Suhted, mis ei tee inimest paremaks, on sõltuvussuhted. Nendes olles ta ei vali olla helgem – kõrgemas sageduses. Sõltuvussuhtes olles, inimene justkui ei saa olla parim võimalik, sest tema sees on vastamisi seisvad tunded – mingil põhjusel ta vajab seda suhet, kuid mingil põhjusel ta ei taha sellist suhet. Ometi hoiavad inimesed selliseid suhteid alles, sest nad tunnevad hirmu vajaminevast ilmajäämise ees. Säilitatakse sõpru, kaaslasi, abielu, püütakse meeldida oma vanematele, lastele ning sugulastele ja nii seistaksegi sageli küsimuse ees, kuidas suuta olla helge sellega, keda tegelikult ei valiks, kui ei oleks nii nagu on.
Inimene vihkab enese nõrkust olla sõltuv ja põlgab enese hirmu seista üksinda. Inimene vihkab olukordi, millesse ta on lõksu jäänud ning temas kasvav viha pöördub vastas seisja poole ja tolle vastu, sest just too on süüdi selles, et inimesel on halb olla – too teine ei ole inimese jaoks sobiv ega õige. Nii väga tahetaks, suhtes olijate vaheline, õhk selgeks ja hingatavaks klaarida, kuid ei saada – inimene ise ei luba enesele seda teha. Inimesega käib kaasas vanarahva tarkus - Vanasse kaevu ei sülitata, kui uut ei ole veel olemas. Nii kantakse oma elus kaasas koormana suhet, milles peab näima, tegema, olema ja andma nii, et püsiks alles see, mida tegelikult ei taheta, kuid, mis annab inimesele selle, mida ta vajab.
Enesele vajamineva säilitamine sunnib inimest olema sellisena, kes ta tegelikult ei ole ega taha olla. Sõltuvusuhetes ei olda iseendana. Ollakse kui laval ja mängitakse valitud rollilahenduses – see ei ole vaba olemine, sest inimene loob ennast teise jaoks ja teisele näitamise pärast. Inimene ei luba enesele olla vaba, sest sellise olemise tulemus on ettearvamatu – suhe ei pruugi vastu pidada inimesele, kui iseenda väljendusele.
Sõltuvussuhte valinud inimene on iseendana luku taga, kuid see on vägivald enese vastu. Inimesest saab ülekohtu käes kannatav ohver. Süüdlaseks jääb suhte teine pool, sest tolle teise pärast kogu see näitemäng ju käib. Vabana olemise jaoks peaks inimene olema vaba, kuid vabadust ei saa ta enesele lubada, sest inimene kardab kaotada vajaminevat, kuid vajaminev tähendab teist inimest ja kui see teine inimene ise ei ole „õige”, siis just sellepärast peabki suhtest sõltuv olema vale st inimene ei saa olla vaba – see on suletud ring.
Suhtes olles tuleks eneselt küsida – kas suhtes olles kardetakse midagi kaotada. Kui kardetakse kaotada teist inimest st temaga seonduvat, siis ollaksegi sõltuvussuhtes. Sõltuvussuhtes olev inimene ei usu olevat oma elu looja, sest ta näeb ise ennast ja teist vahenditena. Kartes endale vajaminevast ilmajäämist ei näe inimene iseennast kunagi tervikuna. Seega just teise olemas olemine ja/ või olemisest tulenev lisaväärtus on vajalik selle jaoks, et inimene saaks tunda ennast tervikuna. Inimene ei näe ennast tervikuna, sest ta on osa enesest andnud hirmule – hirmu kodu on inimese sees. Olles ise tervikuna ei ole inimesel põhjust tunda hirmu kaotada läbi teise tulev/ saadav – temale ei ole seda vaja. Sõltuvussuhe on õppetund, mida inimene ei taha läbida – ta ei julge suhtest lahti lasta ja seista üksinda st iseendana, ta ei taha jätta vajaminevat vastuvõtmata ja luua iseendast iseendale – sõltuvussuhtes olev inimene ei väärtusta ega austa enese loomingut – ise ennast.
Marianne
26.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar