Kui inimese poolt valitud vaatenurk toetab ühe kindla osa eraldamist tervikust, siis see võib kaasa tuua selle osa võrdsustamise tervikuga. Mõistmine ja vastu võtmine – kõiges selles, mida ei ole olnud hea kogeda ja ka kohtades, kus ei ole olnud hea ja ka inimestega, kellega ühes ei ole olnud hea – on olnud tegelikult erineval moel olemisi, koos olemisi ja kogemisi. On olnud nii head, kui ka halba, huvitavat ja igavat, kurba ja lõbusat, koos olemisi ja üksinda seismisi ja nii edasi. Selle nägemine, et tervik on enam kui üks osa kõigest, avardab enese Maailma. Aeg, tagasi ja tänaseni, ei ole olnud ohvri elu ega ohvri vastu suunatud ja olev Maailm, vaid ühe Inimese tee ühes kõige sellega, mis oli ja mida ning kuidas kogesin.
Kui ma sündisin, siis olin ma see KES võis ja sai olla - Vastsündinu, Laps, Tütar, Marianne, Kodanik ja ehk ikkagi ka Inimene. Minu rolliks sai olla see Kes on Laps. Lapsel on olemas rollipartner – EMA. Ema on lapse vastas olev pool – peegeldus, väljendus, võimalus. Laps on ema vastas olev pool – peegeldus, väljendus, võimalus. See, kes ei ole laps, on Ema. See, kes ei ole ema, on Laps. Kuigi sellistes lugudes on tegu kahe erineva inimesega on ema ja laps ühe ja sama pendli kaks äärt - MINA Emana ja MINA Lapsena.
Ema, inimesena, lõi oma rolli iseendas ja selles keskkonnas, kus ta oli ning kohandas seda iseendaga nii nagu see temal õnnestus - nii nagu ta arvas/ uskus, et millisena tema peab/ tahab/ saab olla ja välja tuli see tal nii nagu tema suutis/ tahtis olla. Erinevatel hetkedel erinev – ei täpselt üks ega alati see sama – muutumas ja vaheldumas. Kuigi ajad ei jäänud samaks ja aastad möödusid, siis oli selles rollis sedagi, mis püsis – rollinimi, teatud stamplahendused ja -väljendused, mis käivitusid ema enese loost ja vajadustest ning meie ühisest teest.
Lapsena ma ei näinud emas enamat, kui ema – ega ma näinud seda, kuni eilseni. Ma ei vaadanud pealispinnast sügavamale ega harutanud teda lahti – olin samastanud ühe osa tervikuga. Ta on ikka olnud see ema – Kes on Minu Ema. Eile, eraldades ja kogedes korraga tema erinevaid rolle – valitud nägusid ja väljendusviise – mõistsin, et ta on tervik – Inimene. Ema on ainult üks osa temast ja see ei ole sama, mis ja kuidas ta on, kui ta ei vali olla minu ema.
Oli aeg, mil ma sain, oma ammuses ajas, haiget – see oli hetk, mil ema ei olnud korraga enam Minu ema - teda ei olnud olemas minu jaoks ega heaks. Ta valis samme ja tegi teoks otsuseid, mida ei olnud minul hea kogeda. Ta pettis mind – Minu MINA ehk kese ja pidepunkt väljaspool mind ei olnud enam Mina.
See ja sellele järgnevad samalaadsed kogemused olid ehmatavad – ma ei tulnud nendega toime – ei kohanenud. Kuid tegelikult tulin ju küll – enese moel. Ehk ei tulnud mõnest teisest või mõne teise vaatenurgast vaadatuna, kuid ma elasin, ühest päevast teise, edasi. Kui väljas enam ei olnud ja ma seisin enese tõlgenduse järgi üksinda, siis tuli mul ellujääda. Olin üksinda – olin kaotanud oma rollipartneri, sest see inimene, kes oli kandnud nime Ema, oli saanud nimeks Vaenlane. Vaenlane tähendas ohtu ja seega pidin olema ettevaatlik, sest ühes olemine tähendas valusaid kogemusi. Vaenlane on ohvri vastaspool - minust oli saanud see Kes on Ohver.
Ega ma mõistnud enese tolle aja vangerdust ja selle otstarvet ning tagajärgi. Seega jäi sõna - ema - tähendus samaks - ema peseb, ema koristab, ema teeb süüa, ema vastutab jne. Endiselt pidasin ma ennast lapseks – sest lapsena pidin kuuletuma, lapsena ei saanud ise otsustada ega valida, lapsena olin ema omand, kohustus ja tema kannatustes süüdi. Samas teadsin oma õigusi ja vajadusi - laps ei pea vastutama, laps ei pea ema töid tegema, laps võib minna, tahta, kasutada, omada – laps peab saama olla laps. Ma olin, kuid ma ei olnud, sest ma ei saanud olla Laps enese tähenduses.
Käsil oli tõsine rollisegadus, sest olin laps, kes oli otsustanud, oma kannatusi hinnates, olla Ohver. Samas olin laps, kes oli oma ema ees süüdi, sest tema kannatused ja raskelt rõhuvad kohustused johtusid minu olemas olemisest. Seega olin see Kes on Süüdlane, kui ema tundis, et tema on see Kes on Petetu või Ohver. Vahel olin ka oma rolli vastaspoolel – olin st pidin olema Ema, kui too jättis oma ülesanded minule täitmiseks või valis käituda nagu laps. Ja siis oli seal veel ühte koma teist – veel vahetuvaid pendleid ja nimesid.
Kui jätta erinevad tunded kõrvale ja mõelda nimede ning olemiste peale, siis see tähendas, et me hüppasime pendlilt pendlile või vahetasime käimas oleval pooli. Me ei mõelnud, kes ja kuidas olime tegelikult. Rollisegadus jätkus ja kestis, sest meie peade kohal plinkisid sildid - Ema ja Laps. Me ei näinud ega vaadanud nende taha ega eneste sisse. Olles ametis oma tunnete tundmise, nende eitamise ja kustutamisega - oma olemiste vahetumisega - me ei kohtunud Inimestena. Nendena, kes on enamat oma rollide taga ja sees. Ema ei avanud ise ennast – selle osa, mis jäi meie pendlist väljapoole, jättis ja hoidis ta endale. Inimesena valis ta olla kättesaamatu ja tundmatu – minule, kui Lapsele, ei olnud selles loos kohta.
Raske on olla ühes ja leida ühist, kui vajadus - ise ennast kaitsta, sest on soov olla iseendana - sunnib lahku astuma. Soovisin olla heakskiidetud, tunnustatud ja vastu võetud iseendana – seega, jagasin ennast ühe ja teise rolli väljendusena või neis sisalduvaga, kuid kõike ei võetud vastu ega antud kõigele ruumi, mõnda osa eirati, teisale vaadati halvustavalt. Ma ei saanud tunnustust ega enamat kasvatavat tähelepanu sellele osale iseendast, millega samastasin ise ennast tervikuna. Ma ei saanud tunnustust enesele kui Lapsele.
Alguses valisin enese kaitsmiseks, hiljem sai sellest harjunud viis, kuidas tulla toime sellega, et olen oma ema laps - sulgeda enese osi, ei jaganud ega näidanud endast seda, mis ja milline ma olin - veel. Mul oli olemas kogemuste rida, mis kinnitasid uskumust, et mina - sellisena nagu ma olin, olin see, kes ei saanud kanda soovitud rolli – olla see Kes on Hea - Hea Laps. Ma vajasin seda rollinime – see oli, oli olnud, eluliselt tähtis.
Olin ja olen küll oma ema laps, kuid ma ei ole saanud olla SEE Laps. Olles, oma alguses, oli minu olemas olemine tagatud ja turvatud ema tahtest ja minu jaoks olemas olemisest. Me olime seotud ühte sidemega Ema ja Laps. Kuid, sellel esimesel ja nendel teistel hetkedel, kui uskusin, oma kogemusi tõlgendades, et minu ema ei olnud enam minu ema, siis oli see ühendus katkenud ja mina olin see - Kes on Hüljatud.
Ema, inimesena, väljaspool ema rolli, on olnud minu jaoks kättesaamatu ja võõras – ma ei ole küündinud sinna. Kuna meid ei sidunud kokku teised meie erinevad osad, siis oli roll, nimega Laps, üks ja ainus võimalus enese turvaliselt tundmiseks ja hoituna kogemiseks. Sellepärast, et kindlustada enese ellujäämine, pidin ma suutma olla Hea. Kuid ikka ja jälle kogesin, et ma ei suutnud ega olnud – minust enesest ei piisanud.
Saates oma ema, tema viimasel teekonnal, kogesin eile vabadust - vabana olemist. Mõistsin, et me oleme võrdsed - ma nägin teda inimesena - me kohtusime inimestena. Ma ei karda enam hülgamist, sest tema erinevad näod ja väljenduste valikud ei ole minu jaoks eluohtlikud. See, et ta hoiab iseennast, meid siduvast rollide paarist, eraldi ja suletuna ning valib vaatenurki, kuidas Maailma näidata ja tõlgendada, on tema enese valitud tee ja sammud sellel - tema ise maksab selle hinna, mis tema tegude tagajärjed talle maksma lähevad. Olen vaba, sest mina ei võta vastutust tema elu eest - see ei ole minu kanda - mina ei ole see Kes on Päästja.
Marianne
02.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar