Päev läks päeva järel,
ikka istusin sõnade taga
ning otsisin teed -
välja ja edasi.
Sõnade sees olles,
ei tulnud mõte
sellest pähegi,
et võiksin sõita kohale.
Tegin oma tööd,
et luues selgust,
ühiste lugude sisse,
oleks enam valgust.
Sain astuda
ja enesesse süüvida,
kui olin eemal
ja meri jäi meie vahele.
Kui lugusid
järjest läks lendu
ja juba kergem tundus,
siis üsna ootamatult
jäi ruumi üle mõttele -
võiksin minna
ja kohale sõita,
et koos olla
ja Sinu kätt hoida.
Üleeile uskusin,
et hiljaks olin jäänud,
sest mõista oli,
et palju pole aega
enam alles jäänud.
Teed tõkestas enese hirm,
et kui lähen,
kas õigeks ajaks veel jõuan -
kas oled veel alles
või enne hingamine lakkab.
Eile olid veel alles
ja ma tõsiselt
enesega aru pidasin -
sel hetkel otsusele jõudsin -
ma ei lähe kohale -
jätan mere ja maa
meie kahe vahele.
Ühendust hoidnud on telefon -
oleme valinud aega ja kohta,
mõlemale oma ruum on jäänud alles
ja enesele ümber turvaline olemine.
Iga telefonikõne
on tundunud viimasena -
ikka mõtlen,
et kui see ongi nüüd kõik,
siis, kuidas selle lõpetan,
millised sõnad ütlen,
mida kuulma jään -
milline mälestus
meist ühes jääb.
Ühel päeval,
siis valisid küsida
ja otsustasid kuulata,
et vastu võtta
ritta seatud sõnu.
Istusin arvuti taga -
olid sõnad lahti ees
ja lugesin
ja lugesin
neid sõnu,
mis enese poolt kirjapandud.
Kuulasid
ja edasi lükkasid -
anna veel,
loe veel -
tahtsid kaasa rännata -
tänasid sõnade eest.
Ühel päeval,
siis sõnade saatel,
jäid magama -
kuulasin Sinu hingamise kahinat -
rahulikult ja lõdvestunult -
sisse ja välja,
sisse ja välja.
See oli nii
nagu ammusel ajal,
kui enesele lähedale
teineteise lubasime.
Olles kaugel
saab olla lähemal,
kui kõrvu ja koos olles.
Selleks, et Sind säästa,
tahtsin Sind päästa,
kuid teadsin,
et seda ei saa teha -
Sinul endal
tuleb ise oma sammud astuda.
Ulatasin sõnad
näitama Sulle teed -
Sina ise sead kurssi
ja hoiad käes rooli -
aeg on sõita üle aegade mere
Sina oled Kапитан Dальнего Плавания.
Marianne
11.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar