast välja – ta ei räägi enese motiividest ega tagamaadest, vaid suunab tähelepanu sellele, kes on, osutava sõrme läbi, nähtavaks tehtud või on ise ennast nähtavaks teinud – otsi vastust enese seest. Omal moel on osutajal tõsi taga – omal moel peitub loo vastus ja võti selles, kellele osutatakse.

See inimene, kes otsib vastuseid, annab teis(t)ele teada - Räägi minule tõtt! Küsimus on selles, kas ta kannab tõe välja – kas tema kannatab tõe välja. Igal välja ütlemata tõel on alati olemas põhjus – iga välja öeldud tõde läheb midagi olulist maksma – selle eest maksab nii see, kes valetas, kuid ka see, kellele valetati.

Valega koheldud/ valega kohtunud inimesele valetati senikaua, kuni tema ise endale valetas – omal moel oli tema see, kes dikteeris selle aja pikkuse, mille tema ise endale kaotas – tema sulges oma silmad ja kattis oma kõrvad ja vaigistas enese suu – tema valis enese jaoks kuuldavale toodud valed ja tema ise valis olla vale – senikaua, kuni ta elas selles keskkonnas, kus valetati ja nende inimeste kõrval, kes talle valetasid ning ta uskus/ tahtis uskuda, et nad ikkagi räägivad talle tõtt – tema ise ei valinud elada enese tões ja ise ennast tõeks teha.

Enese teekonnal kannatusi kogev inimene kohtub tõega - Jumal ei armasta oma loomingut – kuid ta võib ja saab teda vihata ja kadestada, saab talle haiget teha või tema vastu ükskõikne olla. Looming ei saa aru – miks – miks mina – kas põhjus on minus – vastus on see, et ta on loos osaline, kuid põhjus, miks just tema - on temaga seonduvate tunnete kogejas – see, kes ei vali armastada, see ei vali vastu võtta – ennast ega oma elu vastu võtta.

Jumala poolt valitud valed, mis ei jäta kohta armastusele, tulenevad looja jaoks olevast valest – loomine ei tähenda, et looja peab jääma loominguga seotuks ja temaga seonduva eest vastutama. On loojaid, kelle jaoks on parem siis, kui looming elab oma elu oma loojast sõltumata – see tähendab, et looming ei vali luua sõltuvussuhet - ta ei jää ühendavat kontakti elavana hoidma ega seda süvendama siis, kui Jumal seda ise samal moel ei vaja ega otsi – ta ei jää kerjama ega ootama nende vajaduste täidetust, mis loojaga koos elades puudustena märku annavad. Puudu jäämised räägivad tõest – seda, mida ei ole, seda ei ole.

Lihtsustatult välja öelduna on inimeste valede taga nende isiklikud motivatsioonid ja kellegagi liiga lähedane lähedus ning isiklike ressursside panustamine ilma, et enesele, kui mingile olulisele rollile/ iseendale, kui inimesele vajaminev väärtus vastu saadakse. Vale kestab senikaua, kuni sellesse usutakse ja seda kummutada püütakse - seni, kuni on olemas keegi, kes vajab, et vale oleks tõde.

Marianne

24.01.2025.a

Võltsitud allkiri I - Seo oma silmad, et näha

 

Inimesed on ühed huvitavad mutukad, kes ise elavad oma ja ka teiste elu keeruliseks – nemad ise jätavad ennast varjatuks ka enese eest, mis siis veel rääkida teistest, kellele nad kohe kindlasti ei ole valmis ennast tõeliselt avatuna ja täiega alasti näitama. Inimesed ei räägi ega tunnista tõtt ega vaata tõde – nad valetavad endale ja teistele – see on üsna tavaline.

Valides vale ja keeldudes tõest jäävad inimesed valede lõksu – nad valivad uskumused – nad valivad manipuleerimise ehk inimeste ja info käsitlemise - nad valivad enese osast vaikimise – nad valivad vägivalla – nad näitavad kedagi teist enese asemel - nad vajavad selliseid samme ja lahendusi, sest iga vale sünnitab järgmise vale.

Kõige suuremad valed sünnivad ja kõige valusamad teod tehakse siis, kui inimesed ei tunnista seda, miks nad tegelikult teise inimesega koos olemise valisid, seda endiselt valivad ja miks nad tegelikult selle teisega enam koos olla ei taha. Inimene arvab, et kui ta ei räägi sellest, mida ta tegelikult tunneb ja mõtleb ning tahab ja vajab, siis see jääb varjatuks – mitte kellelgi ei ole ju võimalik näha tema sisse ja sõnade taha ...

Inimesed unustavad ära, et nende teod ja sõnad ja väljendused ja valikud ja olemised näitavad välja selle, mida nad tegelikkuses mõtlevad ja enese sisemiseks tõeks peavad. Valetavad inimesed kasutavad enesetsensuuri ja väärteabe edastamist ning pühendavad meeletult aega selleks, et väita tõeks enese vale. Senikaua, kuni inimene vajab oma valet ja varjab oma tegelikkust – seni ta ei tee ennast nähtavaks ega näita välja oma tegelikke piire ega võta vastutust enese tegude ja valikute eest selles kohas, kus ta valetab.

Kõigi inimeste lood ei ole muinasjutud – neis on küll samasuguseid piirjooni ja sarnast sisu – kannatused, proovile panemised, katsumused, keerulised üleelamised, vääriti mõistmised, ülesannete lahendamised, rännakud, lõbusad hetked, unistused, toetus, armastus jne – kuid sageli jäävad inimeste elud teekonnana jätkuma – nad ei jõua ilusa ja õige lõpuni välja või selle saavutanuna ei ole neil võimalik sinna püsima jääda – teekond jätkub.

Valetav inimene levitab valet – ta nakatab selle keskkonna, milles ta elab – ta teeb kurja, sest ta kaotab valguse. Valetav vanem kasvatab last valede sees – valedega ühes kasvanud lapsel puudub pidav põhi – tema ei tea, kus ja milles on tõde. Laps näeb ja kuuleb ühte, kuid tajub ja teab teist – lapse kahtlused ja selguse vajadus toob kaasa järgmised valed. 

Valetav vanem ei vali valgust – ta valib külvata pimedust – ta nõuab, et laps valetaks – ennekõike vanemale, kuid seejuures ka iseendale. Valetav vanem näitab lapsele peeglitaguse maa reeglid ette – vägivald ja vähendamine tulenevad armastusest – enesekaotus tähendab kasvatatust ja õigena olemist – eneseteadlikkus on isekus ja ülekohus - enese salgamine ja enesest vaikimine näitavad tugevust.

Valetava vanemaga kasvanud laps on saanud endale võimaluse olla valgus – tal on võimalus tunnistada seda tõde, mis on olemas, kuid mida on varjatud ja moonutatud. Valega koos elanud laps on saanud võimaluse lõpetada valedega kaasnenud sõltuvus ja seista iseendana. 

Teha seda isegi siis, kui talle ei jää alles mitte midagi peale enese – vale vajudes ja tõe tõustes on tegelikkus nähtaval – on näha ka see, miks vanem valis lapse saada, mida ta tegelikult lapsest arvas ning mida tema vastu tundis - mis põhjusel ta valis selle, keda ta ei valinud siis, kui too oli olemas.

Kui laps on valinud ausa iseenda, siis ta ei vali enam oma vanema ja ka kõikide nende teiste, kes on valinud pimeduse, mustrit – tema julgeb seista iseendana ja olla nähtaval – valguses seistes ta ei kao ära ega murdu - tal on kõik see, mis on tema jaoks olemas ning ta on vaba valima elu, mis on õige temale endale.

Marianne

24.01.2025.a

InimHingede teekond iseendani I - Tühja peale panuse tegemine

 

Kõik kunagi alustatud lood ei jää kestma ja kõik kõrvu kulgenud teed ei jää samale kaugusele. Ikka ja jälle tuleb ette, et need inimesed, kes on elanud või olnud koos, mingil hetkel enam ei vali seda – üks osapool on teisele Ei öelnud või on mõlemad oma teedel mujale kõndima läinud – ühise asemel on valitud teised rajad, millel kulgeda ja nüüd toimub tegelikkuse vormistamine.

Koos olemise poole pürginud lugude innukas algus ei tähenda, et nende lõpetamine ja/ või senisest lähedusest kaugemale kaugusele astumine sünnib rahus ja lahku minnakse üksmeeles. Rahu ei lasku maa peale, sest keegi peab võtma vastutuse ja olema süüdi – kulli ja kirja ei visata – näpp tahab osutada. Hoolimata sellest, kuidas oli ja mil moel toimus, on tõde selles, et mõlema osapoole sammud on viinud koos käidud teele punkti panemiseni – mõlemad on andnud oma panuse selleks, et senise lähedusega suhe on lõpu meetritele jõudnud.

EI sõnaga kohtumisest haiget saanud inimene ei nõustu selle tõe, et mõlemad on osalised, paika pidavusega – tema Mina on saanud valusa kolaka – tema võtab lugu isiklikult - hoolimata oma senisest panusest ta ei saa enam olla see Kes ta oli – temalt on tema roll ära võetud – ta ei suuda toime tulla teadmisega, et tema, inimesena, ei suutnud oma rolli hoida – ta usub, et tal on endiselt õigus oma rollile, kuid ta näeb, et teda, inimesena, ei valita enam selle rolli täitjaks.

Enese osa eest vastutuse võtmata jätmine tähendab, et rahu ei ole inimeste vahele tehtud – jätkuvalt on pingeid, arusaamatusi ja erimeelsusi selle kohta, miks ühine aeg läbi sai ning esineb mõistmatust, kuidas saab teine sel moel käituda ja nii isekalt ainult enese jaoks ära valida.

Selliseid lugusid, kus enese tegelik osalus jäetakse varju, iseloomustab üks ühine joon – üks osapool kahetseb teise jaoks antut ja tehtut. Võimaluse avanedes viib ta ikka ja jälle jutu sellele, kui palju tema panustas, mille võimaldas ja, kui hästi, just ja ainult tema, üldse head tegi. Tema tõlgenduses on teine selle kõik ära kasutanud ega ole selle eest vastu andnud ega ole selle eest ka tänulik, vaid teeb ülekohut, kui heidab rollipartneri üle parda – suudab/ saab/ julgeb talle Ei öelda.

Sel moel käituja annab enese osale nii suure kaalu nagu teist ei olekski loo sees olemas olnud ega olnud endast andmas ega vastu jagamas, vaid ainult võtmas ja isekalt ära kasutamas. Sel moel käituja näeb teist negatiivses rollis oleva Valena ja ennast positiivses rollis oleva Õigena. Õigena on tal õigus oma, suhtest tulenevale, rollile ja teisel ei ole õigust seda ära võtta – teine ei tohi ära minna ega ennast valida – teine peab kohale jääma selleks, et enese kohta infot jagaja saaks oma rolli edasi kanda - see tähendab - seda enese huvides ära kasutada.

Teisele, kui enese ärakasutajale, osutaja käitub sel moel, sest ta tunneb, et temale on, EI öeldes, liiga tehtud – tema ju panustas - tema saab näidata ning ette lugeda, mida ja kui palju koguseliselt. Selle kokku kuhjatud suurusega näib ta olevat ostnud teise endale – ta teeb teise enese võlglaseks, et too annaks tagasi selle, mida ta vajab – temale kuuluva rolli, kui iseenda.

Sel moel suunab ta teise ehk nö ühise tähelepanu – enese, kui inimese, valikutelt ja tegudelt sinna kohta, kus saab, teisega võrdlemisel, tuua välja tema paremust - tema raha, aega ja tööd. Inimene, kes usub, et tema on kaotanud oma väärtuse, näitab ette materiaalse maailma väärtused – need on vastuvaidlematult ja üheselt mõistetavad ja kokku loetavad – nende väärtus ajas ei kao – neid saab kokku liita, ümber arvutada ja, olenevalt asjaoludest, ka kõrgemalt hinnata.

Tähelepanu suunamise võtab inimene ette siis, kui ta kogeb ennast, enese jaoks, vales rollis olevana ja selle jaoks, et ennast paremini tunda ja tugevamat trumpi omada, annab ta endale võimaluse – ta võrdleb - ta näitab ennast paremana ja teist halvemana – ta tõestab, kuidas tema faktid on nii tugevad, et teine ei suuda neid väärata – teisel ei ole sellel suunal samaväärset vastu panna. Ennast tõstes vähendab ta teist kordades – ta näitab, et teisel ei väärtust – tema ei näe seda.

Ennast, enesega seonduvate väärtuste toel, tõstes saab ta endale rolli, mida on parem kogeda - tal on olemas suurus, milles, teisest ja ka lagedale toodud valest iseendast, üle olla. Oma teoga muudab ta ennast, enese ja pealtvaatajate silmis – sel moel suudab ta käimas olevas protsessis ellu jääda ja samas loodab ta loole teistsuguse lõpu hankida. Tema vaidlustamatut väärtust tunnistades valitakse ta tagasi kahte ühendavasse rolli – argumendid annavad selleks õiguse ja põhjuse – teine hindab teda taas kõrgelt.

Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei usu, et teda, tema enda pärast, valitakse – kui tema maksab peo kinni, siis on tal olemas tõestatud väärtus, millega tema kontrollib olukorda, ostab endale vajamineva ja tagab selle olemas olemise – temale on koht olemas. Sel moel teeb inimene, kes tegelikkuses ei mõista koos olemise sügavamat sisu ega näe selles enesele, kui inimesele, võimalusi ning ega ole ta võtnud vastutust iseenda eest, ei inimesena ega ka ühisega seonduvas.

Inimene oli oma kohal ning panustas oma aja ja ressurssidega, kuid ta ei panustanud enese, inimesena, kasvamisse teise inimese kõrval ega ka olemas oleva ühenduse alles hoidmisesse – tegelikkuses ta sõdis teisega enese pärast – kaitses enese piire ja õigusi – hoidis teist enesest eemal. Tegelikkuses ta ei vaadanud enese sisse ega mõistnud enese isiklike piiride mõju toimuvale. Tegelikkuses „kaotas” ta valusad teemad, vaikis olulisest ega otsinud päriselt lahendavaid lahendusi, vaid hoidis alles näilist välist – koltunud piltidega raame, mille sisu oli ammu auklik ja paigatud.

Enesele olulise rolliga samastumine tähendas enesest teadliku inimesena olemise ja väljendumise kadumist/ vältimist - see tähendas, et samal moel nagu iseendaga, ei valinud ta ka teisega avatud ja ausat kontakti – ta oli kohal ja täitis oma osa – ta oli kohal rollina ja selle piirjoontes nähtaval, kuid ta ei hoolitsenud ega seisnud selle Meie eest, milles ta osales – ta ei valinud teist, kui inimest, vaid hoidis alles võimalust, mis tagas talle vajamineva rolli.

See, kes enese poolt antud väärtused toob välja selleks, et teist vähendada - ei saa aru ega üle sellest, et teine enam ei vaja teda – teine on nüüd ise ega ole enam sõltuv. Olles ise elanud olulise rolli sõltuvuses/ olulise rolli piiratuses - oli ta hoidnud teist enese rollist tulenevas sõltuvuses ja sama nagu iseendaga valinuna - tema vastuseis, iseenda kui inimesena kasvamisele, tähendas, et ta ei toetanud ka teise kasvu – ta hoidis teist tagasi ja enesele allutatut piirides, et mitte kogeda enese piiratust ja vähemana olemist – sel moel oli ta vältinud enese tundeid, millega tema ise ei tegelenud, kuid nüüd said need teda ikkagi kätte.

Toimuv on rolli seotusest tuleneva suhtega seonduva muutusega kaasnev – kui üks enam ei taha, siis teine enam ei saa – see, kes enam ei taha, valib senise lõpetada, et sel moel teha teoks muutnud/ muutunud enesega kooskõlas olev muutus, kuid see, kes ei saa vanal moel jätkata, kuid tahab vältida muutust enesega seonduvas, kasutab uue ja ohtliku olukorra lahendamiseks vana mustrit, mille järgi enese tunded on teise süü – kõige põhjus on teises.

Vana muster läheb kasutusse, sest sel moel loodetakse vältida muutust – sel moel valib inimene, kes on senini vältinud muutusi – ta on kannatanud valet ja kohanenud ebamugavustega, kuid ta ei ole teinud sammu, et enese tegelikkuses midagi muuta selleks, et tegelikkuses midagi muutuks – tema ei saa muuta, sest ta on suletud anumas, millest puudub väljapääs – tema peab ja tema ei saa ning enesega seonduv vale on samas olijate süü – nemad kiusavad ja segavad ja võtavad vähemaks ning kasutavad ära.

Jep – see inimene ei ole vastutav enesega seonduva ja toimuva eest – keegi teine on - tema enese poolt, temale endale, ette kujutatud Maailma pilt annab talle vastutusest vabanemiseks põhjuse. Jep – see on inimene, kelle isiklik piir on saanud takistuseks – ta on sama Lapsega, kelle jaoks muutus tuleb läbi Olulise Teise – läbi Õige Olulise Teise. Lapse eest hoolitsetakse, toimuvat pehmendatakse ja ebamugav vaigistatakse. Lapse elu tehakse elamise vääriliseks - teine annab lapsele, tema olemisele ja olemas olemisele loa ja tähenduse.

See inimene, kes ei ole valmis muutuseks, mis tuleb läbi tema enda - on ootel, et ümbritsev muutuks ehk korrastaks ennast sel moel, et temal endal ei tuleks midagi eneses muuta – tema saab olla iseendana. See tähendab, et just sellise kogemuse ta saabki – ümbritsev muutub ning puutub tema vastu või läheb eest ära - tema püsib pingsalt samana ja ootab, kuid Maailm ei muutu ega püsi paigal temale vajamineval moel.

Vältimaks muutust eneses – kohanemist, nõustumist, vastu võtmist, lahti laskmist, ümber mõtestamist, teadvustamist – proovib ta enesega seotud Maailma ja teisi muuta – takistada nende kontrollimatut ise olemist ja valimist. Kui sõltuvuses hoidja mõistab, et teisel ei ole hirmu tema kaotamise ees ja teine saab ise Maailma sees hakkama – siis ta saab aru, et otsest sõltuvust näitav trump enam ei tööta ja ta käib välja järgmise – inimese isikliku osa, omaenese teekonnast, olematuks vähendamise – sel moel edastab ta info - minu poolt antu oli Sinu olemas olemise võtmeks.

Ilma minuta oleksid Sa olnud EI-keegi - Sind ei oleks olemaski – mina tegin Sinu – minu panus, Sinu jaoks, andis Sulle selle võimaluse. Nüüd, kus Sa oled kõik võtnud ja enam ei ole võtta/ enam ei taha - lähed Sa minema – oled häbitu ja tänamatu. Vaata ennast – Sind ei ole kellelegi vaja – mitte keegi ei taha Sind sellisena – Sinu endana, ilma minu poolse väärtuseta, ei ole Sinul väärtust.

Need väited on katse süüd osutada ja häbi tundma panna – teisel ei ole õigust ennast valida ega ole teisel väärtust enesena olemas olla. Inimese maha tegemine edastab infot – Ära ole iseendana ehk ära ole inimesena – ole rollina – rolliga ning rollis olevana ja rollis olevaga tulen toime! Selle taga on uskumus - Mina olen olemas siis, kui teine on olemas! Hirm ja paanika - Kes ma olen siis, kui teist ei ole – Kes ma olen siis, kui teine on teine?

Inimene, kes valib rollide Maailma, on sideme enesega kaotanud - tema on see, kes on olnud teda vähendava rolliga teiste poolt samastatud ja ka ise sellega samastunud - nüüd vajab ta endale teistsugust rolli, et olla teistsugusena, sest senise rolliga kaasnenu tegi valu – see roll oli põhjus, miks kellelgi teisel oli õigus temale haiget teha ja teda kannatama panna.

Isikliku piiri olemas olemise tõttu – enesega seonduvast vastusest vaba lapsena - inimene ei tea või ei arvesta inimeseks olemise tõega – roll on inimese valik ka siis, kui teda selle kandjana nähakse ja sellisena koheldakse – tema ei pea valima enese jaoks vales rollis väljendumist. Tema ei ole roll – tema on inimene, kes ise valib endale väljenduse ja olemise. Tema jääb igas oma rollis olevana ja väljenduvana inimeseks, kes vastutab iga enese rolliMina poolt astutud sammude eest.

See inimene ei mõista, et roll, mille ta saab teisega koos olles, ei ole tegelikkuses see väärtus, mille kaotust ta kardab – see on tema võimaluste kohane roll, millega ühes saab ta endale kinnituse – tema on normaalne – temal on väärtus, mis tõstab ja tõestab tema väärtust. Selle uue enese väärtusega on ta ühiskonnas/ keskkonnas nähtaval – sel moel saab ta enese möödunust vabaks – siis tema enam ei ole enese vana ja vale Mina.

Rolli vajav ei näe ennast ega oma rollipartnerit inimesena, vaid vahenditena. Isegi siis, kui talle ei sobi rollipartner või rolliga kaasnev, siis ta ei saa sellest seotusest keelduda – ta on selle seotuse vang, kes ei saa endaga seonduvat muuta, sest ta ei saa enda motiive nähtavaks teha - ta peab maksma iseendaga ja selle eest paneb ta maksma oma rollipartneri - ta elab ennast tolle peal välja/ näitab endaga toimuva selle teise süüks. 

Senikaua, kuni inimene püüdleb tema jaoks saadaval olnud rollist saadava väärtuse poole, on tema sees alles tema vana Mina – tema traumaatilised mälestused hoiavad vana rolli, kui teda ennast, ikka veel alles - selletõttu peidab ta sellist iseennast ega ava ennast ega näita ennast ega tee oma tegelikke piire nähtavaks.

Enesega seonduvas muutust vältiv inimene soovib vältida valgust – ta on nõus ka enesele mitte vajalikku ja isegi enese jaoks valet suhet alles hoidma – ta kardab muutuste protsessi ja selle tulemust – ta kardab enese, kui inimese, tegude ja valikute päevavalgele tõusmist – tegelikkuses kardab ta oma vana rolli – et see tema ongi päris tema ise. Ta ei mõista, et inimesena kasvamine näitab inimese tegelikku teekonda – tegelik muutus näitab eilse ja oleva vahet – eilne oli kogemus, mis andis võimaluse õppida – olev saab olla läbitud õppetunnile järgnevad sammud.

Suhted, mis on põhinenud allutamisel, vähendamisel ja valel, lähevad katki valusalt – need ühendused lõhutakse ära ja sellel hetkel, kui senisest keelduja püüdleb vabaduse ja valguse poole ning muutusest keelduja teda takistab ja selles protsessis osalemast keeldub, ei ole seal kohta üksteise toetusele ja mõistmisele – viha ja valu on tõenäolisemad tunded, mis esile tõusevad ja teist vaenlasena näitavad – viha annab jõudu – ühele, et ennast lahti murda ja teisele, et senist alles hoida või muutustega seonduvat teist enesest lahti murda.

Enese tunnetele vastava info sõnastamine – mind on ära kasutatud ja teine on seda teinud - see on vastutajale osutamine. Enese jaoks lahenduse otsimine. See on info edastus teisele - usu seda, mida räägin ja kuidas näitan – usu selleks, et Sina vajaksid mind. Vaja mind – näita mulle seda, mida mina vajan – näita, et olen rollina väärtuslik - näita mulle minu väärtust - tõestad sellega, et olen endine ehk möödunuga võrreldes muutunud.

Kui on mõistetud, et teine ei jää, siis vähendades selle teise väärtust, annab inimene ise endale sõnumi – Mina ei tahagi Sind, sest Sinu väärtus oli ainult see, mille mina Sinu sisse panustasin – minule ei ole Sind vaja! See sõnum aitab näha toimuvat nii nagu see olnuks inimese enda valik – tema ei taha seda teist ja sellepärast lükkab ta selle teise endast ära ning endaga seonduvast välja.

Sel moel enesega toimuvat mõistev inimene ei hinda enese tegelikkust – ta ei väärtusta olnut ega näe möödunus enese kasvamise teekonda – ta ei näe väärtusena seda, millised võimalused temal endal selles rollisuhtes olid – mida tema ise, tänu sellele, et tal oli just selline rollipartner olemas, kogeda ja enesele vastu sai.

Enese kaotust kogedes kahetseb ta seda, et tema panustas tühja – ta ei saa omada oma rolli ja sellega seonduvat siis, kui teist ei ole. PS teine võib ja saab olemas olla ja rollide ühendus ei kao ka kuhugi, kuid teist ei ole olemas siis, kui teine ei ole Õige partner Õigele rollile. Seda uskumust alal hoidev inimene kaotab taaskord oma väärtuse ja süü selle eest langeb teise õlgadele. Mõistmata tegelikkust tõstatab inimene erinevate väärtuste teema – ta vähendab teist sel moel vähemaks, et see oleks vähem sellest iseendast, kellena tema ise ennast kogeb ja näeb - Sina oled väärtusetu – ainult minu poolt antul oli olemas väärtus.

Tegelikkusega manipuleerija jätab enese osa loost välja – ta vähendab ja muudab seda. Just selle sammuga viib ta toimunu/ toimuva tasakaalust välja – kõik vale on kellegi teise poolt tehtud ja tema vastu tehtud – ta ei näe ega tunnista enese osa loos – ta ei võta enese teekonda vastu. Teda ei ole seal, kus tema tunded tegi koosolemise põrguks. Teda ei ole seal, kus tema sõnad muutsid loo kulgu – teda ei ole seal, kus tema teod lõpetasid ühise tee. Ta keeldub tunnistamast tõeks seda, et ta oli nähtaval – tema poolt valitav ja tegelikkus olid näha - tema teod ja valikud edastasid tegeliku tema kohta käivat infot. Kuid tema ei tunnista seda enesega seonduvaks, vaid teise väljamõeldisteks, sest tema peitis ennast rolli taha ega näidanud end välja inimesena.

Inimeste vaheline ja inimese sisene segadus ja mõistmatus taandub olemas oleva info väärale käsitlusele – üks osapool vajas rolli, kuid ei inimest ja teine osapool tahtis selleks, et rollis edasi olla, töökorras olevat kontakti teise inimesega. Selle jaoks, et koos olemine parem oleks ja paremini välja tuleks, oli vaja seda, et inimene tegeleks iseendaga - võtaks vastutuse oma isiklikest piiridest tulenevate takistuste eest – tunnistaks nende olemas olemist ja tahaks ise nendega seonduvat muutust, et olla parem selleks, et olema saaks parem – mõlemale.

See inimene, kes valis endale rolli/ kes oli nõus sünniga kaasnenud rolliga selleks, et tagada enesele vajalik olemine – ei valinud ega vajanud teist, kui inimest, enesega ühte ja kõrvale - tema ei plaaninud selles suhteseoses inimesena kasvada ega teise kasvamisse panustada - tema tahtis omada võimalust, kuid ta ei tahtnud muutust – see seotus oli temale vajamineva rolliMina kinnitus ja selle nähtavaks tegemise võimalus.

Tavaliselt saavutab inimene enesele vajaliku iseendana olemise sõltuvussuhtes - mingi kindel roll annab selleks võimaluse - selles kohas, kus keegi teine on temast sõltuvuses, saab tema määrata ja valida, kuidas ja kellena see teine teda näeb ja kohtleb. Sellise lahenduse põhjuseks on see, et tema enese vale Mina sai alguse sõltuvussuhtes - seal ja siis valis keegi teine, kuidas ja kellena teda nähti, esitleti ja koheldi. 

Seal ja siis osaks saanud tähelepanu suund muutis teda - olevas tähelepanu suunamine näitab kätte õige tähelepanu suuna, et tema saaks võimaluse muutuseks. Kuid möödunuga samasuguse lahenduse kasutamise peamine ja olulisim punkt on selles tõsiasjas - kellena, siis ja seal, inimene ise ennast koges - tema ise nägi ja koges ennast enese jaoks valena nende kogemuste tõttu, mis talle osaks said ja enese poolt läbi kõndimata tunnete alusel. 

Laps on vanemast/ täiskasvanust sõltuvuses - kui suurel inimesel on olemas selline enese muutuse kogemus ja uskumus olemas, siis ta kasutab võimalust ja lapsest saab tema uue rolliMina kinnitaja. See tähendab, et ta kaotab lapse eneseteadlikkuse ja kasutab tema vastu vaimset/ füüsilist vägivalda. See tähendab suurt tõenäosust, et laps ei saa enesele vajamineval moel Laps olla ja ta püüab seda saavutada hiljem ja teistes suhetes. See tähendab, et laps ja vanem ei kohtu inimestena - laps ei ulatu oma emani/ isani, kui inimeseni, sest need on oma rollist sõltuvuses. See tähendab, et nemad, inimestena, ei võta oma rollis tehtud sammude eest vastutust.

See tähendab, et traumaatilise kogemuse tagajärjel võtab laps samasuguse mustri enesega kaasa. See tähendab, et suure tõenäosusega saab tal olema partner, kes temaga sama üritab teha või kellega tema ise samal moel üritab teha. See tähendab ka seda, et on üsna suur tõenäosus, et tema ise oma laste puhul sama kasutada valib. 

See muster kordub seni, kuni ei ole mõistetud toimuvat ega ole võetud vastutust enese, kui inimese, kes ise valib endale rolle ja ise valib enesele valitud rollides väljendused, eest. Sama oluline on see, et ollakse nõus tegema tööd nende isiklike piiridega, mis takistavad enese inimesena kasvamist. See tähendab, et ollakse valmis tegema enesega seonduvas muutusi selleks, et teisel enese kõrval oleks parem - arvestatakse selle teise, kes kogeb seda koosolemist reaalselt, infoga, sest väärtustatakse selle inimese olemas olemist enese elus. 

Marianne

23.01.2025.a