Inside joke - grupikambakas

 

Lihtne on öelda -

selleks, et

rollist vabaneda -

ise ennast rollist vabastada,

tuleb lihtsalt öelda -

Mina olin see

Kes oli Hüljatu ...

Kuid, mis saab edasi,

see on juba iselugu -

on teadmatus

ja tuleb nõutus -

kellena ise ennast esitada,

kelleks ise ennast nimetada -

kui pole enam see,

kes olin -

KES mina siis olen?

Hülgamise tunne

ei see tuulest tule

ega väljamõeldud ole -

see on reaalne

kõrvale jätmine,

välja eraldamine,

kindel eiramine.

Olles küll meie -

Sina ei ole Meie! -

need on enese

ehmatavad hetked,

korduvate kogemuste jada,

kui selgus, et -

ühise meie sees

oli nähtvalt koos ja ühes

korraga teine grupp

ja sellest välja jäi see,

kes ei olnud

tolle Meie liige -

see olin mina.

Mäletan enese lasteaiaaegu,

kui ühisesse liivakasti

ühtäkki minna oli keeld,

mäletan enese kooliaegu,

mil teised kõhistasid naerda,

kuid ei jaganud nalja,

mäletan kodus,

õues, koolis

ja hilisemas elus,

ikka ja taas,

kogetud hetki -

meie sees

on Meie või Meied,

mille sees

minule ei ole kohta.

Kuna olin ju Meie,

siis pidanuksin olema

ja saama osa,

kuid ei saanud -

jäeti välja,

sest uks nina ees suleti,

jäin välja

sest ust ei avatud -

inside joke.

Ikka öeldakse,

et seal,

kus koos on kolm,

üks jääb üle,

kuid ka kahekesi olles,

saab üks jääda välja,

kui teine teeb vahe vahele

ja enese mõistmiseks

võtmeid pihku ei anna.

Alati meie

ei olegi Meie,

st küll oleme,

kuid jaguneme

ikka nii,

et üks või enam

jääb millegist,

mingil moel,

välja.

Välja,

erinevatest kooslustest,

jääb see,

kes ise ennast

Hüljatuna tunneb.

Hüljatu

uskusin, et olevat,

kui tõlgendasin kogemusi

või vahel otse öeldi

ja koht kätte näidati -

kui sisseastudes jäädi vakka,

kõrval räägiti sellest,

mida ei jagatud,

mööda minnes mainiti,

et nii oli tehtud

või seal oli käidud

või teisal pealt nägin -

oli ebamugav

ja tundusin olevat vale.

Tahtsin kuuluda sinna -

selle, meie sees oleva,

Meie sisse -

valus oli jääda välja -

see oli,

kuid mina

ei kuulunud sinna.

Mäletan seda,

millepärast mina,

iseennast vihkasin -

vihkasin ise ennast

omaenese nõrkuse pärast -

kui teised tulid

ja naeratasid,

lõbusalt sõbralikud olid,

mind tähele panid -

kui närbununa ahnelt jõin

ja täiega

nendega ühes olles särasin.

Kuid teised tulid,

sest midagi tahtsid -

äratehtud ülesandeid

mahakirjutamiseks küsisid

või enesega võtsid,

et lõbuks mängida

või olid,

sest pidid olema -

ära ei saanud minna.

See –

uskumise purunemine,

lootuse kustumine,

kaasa tõi häbi,

et õnge hakkasin

ja enesel uskuda lubasin -

kui andsin ju selle,

mida taheti,

kui olin ju nii

nagu takka õhutati,

kui kõvasti kaasa naersin

ja väga meeldida püüdsin -

korraks olin ju sees

korraks olin ju osa.

Kasvas viha enese vastu,

et kuidas ometi

nii rumal olin

ja enesekaitse langetasin.

Ega ma mõelnud,

miks ometi

nii väga tahtsin ühes olla,

miks oli vajalik,

ka vale iseendana

ja valega koos,

ühes olla -

tundus eluohtlik

olla eraldi -

paistsin silma,

kui olin eraldi -

olin erinev

ja eraldi.

Pidin saama sisse sinna,

kuhu ei saanud minna -

et olla koos,

et olla ühes,

et turvatunne taastada,

et teadmine enesele anda -

mina kontrollin olukorda -

mind ei jäeta välja -

mind ei hüljata -

ellujäämise vajadus

kõndis enesega ühes.

Grupp,

kes on Meie,

on küll meie

ühise nimetajaga,

kuid erinevus

on selle Meie 

tähtsuses ja olulisuses.

Sõna -

MEIE -

tähendab pimedat vajadust,

olla ja osa saada,

kui enese traumajäljes 

avaldub hirm -

üksi- ja väljajäämine

toob kogemiseks kaasa valed tagajärjed.

Küsimus -

Kes ja kelle jaoks 

Meie lõi ja loodi? 

annab vastuse,

kes sinna kuuluvad -

on see minu Meie

või nende Meie.

Marianne

20.03.2023.a