Iga, inimese poolt loodud, uskumuse taga on enese traumaatiline kogemus. Iga ennastvähendava kogemuse, millega inimene toime ei ole tulnud, taga on soov see ümber teha – st vastas poole peale jõuda - pendli teine äär saavutada. Senikaua, kuni sinnamaani ei ulatuta ehk ei õnnestuta, ollakse ebaõnnestunud. Ollakse vale senikaua, kuni ei suudeta olla õige.
Ollakse enese uskumuse, kuid tegelikult otsuse, tagajärg. Ollakse ohver, kellest ei piisa. Ei piisa, et kontrollida Maailma. Ei piisa, sest ei suudeta ise ennast ära päästa – nii kantakse sõelaga vett. Ehitatakse mere ja liiva piirile – pidavat põhja ei ole. Et luua seda, mis elab uskumuses, kannustatakse ja lükatakse ise ennast tagant – Mina pean!
Uskumus – olen see kes on Hüljatu. Rollimängus seisab Hüljatu vastas Hülgaja, sest muidu ei saadaks olla Hüljatu, kes kogeb hülgamist. Hüljatu vajab Päästjat, kes päästaks ta ära. Hülgaja ei vaheta oma rolli ega vali olla Päästja, sest see, kes on oma uskumuses Hüljatu, kogeb vastasolijat Hülgajana. Ükskõik, kui kõvasti ihkab Hüljatu ka Päästetu rolli, ei ole tal selles rollimängus Päästetu rollile partnerit. Kuna tal ei ole vajalikku ehk õiget partnerit, siis seega ta ka ei saa olla, enese jaoks, õiges rollis.
Ma ei taha olla see, kes ma olen – tahan olla see, kes ma ei saa olla. Ma ei saa olla see, kes ma ei ole, sest ma olen see, kes ma olen – olen see, kellena mina ise ennast loon.
Uskumus on soov vabaneda valest rollist, kuid tegemist on tagurpidi keeratud sooviga. Uskumus annab loo võtme teisele - õige saab olla alles siis, kui partner on õige. Valides olla - Mina Olen Hüljatu - valib inimene mängu aluse ja lugu kordub - Hüljatu hüljatakse taas. See ei ole lugu, milles saada kogemus olla see Kes on Päästetu. Selleks, et vahetada rollinime, tuleb vahetada mängu - lõpetada vana - Mina olin ... - ja alustada uut - Mina olen ... ja valida olla see KES valitakse ollakse.
Marianne
17.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar