Oli hetk, milles tegin oma sammu, valisin olemise ja väljenduse viisi. Olin avatud ja vabana voolav. Kogesin Maailma, kui vastu puudutust - too reageeris valesti - too oli minu vastu. Selline vastus oli ootamatu - sellist reaktsiooni ei pidanud olema, sellist ei olnud enne olnud. Tundsin ennast kaitsetuna ja ohustatuna. Ühes olemine ei olnud enam selline nagu see oli olnud. Olin segaduses ja paigale jahmunud. Oli vajadus lõpetada kogemine, et sogasest ning pimedast veest välja ujudes, kindel ja tuttav pind jalge alla saada.
Minu poolt valitud samm oli tähendanud õigust vabadusele - olemist iseendana. Maailm vastas sellele tõkestavalt, keelavalt, ründavalt. Tõlgendasin vastust, kui keeldu olla Mina - kogesin käsku lõpetada oma Minana väljendumine. Ma ei mõistnud, kuidas ma ei saa/ tohi olla Mina - Kes ma siis olen? Tundsin ennast halvasti - ma ei mõistnud ise ennast. Ma ei osanud ise ennast lugeda - olin ootamatult ärganud tunne - oli ebamugav ise ennast kogeda. Mul oli endana halb olla, sest ma ei teadnud seda KES MA OLEN. Maailma reaktsioon tähendas, et ma ei tohtinud olla see Kes ma olin olnud. Ma tahtsin tagasi iseendaks saada.
Maailm tähendas teist inimest. Teist inimest, kes reageeris Minu vastu. Sellest teisest, kelle pärast tundsin ennast halvasti, sai see Kes on Vaenlane. Vaenlane on ohtlik. Selle otsuse tulemusel kadusid kõik tema teised võimalikud rollinäod ja seega võimalused laiemaks suhtepinnaks, mis säilitanuks turvalise ja püsiva kontakti eelduse. Vaenlane tähendas, et enam ei olnud inimest tema mitmekesisuses.
Vaenlase vastas seisis Ohver – see olin mina, kes kannatas ülekohtu ebaõigluse all. Kuid ohvrina olemise all oli hirm, mis kattis häbi - Mina olen süüdi - Mina olin vale - Mina Ise. Hirm, olla süüdi, tähendas võimalust, et teise vastus oli olnud õigustatud – too oli oma teos õige. Ma ei tahtnud, et teine oleks õige. Teine ei tohtinud olla õige, sest siis pidanuks ma iseendasse vaatama – oma süüd tunnistama. Eksimise eest karistust kandma – olema see Kes on Vale. Vale hüljatakse.
Valitud vaatenurk ja tehtud otsus - teine on vaenlane - andsid võimaluse lahenduseks, kuidas ellujääda. Oli õigustatud, et vaenlase juurest pidi st sai ära minna. Vaenlase sai turvaringist välja arvata. Vaenlane oli vale – seda inimest, kes enne oli sobivalt õige olnud – enam ei olnud. Ma ei tahtnud ega tohtinud vaenlasest, midagi kuulda ega teda näha, sest siis ei tulnud enese kaotus, häbi ega hirm meelde. Ometi jäi ta kirvendavaks haavaks, millelt tagasikasvavat koorikut, üha uuesti, maha nokkida.
Hoolimata vastumeetmetest ei kadunud vaenlane ära – too oli endiselt ühise Maailma sees olemas. Ta elas selles oma elu, toimetas oma tegemisi ja sai positiivse tähelepanu osaliseks. Kui ühine Maailm jagas või näitas vaenlase olemiste või tegemiste kohta infot, siis avalikult vältisin seda viha või üleolekuga või ükskõiksusega, kuid salaja urgitsesin või piilusin, et teada. Nähtu ja teada saadu tegi haiget – see tundus ebaõiglasena, et vaenlane oli ja õilmitses edasi, kuigi too oli olnud minu, kui ohvri, vastu vale. Mina ei saanud aru sellest, kuidas tema saab olla õige, kuidas tema saab ja julgeb olla avalikkuse ees nii nagu ei oleks midagi olnud. Kuidas teised said suhtuda temasse, kui õigesse ja heasse inimesesse? Kuidas ja miks nad valisid teda enese kõrvale – miks teised ennast ohustatuna ei tundnud? Valusalt kraapis – kuidas teised oskavad ja saavad olla õiged?
Kõrvalt vaaduna tundsin, et enese jaoks ja pärast tehtud otsus näitas, et mina, hoolimata oma kannatustest, olin vale. Teised ei näinud vaenlases seda, miks mina tundsin. Olin vale, kuna tundsin, ikka ja veel, hoolimata sellest, et vaenlane oli eemale tõugatud - ohutus kauguses. Seega oli vale see, kuidas mina tundsin. Liigitasin tundmise valeks, sest teised said seda, mida mina ei saanud - nimetada vaenlast ohtutuks ehk inimeseks. Enese muutumatust otsusest lähtuvalt, pidin ma valvel olema, kontrollima ja, ettearvamatu reageeringu ootuses, hirmu tundma. Olin enese vang - minust enesest oli saanud vaenlane.
Ajas suurenes valena olemine veelgi ja häbi enese üle süvenes. Maailm oli jagunenud kaheks - see, milles olin ja millest sain osa ning see, mis oli, kuid millest ei saanud osa - see teine oli tolle teise oma. Ümbritsevad olid valinud enese jaoks poole. Valiti sõnu ja jäeti rääkimata - ei jagatud ega liidetud üheks. Mina ei kuulunud sinna kohta ega aega, kui teised olid teisega ühes. Valitud vaikimine ei muutunud olematuks tegusid ega eesmärke - see näitas veel selgemalt kätte seda, mida varjata püüti. Oli ainult üks, kes ei tahtnud ning eitas ühte - mind. Keegi teistest ei jätnud teda. Kõik teised sobisid talle ja temaga. Teistega ühes ja nende jaoks olemas olemine kinnitas tolle teise õigena olemist ning toonitas minu, kui selle Kes on Vale vastu tehtud otsuse õigsust veelgi. Mina olin omade poolt hüljatud. Ühes olemise toimimiseks ka mina valetasin - valetasin ka iseendale. See, mis ja kuidas toimus ei olnud õige ega hea - see oli ülekohus. Olin vang, kes ei saanud oma puuri ära kaotada - omad olid oma vastu.
Marianne
03.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar