Mina olen – olemises on koos kogu Maailm. Olles Maa ja Ilm – nii nagu sees nii ka väljas – olen üks tervik. See on olemine, milles ei ole osadeks lahutamist, enese varjamist ega eitamist. On olemine.
Inimeste Maailmas on käibel üsna vähe aega ja selletõttu kohtutakse rollides. Roll tähendab selgust ja piire – kõigile on üheselt teada, millest käib jutt, mida saab ja kuidas võib. Tundub lihtne olevat, kuid inimene ise elab oma elu keeruliseks, kui ta valib vahetada oma rolle ilma enesega kooskõlastamata. Ta on, ta väljendub, kuid ta ei tea - kellena. Kuna ta ei tea KES ta on, siis ta ei mõista, miks on rollipartner vale. Miks mäng ei tule välja ja koos ei ole hea olla. Miks saavad tema osaks valed kogemised – haiget saamised, pettumused ja hülgamised.
Kohtumised, kus inimene ei tea KES ta on, kui ta on. Siis on rollipartner vale ja saab osaks tõeline kaotuse kogemus, ilma jäämine ja hülgamine, sest kogetakse, et ühendus ei pea, ühes olemine ei tähenda head ja vastas olijal on vale nägu ees. Soovitakse kogeda ühes olles enamat, kohandumist, parandamist – alles hoidmist – kogemust, et ühes olemine tähendab väärtust ja seda soovitakse alles hoida. Kuid - mida st keda tahetakse alles hoida – millist enese olemist ei taheta kaotada? Inimesel on hirm, et kui tema ise ei tea, kes ta on ja olev ei ole õige, siis ei ole pidavat ühendust ja inimene võib kogeda kaotust.
Kui on olemas pikaajaline kogemus - on püsiv hirm olla olevas ühenduses vale ja/ või on rollipartner mingil moel vale, siis on aeg küsida eneselt - Kellena me kohtume st Kelle rollis ma olen? Kui inimene müüb ise ennast, siis ta klammerdub olemas oleva rolli külge – temas on soov olla ühendatud ja hoida alles seda, mis on võimalik. Rolli ehk ühenduse kaotus tundub olevat eluohtlik – kui enam ei oleks, siis on midagi, mida inimene enam ei saaks, kuigi ta võib vajada ja ta ei tea, mis juhtub siis, kui seda saamise võimalust ei jää alles. Rolliühendus, mida kardetakse kaotada = iseendaga.
Rolliteadlikus – inimene teab KES ta kus ja millal ta on. Ta mõistab iseennast ja mängu. Mõistetavam on, kui roll on see, mille eest saab mingi konkreetse tasu ja mida võib, kuid ei pea omama. Keeruliseks teeb loo, aga nende rollide omamine, millest ei pääse vabaks – need on ja jäävad. Just nendes rollides saavad osaks esimesed traumaatilised kogemused – valusad jäljed mälus. Inimene ei taha olla seotud sellega, mis teeb haiget, kuid ta peab ja selletõttu tunneb ta ennast lõksus oleva vangina – teda ei päästeta ära ega saa ta vabaks. Enese lood käivad inimesega kaasas ja omal huvitaval moel kannab ta mineviku üle olemas olevasse – lahendab olevat, olles minevikus – lahendab minevikku, olles olevas ja ta ei mõista, mis on pildil valesti – ta võtab isiklikult omaenese lugu.
Traumaatilise kogemusega inimene kaotab ennast rolli sisse ära – ta ei mõista või ei taha lahutada ennast osadeks – nimetada KES olema. Osana olemine tähendab, et ollakse kokku seotud ühe niidiga ja selle kadudes jääb ta ilma. Traumaatilise kogemusega inimene tahab suhtest kõike – kõike vajalikku üleskerkivatele vajadustele, ootel olnud ootustele ja õigeid vastuseid enese erinevatele väljenduseviisidele. Ta vajab heakskiitu ja toetust enesele, kui sellele, millisena ta valib olla ka siis, kui ta ei ole enesest teadlik. Omal moel tahab ta tagasi sinna aega, mis oli – enne seda, kui ta sündis ja temast sai erinevate nimede ja nägudega Kes.
See on elav uskumus enese sees – olemas olev rollipartner on võimalus, mis on olemas - see ühendus on ainus võimalus, kuidas saada vajaminev. Justkui klapid oleksid avaramale vaatele takistuseks seatud – peab olema nii nagu peab. Sellisel moel teeb inimene ise ennast katki – ta peab seda, mida ta ei suuda. Kõike ei pea ega saagi olla ühes ja üks ei pea jääma kõigeks. Roll ei tähenda ahelaid, vaid võimalusi. Küsimus ei ole selles - KES ollakse, vaid selles – KUIDAS valitakse lahendada oma rolli.
Enese päästmiseks ei tule kogu Maailma lahendada ega ära päästa. Kui valitakse öelda – Mina PEAN – siis tuleneb see vajadusest müüa ise ennast, et olla väärtuslik ja seeläbi tagada rollipartneri alles hoidmine. Sõna - peab - on vajadus otsida ja leida veel midagi, mida anda enesest, mis seoks – hoiaks alles olemas oleva rolli, et saada sellest seda, mida vajatakse.
Tunne, et ollakse müümas iseennast, tähendab, et antakse, kuid vastu ei saada seda, mida soovitakse. Ei saada vastu, kui vastasolija, ei vali olla sellele osale rollipartner. Energiad ei liigu teineteise vahel, sest need on erinimelised. Kuid, kui ikkagi antakse, siis kasvatatakse võlga – ollakse vang, sest enne ei saa ära minna, kui vajadused on täidetud. Ollakse vangivalvur, sest enne ei lubata enesel ära minna, kui vajadus saab täidetud. Oodatakse enese ohverduse eest panust. Vajatakse partnerit enamale – tervikule – täit ühes olemist – Maailm see olen Mina.
Üsna tõenäoline on, et untsuläinud ja katkiste lugude teekond, loob kordades enam segadust ja valesid olemisi ning inimene otsib enesele lahendust – väljapääsu, kuidas tulle erinevate inimkontaktidega toime. Küsimus on selles, kuidas pääseda eluga, et oleks vähem valesid tundeid ja rohkem õnnestumisi – kordades enam õigena olemise kogemusi. Loomulik on see, et vaadatakse tagasi enese algusesse – aega, mil oldi alles laps. Kusagilt sealt sai alguse viltuvedamine. Mis oli see, mis juhtus seal – enese roll – Mina, kui LAPS - tähendas traumat. See, mis taandub algusesse, taandub lapseks olemise aega, kuid lapsena olemine on KES olemine, mida ei taheta oma valusate kogemuste tõttu kanda ja sellest libisetakse veel üks aste tagasi – lootena olemise aega – mina olen olemisse.
Kuna ajas on tulnud erinevaid sõnu ja ka nende tähendusi juurde, siis ei eraldata enda erinevaid aegu – kui oldi laps, siis oldigi Laps. Lapse rollipartner on Ema ja laps kasvas ema kõhus. Ema oli lapse Maailm ajal, mil laps ei olnud laps – tema oli see, kellel ei olnud kohustusi ega vastutust enese, kui Lapse rolli kandaja, ees. Hilisem tagasi libisemine – Mina olen – valimine, on ema ja lapse rolli taandamine kõigele ja kõigile – ema andis lapsele kogu Maailma ja nüüd Maailm st üks, see olemas olev rolliside, peab andma kõik, mida vajatakse.
Mina olen - ei võrdu Lapse rolliga, sest lapse roll tähendab kohustusi ja enese, kui Lapse, eest, eakohast, vastutuse võtmist - kuidas ja mida valiti/ valitakse võtta vastu, kuidas valiti/ valitakse olla, mida ja kuidas valiti/ valitakse anda vastu. Selleks, et säiliks tasakaal, siis see tähendab, et võetakse vastutus - kui valitakse võtta, siis tähendab see ka vastu andmist. Kui Ema annab Lapsele, siis Laps annab ka Emale. Tasakaal saab sündida, kui Ema küsib ja võtab Lapselt vastu, eakohase, antava.
Kui on rollisegadus – partner on vale ja/ või tuntakse end olevat või kardetakse olla vale, siis tuleb taandada ise ennast sellesse rolli, mis on selle kohtumise alus. See aitab mõista, mida oldi ja ollakse tegemas ja seda, mida nö saab teha ilma hirmuta osutuda valeks. Üldistatuna ja ühesena võib ja saab mõelda, et milleks rollid, kui kõik on Inimesed. Kuid ka inimesena olemine võib tähendada rolli.
Kes ma olen, kui ma olen - kui teema on Ema ja Lapse oma, siis need rollid on suhte aluseks. Sama kehtib, kui kohtuvad naabrid, õpetaja ja õpilane, klient ja teenindaja. Igas rollis on oma õigused ja kohustused, mis tulenevad rolli eesmärgist. Üks õpib, kui teine õpetab. Üks vajab teenust, mille teine tagab. Üks vajab tuge üleskasvamisel ja teine hoolitseb selle protsessi kulgemise eest. Lahendus sünnib sellelt tasandilt ja sealt ei libiseta mujale – rollidesohu ekslema.
Olles õde – võib see sõna tähendada tervet Maailma, kuid algselt on selle tähendus – ühel emal on enam, kui üks laps – tütre olemas olemine tähendab, et too on teisele lapsele õde – õde on tema nimi süsteemis. Ollakse omavahel seotud, kuid samas ollakse rollis. Kuidas keegi oma rolli lahendab sõltub tema soovidest ja oskustest – soovidest, mida ja kuidas ta tahab või ei taha kogeda. Kas ta soovib enamat – luua laiem side – ühendada ühte erinevaid osasid iseendast või otsib ta endale ise need inimesed, kes talle on sobivad, turvalised, omad. Sellest sünnibki tõdemus, et oma ei pruugi alati olla oma.
Tea - KES - Sa valisid olla ja Maailmast saab selgem paik. Kui oled Ema rollis ja laps tuleb tundena - valib nt olla Viha, siis te olete koos ja reageerite, kuid te ei kohtu ega suuda ennast teineteisele mõistetavaks teha. Mõlemad vajavad oma rollisoorituse õnnestumiseks teist rollipartnerit - Ema vajab Last, kes kuulaks ise ennast ja võtaks vastutuse selle eest, mida ja kuidas ta on valinud väljenduda ja teha, kuid Laps otsib oma tunde Autorit, kes võtaks vastutuse st tunneks süüd ja kaotaks tunde ära.
Kui teisal oli kord nii, et ema oli väsinud inimene, kellele, ühe, enese rolli kandmine läks maksma enam, kui tal sel hetkel ressursse olemas oli ja ta soovis vabaks saada, siis vajas ta partneriks seda, kes vabastaks teda sellest koormast, mida ta emana pidi taluma ja kandma. Ta ei näinud enese ees kohkunud Last, kes ei teadnud, mida sellises olukorras teha, kui temast ei piisanud, et ema vahetaks oma väljenduseviisi. Hirmu kogedes tundis laps, et tema on sellises olukorras vale ja ta võttis enesele uskumuse - tema on see KES on VALE. Vale pärast ja tõttu. Lapse rolli kandjana ei olnud talle partnerit, sest tema ema ei olnud tema EMA, vaid oli see KES on VÄSINUD.
Marianne
10.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar