Kui keegi valib olla negatiivne tunne – valib end väljenduda harmooniat lõhkuva ja olemisi raputava tundena, siis enamasti kohtab ta vastupanu. Vastu reageeritakse erineval moel, kuid ikkagi sõnumiga – „Mina (Meie) ei taha Sind sellisena kogeda!”
Tundena väljenduda valinud inimese kohtamine on ehmatus ja keeruline hetk. On soov protestida – ära mind puutu - see ei ole minu teema. On soov ära minna, et iseennast aidata ja säästa. Vahel minnaksegi, kuid vahel ei saada, sest ollakse mingil moel seotud.
Seega reageeritakse. Üsna sageli valitakse reageerida koheselt – harjunud moel. Olukorda lähemalt hindamata ja distantsilt vaatamata, sukeldutakse lahingusse tunnetega. Tehakse seda sellisel viisil, mis on enne töötanud ja olukordi kuidagi ära lahendanud st teine on vastu puutuva tundena olemise lõpetanud.
Mida peaks tegema? Kuidas ja millisel moel oleks õige käituda? Kas jätta teine oma tundega üksinda? Kas aidata? Kas toetada? Kas päästa ära? Kas nõuda olemise vahetust? Kas kasutada ise veel tugevamat tunnet? Mis tegelikult aitaks? Miks peab sundima teist oma tunnet vägisi vahetama? Miks ta ei võiks seda ise tahta teha?
Teine võiks ise, kui ta tahaks, kuid ta ei taha – ei saa. Ei saa, sest siis tuleks tunnistada – Mina Ise. Seega vajab ta teist, kes aitaks loo lahendada. Vajab teist, kes aitaks lool laheneda. Vajab teist, kes võtaks lugu isiklikult.
Ega negatiivse tundena olemine ei ole hea enese kogemine. Inimene on, kuid ta ei taha olla. Tal on tunnet vaja, kuid ta ei taha tunnistada enesele, miks tal seda tunnet on vaja. Ta sõdib teisega, kes tema kõrval. Ta sõdib, kuid hüüab samas appi - „Tee nii, et ma ei peaks tundma. Tee nii, et ma ei pidanuks tundma. Võta vastutus – ole autor. Anna mulle sõnum – see ei ole minu teema, et saaksin vahetada/ lõpetada oma tunde ära.”
Kuigi teise tunne võib saada vaigistatud/ vahetatud ja vahetu kogemine lõppeda, siiski lugu jätkub. Käib arutelu enese sees või osalejate vahel. Tõstatakse küsimus, kas ja kellel on/ oli õigus oma tundele. Otsitakse ja leitakse põhjendusi ning argumente, mis poolt ja vastu. Pikalt ja laialt lahatakse teemat ja isikuid. Selline tegevus tähendab vastutuse võtja otsimist ehk seda, kes tunnistaks, et temast sai lugu alguse ja vastu reageerijal oli õigus valitud vastusele. Lugu sunnib jätkama eneses peituva teadmise - Mina Ise andsin osa – vastu protesteerimine.
Vastutuse vastu protesteerimine - „Miks peaksin mina teise tundega tegelema? Mis õigusega too teine valib minuga nii käituda? Miks teine ennast minuga koos olles valis sellisena väljenduda? Mida teine minult ootas – mida ta vajas? Mida tema tunnistada ei tahtnud? Mida mina ise tunnistada ei tahtnud?
Ei olnud ainult tema, vaid ka minul oli osa selles loos. Hetk, milles ei tuldud olevaga toime – Mina Ise - minu olemas olemine - minu puudutus - oli olnud oluline. Seega, võtsin teise tundeid isiklikult - uskusin, et olengi või teine peab mind enese tunde autoriks. Mina vahetasin ta ära – mina muutsin ta ära. See ei ole minu süü - mina ei taha Sind tundena kogeda! Tegele ise endaga.”
Juhtunu oli rollide segadus – koos oli üks ja oli teine – kindlate rollide paar. Ühe samm tähendas teise jaoks tagajärge, mis tähendas, millegi kaotust. Sammu tegija ei pidanud ise kogema seda, mida teine pidi. See põhjustas teises protesti ja too ei tahtnud enam olla selle rollis, kes ta oli – ta tahtis rollipaarist välja saada. Vastupanu teostamiseks valis ta tundena väljendumise.
Valitud tunne tähendas teadmatust eneses - reageeriti ju millegi või kellegi pärast ja vastu. Oli tunne, mida ei osatud nimetada, sest ei vaadatud enese sisse ega otsitud põhjust. Kui ollakse tundena olemisest häiritud ja kohata vastupanu, siis saab valida teise tunde – tuttava ja harjumuspärase tunde – viha selle vastu, kes hakkab vastu. Kui on tunne, millisena ise ennast kogeda ei taheta, siis peab leidma sellele Autori – No vaata, mida Sina minuga tegid!
Kohates tundemuutujat, ei tulda olukorraga toime, sest ei teata, kelle rolli valida st ei teata KES ollakse, kui teine valib olla tunne. Kui teine on tunne, siis ta nagu ei olegi enam see KES ta oli. Tundena väljenduja puhul justkui enam ei kehti ega pea paika see, mis käis temaga kaasas ja milline ta oli. On segadus enese sees – kui teine enam ei ole see, kes ta oli, siis Kes ise ollakse. Kui oligi – Mina Ise – siis jääb üle olla see KES on tunde Autor.
Üks ei taha olla tunne ja teine ei taha olla selle autor. See on tunnetest häiritud kommunikatsioon – üks ei oska seletad seda, mis temaga toimub ja teine ei saa aru, mida temalt oodatakse. Olev muutis eelneva olemise olematuks. Mõlemad on segaduses ega tea vastust küsimusele – KES ma olen – KES on teine.
Aitab aktiivse vastu tegutsemise ja enese kaitsmise lõpetamine. Tuleb vastata küsimusele KES? – Mina olen ... . See vastus annab toetuse ja pinna jalge alla. Eneseteadlikkus annab teadmise – Kes on teine – too ei ole Tundemuutuja, vaid see, kes on hädas enese ära tundmisega. See annab mõistmise sellest, mis toimub – mis oli ja mis sai. On vastutuse võtmine enese osa eest, öeldes -
"Ma mõistan Sind - minul oli osa selles loos ja mul on kahju, et oma kogemust ei olnud Sinul hea ega kerge kogeda. Ma ei võta Sind ega Sinu teed kanda, kuid olen valmis olema Sulle toeks, kui valid ise astuda ja oma sammude eest vastutada."
Marianne
30.03.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar