Üsna sageli unustame me oma osa eest vastutuse võtmise või õigem oleks küll öelda, et vaatame sellest mööda. On tõsi, et iga samm, mille me astume. Iga valik, mille me teoks teeme. Iga puudutus, mille jätame. On, millegist osa võtmine. On, millegi osa olemine. On, millegi muutmine. Ka meie ise oleme olemas olemise tagajärg.
Kõndides, mere ja maa piiril, jäävad meist nähtavad jäljed. Randuvad lained kustutavad need kaldalt. Kõndides, mühavas metsas, jäävad meist maha nähtavad jäljed. Sammal saab keha raskuse tõttu kokkulitsutud, oksakesed murduvad, marjapuhmad jätame seljataha muljututena ja mõni pisikese mutuka rada jääb jäädavalt pooleli. Me oleme muutnud olevat oma olemas olemisega. Ühed jäljed kaovad nii nagu poleks neid olnudki ega midagi tehtudki, kuid teised jätavad järele nähtavad ja vahel ka jäävad jäljed.
Igas loos on igal osalisel oma osa ja siit tuleb tõdemus, et igal ühel on oma vastutus kanda. See on teadmine, mida me ei taha tunnistada, kui meile osaks saav kogemus on halb, ebamugav, ülekohtune, liiga tegev, vähemaks võttev. Kes on süüdi – kes põhjustas - kelle sammu tagajärg. Enese valude eest maksmine tundub ülekohtusena. Kui otsustada ära, et keegi teine on süüdi, siis kaoks justkui enese osa loos ära.
Süüdlane tähendab ohvri olemas olemist – ühise pendli loomist. Ohvri ja süüdlase mäng ei anna vabadust, vaid seob ka üle aegade kokku. Tullakse tagasi, et lugu õigeks pöörata. Inimene tahab tõlgendada seda nii, et süüdlane kahetsegu ja maksku oma teo tagajärgede eest. Tegelikult ei ole ohvrit ega ole süüdlast. On inimesed ja nende valitud vaatenurgad, mis, võttes vabaduse, seovad nad kokku, et lugu lahendada.
Käsil oli ülekohtune lugu, mida ei olnud unustatud - mida ei tahetud andeks anda, vaid nõuti kohtumõistmist, sest mitte miski ei näinud korvavat kogetud kaotust. Ka siis, kui antigi võimalus ja loodigi kordus, jõudis see samasisulise lõpuni. Ohver tuli ise ja kutsus ka teise tagasi, sest tahtis, et ülekohtutegija kahtseks oma tegu ja maksaks põhjustatud kannatuste eest.
Selleks, et teha samm lähemale iseendale ja anda ise endale ning ka teisele osalejale vabadus - sai inimene samasisulise kogemuse osaliseks, kuna tema, ohvrina, oli „unustanud” oma osa loos. See, mis oli olnud – vahetu kogemus – oli olemas olemise tagajärg. Oma vastutus – teine tegi oma valiku, mis puudutas, sellepärast, et oldi olemas – teise samm oli olnud olemas olemise tagajärg.
Ma tänan võimaluse eest - ma mõistan - minu enese maksta on minu enese olemas olemise tagajärjed❤️
Marianne
31.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar