Ajaväli

 

On suhteid, ehk rollimänge, mis küll toimivad, kuid nendes olemine ei ole turvaline kogemus. Koos olemine ei ole hea olemine, sest on pinge ja ebakindlus – on kogemus ja seega mälestus, et, vahetult ühes olles, midagi võib ja saab minna valesti, kuidagi võib ja saab olla valesti. Koos olles tuleb olla valvas ja jälgida, et jõuda vajalikul hetkel, enese jaoks, õigesti reageerida.

Suhe on kui liivale joonistatud ring, milles asetsevad need, kes seotud. Selleks, et mõista, miks ja kuidas, joonistagi oma mõttes ring ja paiguta iseennast ning ka selle või nemad, kellega selle suhte moodustad, enese meelest sobivana tunduvatele kohtadele – nii nagu on – mitte see, kuidas on õige ja see, kuidas peaks, vaid nii nagu enese sees tunned. Nüüd astu samm tagasi ja vaata seda, kuhu oled asetanud enese seisma ja millisesse kohta pannud mõttes teise(d). Pilt räägib enam, kui sõnad.

Rollipartner on, kas seismas vastas, kõrval, seljataga, jagate kohta või teda polegi. Vastas seismas on ta sel juhul, kui teda tuleb jälgida. Kontrollida tema liigutusi ja olemisi, et olla valmis reageerima – vastama, vastu astuma, tõkestama, kustutama, põgenema. Vastamisi seismine tähendab, et ei astuta edasi – ei ole ühist suunda ega turvalise tervikuna kogemist – on vastasseis.

Seistakse teineteise vastas, sest ei ole kindlust ega teadmist, mida teeks teine edasi, kui tema tegemisi ei kontrollitaks ega teda oma reageerimistele vastama sundimisega tegevuses ei hoitaks. On hirm, et kui anda vastasolija vabaks, siis ta võib keerata selja, minna minema, rünnata, kuid võib osutuda ka ohutuks. Peegeldutakse, vastandutakse, selgitatakse, väljendutakse füüsiliselt, vaikitakse.

Kui kardetakse teise muutumist selleks valeks, kes võib olla ründav, siis seistaksegi vastas, sest ohtlik oleks keerata selg või lubada teine enese kõrvale. Sellisel moel jääks alles võimalus, et juhtuda võib midagi halba ja ootamatu. Kui teist ei näe, siis ei ole võimalik kontrollida olukorda. See tähendab, et ei tea, mida, millal ja kuidas. Teine võib rünnata – teha vale ja valusa teo seljataga. Teine võib ka ära minna – rollist loobuda. Vastas seismine kestab, kuni pole tehtud otsust, millisele teistsugusele - ohutule - kohale teise võib asetada.

Kui rollipartner asetseb selja taga, siis saab see tähendada, et tuntakse ennast teise poolt hüljatuna. Ollakse küll pildil, kuid ei koos – ei tunnetata ühendust. Siis saab see tähendada, et enam ei ole vahet, mida teine võib või otsustab teha – ta on eraldi – ei tunnetata sidet. Siis saab see tähendada, et ollakse astumas oma teed, sest teine ei tule kaasa ega võta osa. Siis saab see tähendada, et rollist ei pääse vabaks, kuid enese otsusega on antud enesele võimalus kogeda olukorda, kus teist ei ole enam pildil – see, mida ei näe, seda ei ole.

Enese sees, olemas olevast, ettekujutatud pilt aitab mõista iseennast – mida, miks ja kuidas ollakse tegemas. Kui on nii, siis ei saagi olla teisiti. Kui on nii, siis on selge, miks ei õnnestu või peab. Kui on nii, siis on selge, miks tuntakse endas asukohtadest tingitud tundeid. Kuid miks tahetakse, et pildil nähtu oleks selline või jääks selliseks nagu see on? Kuidas saakski muuta, kuidas saakski muutuda, kui muutujaid on ju kaks või enam?

Asukohad ei ole jäädavad, sest kui üks neist, kes ringis, teeb sammu oma kohalt ära, siis kohandab ka teine enese asukohta. Selleks, et toimuks muutus, kasvõi ainult enese jaoks, enese sees, siis saab läbi viia konstellatsiooni - luua ring ja asetada ise ennast ning teine (teised) kohtadele ja teha oma samm – paigutada ennast teisale või astuda ringist välja, et lõpetada rollimäng selle partneriga. Seda saab teostada, kui tegu on valitava rolliga.

Väljal tehtud samm ei tähenda lihtsalt enese füüsilist tõstmist, vaid vaimset tööd iseendaga. Mõistmist, vastu võtmist, vabastamist ja tunnetamist – astuda saab siis, kui ollakse valmis astuma – õppetund on läbitud ja enam ei oodata ega taheta ega kogeta kohaga seonduvat aktiivsena, elusana, reageerima panevana.

Ollakse kohandunud - ollakse nõus ja lubatakse enesel olevasse sobituda – olevaga ühte. Eeldus on, et ei võidelda enese eest ega taheta turvalist ja kindlat, ainult enesenimelist kohta, mis oleks enese Mina mõõtmete ja tahtmiste järgi. Ei kaitsta ise ennast, sest ei ole vajadust, pidevalt ohu taset kontrollides, valmis vastu võtma otsust, kas tuleb põgeneda või peab ründama või saab paigale jääda.

Tehes oma sammu, teeb seda ka teine – too tunnetab muutust ruumis ja ta kohendab asukohta, et kohanduda. Ei pruugi, kuid võib ja saab, sammu või sammude järel, asetuda seisma teineteise kõrvale. Kõrvuti seistes ja rahus olles – on rahu. Mõlemad on võrdsed. Aktsepteeritakse teineteist – ollakse ja kasvatakse ühes. Austatakse ise ennast ja teist - mõlemal on võimalus olla mina ise ja see on okey.

Inimeste Maailmas teeb lood huvitavaks see, et vahel võib vastaseisust teineteise kõrvale jõudmine tähendada seda, et lugu saab otsa – see oli kunagise aja lugu, mis ootas oma aega - läbi mängimist. See, kuhu osalised seal ja siis ei jõudnud, sai siin ja nüüd võimaluse oma ärajäänud samm teoks teha - seista kõrval ja kõrvu. Ollakse vabad. 

Marianne

16.03.2023.a