Inimesele, kasutades erinevaid sõnu, meeldib nimetada. Ta kasutab nimetamist ehk nimede andmist selleks, et luua, enese jaoks olemas olevast, Maailmast pilt – tähistada selle piirjooned ja asetada kohtadele sinna sisse kuuluv.
Oma ajas on inimene mitmete erinevate Maailmade ehk süsteemide osa. Koht ja seda tähistav nimi süsteemis on energeetilised. Süsteem toimib eesmärgipäraselt st, et energia liigub, erinevate osade vahel, liikumise suunas vabalt siis, kui osalised seisavad teadlikult omanimelistel kohtadel. Mina olen ... - on teadlik vastutuse võtmine, konkreetses süsteemis, konkreetse kohaga seonduva eest.
Inimene ei oleks inimene, kui ta ei prooviks ega tahaks transformeerida oma Maailma, et muuta enese elu enesele sobivamaks. Oma soovide/ tahtmiste teostamiseks ning vajaduste rahuldamiseks valib inimene olla enese süsteemi(de) näitejuht, kes kasutab vangerdust – valib olemas olevat muutvaid käike, mis peaksid tagama soovitud tulemuse. Inimene justkui mängib mõistmata tegelikult, mida ta teeb, kui ta muudab süsteemi, segades energia liikumist – tagajärjed puudutavad teda ennast.
Vahel valib inimene nimetada süsteemis osaleja teiseks ja asetab tolle kohale, kuhu too ei kuulu. Vahel valib ta „unustada” osalise ära – selle otsusega ta justkui kustutataks ära selle, kes on mingil põhjusel valeks nimetatud. Vahel valib tema ise astuda ära sellest kohast, mis on tema oma. Vahel valib ta tahta enesele kohta, mis ei ole tema oma - selleks püüab ta omastada selle koha nime. Vahel valib ta anda süsteemis olija koha sellele, kes ei kuulu süsteemi sisse. Vahel on nii, et inimene ei tea seda, et tema ise on see, kellega on valitud mängida.
Sellised käigud ja otsused muudavad mängu – osaliste vahel liikuv energia saab tõkestatud ja teiseks nimetatud. On lisatud ootused ja on paigaldatud keelud, mis tähendab seda, et ei saa anda sinna, kuhu on tee ega saa sealt, kust tuleb tee. Energeetiline segadus kajastub süsteemi töös ja osaliste eludes. Need on inimeste vahetud, oma elu ja olu, kogemised sellest, kuidas, mida ja mis saab või ei saa või hoopis peab. Vangerdused makstakse kinni enese kogemustega, kui süsteemi energiavoog on takistatud seal, kus on tema säng – üksteisele järgnevast järgnevasse.
Vangerdused tähendavad, et mõned kohad on jäänud justkui tühjaks, kuid teisal on kaks ühes. Osalised tunnetavad takistusi, surveid, saamata jäämisi, pingeid, energia kadumist ja/ või selle kuhjumist. Segatud süsteemis on keeruline luua enamat. Ei ole vabadust ega kergust, sest puudub tasakaal. Tuntakse ennast varastena või ohvritena. Ei ole minu – ei ole mina. Kogetakse vähemat – hirmu ja viha, sest situatsioon on eluohtlik – koht süsteemis on, kuid seda nagu ei oleks – ei saa anda, sest ei võeta vastu – ei saa vastu, sest ei anta/ ei jätku.
Vangerdus süsteemis tähendab seda, et oli keegi või mõned, kes ei tahtnud, et oleks see, mida või kuidas on. Taheti, et oleks see, mida või kuidas ei olnud. Kui ei tahetud olemas olevat, siis ei tahetud kogemusi, mis käisid olevaga ühes olles kaasas. Kui taheti, midagi või kuidagi teisiti, siis ei tahetud kogeda seda, mis on olemas. Kui taheti, et oleks võimalik kogeda teist moodi kogemisi, siis ei tahetud võtta vastu oma kohta – vastutust süsteemi ja enese eest.
Inimeste Maailma sündinul on olemas, endaga seotud süsteemides, oma kohad – selle elu põhirollid. Enese eksamid ja töö iseendaga. Oma sammude tulemusel on inimesele antud võimalus valida enesele veelgi rolle lisaks – olla osana ja luua erinevaid süsteeme. Inimene võib ja saab võtta vastu uusi nimesid, samas ka keelduda neist ja lõpetada süsteemi osana olemine. Inimene ei saa kaotada ära koha nime ega lõpetada süsteemi osana olemist, mis seob teda ajaga ühte. Abiellumised, sündimised, lapsendamised, mehe või naise koha vastuvõtmised, perekonnaliikmeks olemine,, rahvus.
Kui inimene, omades kohta, kuid keeldub nimest, mis ühendab süsteemiga, siis loob ta segadust ja võtab eneselt vähemaks – otsuse tagajärgi kogeb ta soovimatutena – ikka on vähem ja ikka on puudu. Ollakse nii nagu ei olekski, sest energia ei saa vabalt voolata ja see ei ulatu olemas olevani. See, mis sünnib, ei loo enamat, vaid kaost ja vähemat.
Kes Sa oled? Kus Sa oled? Kelleks oled Sa ise ennast nimetanud? Kas see, kellega oled seotud ja kannab kindlat nime, ka tegelikult tähendab seda, mida nimi ütleb? Kas ema on Ema või tähendab ta midagi/ kedagi muud või oled andnud selle nime tähenduse kellelegi teisele? Kas isa on Isa? Kas laps on Laps? Kas mees või naine on Mees/ Naine? Kas õde või vend on need, kelle nime nad kannavad? Kas Sina tead, milliseks Sina ise oma Maailma oled kujundanud?
Inimene ei kaota oma kohta ega nime ajas - keegi ei saa temalt seda võtta, kui ta teab KES ta KUS on - ta on võtnud teadlikult vastu oma koha ja nime ning mõistab, et vastutab oma osa eest süsteemis.
Marianne
07.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar