Suletuna näivas keskkonnas/ kahe või enama vahelises vestluses tuleb ette hetki, mil on mõistlik öelda ja näidata välja enese seisukoht - öelda EI siis, kui keegi teine on ületanud või ületamas isiklike piire, keegi on valinud endale rolli ja otsib sellele partnerit, kellegi väärtushinnangud ei lähe enese omadega kokku, keegi on vähendamas ühist või kedagi sellest, keegi on vägivaldne jne.
Sageli asetab inimene, kes on emotsionaalselt või mõnel muul moel teisest sõltuv, oma EI kaalukausile – ta kaalub enesega seonduvat ja enesele osaks saavat. Ta mõõdab oma EI hinda – mida ja, kui palju ta kaotab siis, kui ta on aus ja valib enese/ enesele olulise. Teisest sõltuv olija teab, et ta ei saa teist korvata – kui tema EI teisele ei sobi, siis teine ei pruugi, tema jaoks, enam olemas olla või keeldub too teine andmast seda, mida inimene vajab või too teine karistab inimest.
Elades ja toimetades suletud keskkondades – perekonnas, suguvõsas, erinevates kollektiivides – ei ole inimesel, tavaliselt, võimalik sealt ära minna – mingil moel ta võib selle teoks teha, kuid siis on sellel oma hind. Tavaliselt on laps see, kes ei saa ennast teoks teha – ta võib oma EI öelda ja seda ka üle kinnitada, kuid ta ei saa, ennast lahti ühendades, seda teostada siis, kui tema EI-ga ei arvestata ja tema vähendamine/ vägivaldne kohtlemine endiselt jätkub.
Elu õpetab, et on olukordi ja hetki, mil laps ei saa valida ennast – selle asemel tuleb tal öelda, enesele, EI, sest keegi teine on olulisem ja tähtsam – mõlemal ei saa, ühel ja samal ajal, olla samasugusel moel – ühel tuleb, kaotades ja vaigistades ennast, arvestada teisega ja teha seda ka enese arvelt - enesele jääb vähem ja ise ollakse kaitseta jäänu.
Elu õpetab, lapsele, üsna kiiresti selgeks, kes on see Oluline Teine, kes on konkreetses ja vahetus süsteemis esimesel kohal – see on see, kellest ollakse sõltuv nii materiaalses, emotsionaalses, kui ka füüsilises plaanis – see on see teine, kes tõestab enese õigust olla esimene, enesele vajalikus ja vajamineval hetkel ning kes ootab, teistelt, seda kinnitavat käitumist ja sellele tõele allumist.
Iga inimene tuleb enese lapsepõlvest – seal kogetu põhjal loodud, elu tõdede kohta käivad, uskumused ja ellujäämiseks valitud lahendused ning ülesehitatud mustrid on üsna sageli automaatsed ja alateadlikud valikud ning käivitused – inimene käitub ja valib nii nagu ta juba kaua aega harjunud on. Ta teeb seda, sest tema algus on Laps, kes on sõltuv teisest ja soovib ellu jääda – seda ka siis, kui ta on tegelikkuses juba ise ja suureks kasvanud.
Sel hetkel, kui, enese sees, toimub valimine - kas valida ennast või Olulist Teist – on olemas kolm võimalust – Mina lähen ära/ Mina jään, vaikides, paigale/ Mina ütlen enese info välja. Teadlik inimene arutleb selle üle, mis on parim võimalik ja teab ka enese olulisust –
Mina ei taha ega pea ära minema sellest, mis on minu ja minule oluline, kuid ma ei saa selles olla, kui teine on häiriv/ vähendav/ vägivaldne ja info välja ütlemise peale solvub/ ei nõustu sellega/ läheb ise ära. Samas ma tean, mis on minu jaoks oluline ja ma ütlen selle välja - teise vastus annab teada, mil moel ja kuidas ning mille valib tema - see annab teadmise reaalse tegelikkuse kohta - selle põhjal saan teha enese otsuse ja selle teoks.
Olles suletud keskkonnas ja kogedes enese piiratust, tõusevad möödunud ajast üles tunded, millega ei ole tegeletud – need toovad kaasa emotsionaalselt häiritud olemise, mis väljendub ärevuse, paanika, hirmu ja võitlemisele ärgitava/ põgeneda soovitava energiate seguna. See on foon, milles ei ole teadlikust ega eneses selgust – kõik on võimalik – elu on ohus.
Selline inimene on tasakaalust väljas – tema jalad ei toetu maha, sest ta ei tea olema saavat ette - kuidas teine talle reageerib/ mis saab temale osaks/ kas ta leiab, enese vajadusele-infole, toetuse või osutatakse sellele, kui veale/ kas luuakse tema vastane rinne/ mida ta kaotab – kuidas ta ilma selleta elada saab.
Pikalt enese kustutamist ja teise valimist harjutanud inimesele tundub, et talutavam on see, kui väljas säilib rahu ja enese tunded ning enesega toimuv on enese sees peidus. Sel moel ei ole teine teadlik inimesest ja inimene ei seisa tähelepanu keskpunktis ega koge enesele tagajärgi.
Teise reaktsioone on raskem taluda, kui enesega toimuvat alla neelata – teisel on võime, sõnade ja tegudega, haiget teha ning inimest ära kaotada – teiseks nimetada/ teisena kohelda – teine saab ka ära minna. Möödunud aja hirm enese kaotuse ees - Laps ei saanud olla olemas ega ellu jääda ilma oma Emata/ Isata.
Suletud keskkondades toimuv kestab aastaid ja aastakümneid ning sageli võetakse see muster üle – sama mustrit kordab keegi järgmine, kes vajab olulisena olemist ja tõestust sellele – temas on vajaminevad jooned olemas – ta on, millegi poolest oluline, sest temast sõltutakse, millestki ja ta on ennast juba teatavaks teinud – kui temale ei alluta ning tema tähtsust ei tunnustata, siis ta kohtleb teist vähendavalt, saab teda jätta ilma vajaminevata ning ta võib ka ära minna. Tema on selle süsteemi nr 1 ja see süsteem peab arvestama tema ja tema vajadustega – tema on selle süsteemi LAPS.
Selle mustri tunneb ära selle järgi, et selle, suureks kasvanud, kuid endiselt, jonnivaks lapseks jäänuga seonduv ei kanna edasi ühist – see ei väärtusta tervikut, vaid tema lõhub selle enesele sobivateks ja oma plaanidele vastavateks osadeks – hoides tervikut lahus vähendab ta kõiki selles olijaid – ta ei loo enamat ega aita kasvada inimestena, vaid säilitab sõltlasi – teda ei oleks ja tema ei saaks, kuid temast sõltujaid ei oleks – siis puuduks temal eluks vajalik tähelepanu, millest tema ise on sõltuvuses.
Aastaid ja kümneid kestev olukord tähendab, et mida pikemalt inimene talub lahendamatust, enese jaoks olulises, seda enam läheb enesega seonduv tasakaalust välja – seda suuremat jõudu on vaja, et ennast välja öelda/ et takistada ennast seda tegemast/ et takistada ennast ära minemast/ et lükata ennast otsustama ja lõpetama sõltuvust/ et ennast rahustada ja edasi olemise jaoks vajaminevat kompenseerida.
Kui inimene ise ei suuda enesega toimuvat lahendada, siis saab teisest üha olulisem – Vaenlane ja Jumal ühes isikus – see, kes sõltub ega ole sellepärast vaba, see vihkab ja teenib seda, kellest/ millest ta sõltub.
Inimene ei saa seista enda eest siis, kui ta kardab enese pärast – kui temas on hirm füüsiliselt kogetava vaimse vägivalla väljendus ees. Inimene ei vali seista enese eest siis, kui ta kardab enesele osaks saavat muutust – ta kardab uut vahemaad ja muutunud Maailma. Ta kardab seda hetke, mil ta ei saa enam seda, millest ta sõltub – tal ei ole lahendust, kuidas tema ise – tal puuduvad reaalsed kogemused ja eneses kindlus või ta on proovinud ja seda on vähem, kui läbi teise saadav on.
Möödunud aja tunded ja nendega seonduvad emotsioonid tagavad selle, et inimene ei ütle teisele, kui võimalusele, EI ega lase teisest, kui iseenda jaoks olulisest, lahti. Seega võtab ta vastutuse teisega seonduva eest – näeb selles enese süüd ja tegemata tööd, kui teine on hädas oma, tunnetest saadetud, emotsioonidega ja ei vali nendega ise tegeleda, vaid otsib neile autorit, kes vabastaks teda valest ja tagaks õige emotsionaalse seisundi, et ta saaks kogeda ennast hästi – tunded edastavad sõnumi, et temaga on kõik korras ja ta ei pea, midagi ise tegema ega enda elus muutma ega millegi eest vastutama.
Enese või, kellegi teise tunnetega kaasnenud emotsionaalne seisund on kogemus, milles laps vajab kindlust, et teine ei muutuks ise ega muudaks lapsega seonduvat, lapse poolt edastatud info põhjal nii, et see jätab lapsele alles vähem. Eneses selguse ja edasise tee leidmiseks vajab laps juhatust ja toetust – selgust selles, kus on enese ja, kus teise piirid - mille eest vastutab tema ise ja, mille eest teine ja, milles seisneb nende ühine vastutus – milles ja kus on nende nii iseendi, kuid ka ühine põhi – milline on nende isiklik, kuid ka ühine eesmärk.
Emotsionaalne sõltuvus tulenebki sellest, et laps on kasvanud inimes(t)ega koos, kes on, lapse ausa info peale, ennast ja lapsega seonduvat muutnud – laps on saanud haiget/ teda on koheldud vägivaldselt/ temale on alles jäänud vähem/ laps ei ole mõistnud enese tegeliku vastutuse suurust/ teda ei ole koheldud võrdselt – täiskasvanu ei ole selgitanud ennast ega võtnud enese eest, selgelt ja sõnaliselt ja nähtavalt, vastutust – lapse ees ei ole siiralt vabandatud/ lapse, ka välja öeldud ja näidatud, piirid ei ole pidanud – neid on ületatud meelega ja tahtlikult/ vanem on oma emotsionaalse väljenduse nimetanud lapse süüks ja karistanud teda selle eest emotsionaalse külmuse, halvustamise, nimetamisega jne.
See tähendab, et lapsele on saanud, korduvalt, osaks kogemus, milles - selle asemel, et last mõista ja toetada ning vaadata ise ennast – pöörab vanem oma tähelepanu lapse isikule ja tema käitumisele – vanem nõuab vaikimist, info ümber pööramist ning teo, kui ülekohtu eest vastutuse võtmist, kuid samas ka tõukab last endast eemale, selle eest, et laps teda endaga häiris/ teda puudutas ja talle teda ennast näitas.
Vanem, kes ei vali näha enese osa lapsega seonduvas – pöörab oma tähelepanu lapsele ja sunnib last sama tegema - vaata ennast selle pilguga, millega mina Sind näen – näe ennast samasugusena nagu mina Sind nimetan – tegele endaga – jäta mind sellest mängust välja! Korva minuga toimuv – vaata, mida Sina tegid – vaata nüüd, kuidas mina, Sinu pärast, ennast tunnen!
Selline tegevus on suhtlemine – see on enese sõnumi, väga sihikindel ja aktiivne ja suunatud, edastamine – kuid see on infoga manipuleerimine – see on tõestamine, justkui oleks lapse süü see, kuidas tema Ema/ Isa ennast välja elab ja last kohtleb siis, kui vanem ei taha oma tunnetega tegelda ega talu nendega kaasnevat emotsionaalset seisundit.
Sõnum edastatakse lapsele, sest vanem vajab teistsuguseid tundeid, et tagada enesele teistsugune emotsionaalne seisund – laps peab, enese tegevuse ja enda poolt edastatava sõnumiga, andma põhjuse teiste tunnete avaldumisele. Kuna on "otsustatud", et laps vastutab olukorra eest, siis tuleb lapsel ennast muuta, selle jaoks, et vanem ei peaks enda sisemise maailmaga ise tegelema. Vanem suunab oma energia sellesse tegevusesse, mis annab lapsele selged suunised, millist infot on vanemale vaja - see tähendab, et ka vanem on lapsest emotsionaalselt sõltuv.
Inimene, kes ei talu reaalsust - enese/ teise kohta käivat infot, muutunud Maailma, muudetud piire - kes ei taha kogeda kaotust - tema jääb, millestki olulisest ilma/ tema vajadus ei saa täidetud - see inimene seisab hetkes, milles tuleb teha otsus - hoides tasakaalu ja vastutades enesega seonduva eest, valida enesele/ ühisele oluline ja teha oma samm teoks.
Öeldes, millelegi Ei ja valides ise või olles sunnitud valima muutuse, on alati tegemist, millegi, kaotusega. Kaotus on valus ja kurb - see on sõnum, et midagi on läbi saanud - vaja on tegeleda leinaga ja anda endale aega sellega seonduvate protsesside läbi elamiseks.
Vaja on peatust ja rahu, vaja on välisest saadava info peatumist ja enesele keskendumist, kuid emotsionaalne seisund võib ja saab olla nii häriv, et inimene ei suuda peatuda ega enese sisse vaadata ega teisega kontakti lõpetada - ta vajab kohest lahendust ja vabanemist - enese teiseks tegemist - vaja on Olulist Teist.
Inimene, kes tahab muudetud tundeid, valib anda vastutuse teisele - teises on ju süü ja teises leidub põhjus, miks teine inimese tundeid muutvat infot ei edasta ja valesid tundeid alles hoidvat vana teavet ära ei kustuta. Inimene ise hoiab ennast emotsionaalselt sõltuvana - senikaua, kuni teine, teistsugusel moel, ei tee ega teisiti ei vali, inimeses ja temaga seonduvas muutust ei toimu. See inimene talub lõputut õudust selle asemel, et valida õudsena näiv lõpp.
Mis on see, mis jääb puudu, et muutev samm teoks teha - oluline on näha ennast oma loo peakangelasena, oluline on näha enese teekonda ja kasvu sellel, oluline on tunnustada ennast, oluline on teha teoks oma samm ja võtta vastu enese reaalne tegelikkus - seda ja selles on palju rohkem, kui keegi teine suudab anda ja jaoks olla.
Marianne
31.10.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar