Elul ei ole peatust

 

Elul ei ole peatust – see algab, jätkub, kestab ja lõppeb. Inimese elu on aeg erinevate numbrite vahel. Inimese aeg on piiratud – see ei kesta igavesti. Vahel pöörleb inimene kui orav rattas ja näib, et tema ise ei saa valida, millal tema ise valiks astuda või peatuda. Kuna inimeste Maailmas on ajad paika pandud, siis need – kinni pandud ajad - lükkavad inimest astuma, tegutsema või sunnivad paigale. Inimese elu aeg on saanud piirid – puudub vabadus, ajatu hetk enese jaoks. Ajapuuduses elav inimene alustab oma järgmise sammu tegemist hetkel, mil selle tegemise aeg on tegelikult juba läbi saanud.

Inimese elus puudub vabadus – olemine – sest täidetakse tühjust – aega sinnamaani, kuni algab või lõppeb järgmine ajatähis. Oodatakse, et olev saaks läbi või järgmine alguse. Ajaga hädas olev inimene on tegevuses – aja täitmisega, aja ootamisega – tema teel on stopperid, mis näitavad alustamise ja lõpetamise hetke ega jäta valikuvabadusi. Ollakse teel, mis on nähtavalt märgitud juba ette. Ajatähistega tähistatud teel kõndides kontrollitakse aega ja iseennast. Aja kaotanud inimesel ei näi kunagi aega jätkuvat – enese aega ei ole enese jaoks olemas.

Inimene ei saa olla rahus – temas ei ole rahu, sest ta ei tohi unustada, kui kaua aegade vahe või vahede vahele jääv aeg kestab. Ta ei saa st ei tohi tagajärgede hirmus unustada asju, mida ja millal ta peab ära tegema ning just see võtabki olemise vabaduse. Inimene peab ise ennast kontrollima, et tema peab piiratud aegadest kinni. Inimene ei saa lubada enesele kaotada ajataju – aja pikkust ja selle üürikest hetke. Ta peab jõudma kohale, olema kohal ja minema ära õigeaegselt. Tal tuleb jätkuvalt arvestada ja arvutada. Sobituda ja sobitada iseennast aega – see ei ole loomulik, vaid vägivaldne, kuid inimene on osa ja seega terviku toimimisest sõltuv – reeglid, kohustused ja hulk erinevaid kellaaegu.

Hetkel, mil inimene mõistab, et ta on kaotanud oma aja – see sai läbi elatud ja seega ära kulutatud, haarab inimest kurbus ja ta tunneb, et kõik on olnud ja on mõttetu. Inimene ei tunne kergust ega ole tal tiibu edasi astumiseks, sest kaotatud ajas ei olnud valgust, mis annaks jõudu edasi olemise ja minemise jaoks. Inimene ei näinud selles ajas olemises väärtust – oldud aeg ei olnud hinnaline kingitus – oma aega ära andes jäi õiglane vahetuskaup tegemata. Inimesel ei ole mälestust, mille helgus tõstaks ta kõrgemale argipäeva halluse ja tavaliste kohustuste seest. Ei olnud seda hetke enesele, mis olnuks jäägitult – Minu aeg Minule. Seda hetke ei olnud, sest inimene ei tundnud endas sellist tunnet ja seega ei saanud ta sellise tundega mälestust kaasa võtta.

Kuidas valida enesele olemise aeg – see aeg, mil on aega kohal olla ja olemas olla? Kui inimene ei saa valida (näiliselt) aegade algusi ja lõppe, siis saab ta valida, kuidas ta valib olla selles ajas, mis talle on antud kasutada. Kas ta valib elada selle teiste jaoks ja pärast või on see aeg, mille ta on andnud enesele – kas tal on aega olla oma aja sees kohal?

Oma teedel tormates ja oma elu kiirustades elades, näib inimese aeg seda rutemini otsa saavat, mida enam ta kiirust juurde lisab – ükskõik, mida ta teeb, on tema aeg juba enne otsa saanud. Aega ei saa jätkuda, sest seda ei olnud olemas juba siis, kui ta teele läks. Inimene on valinud vaadata oma elule, kui ära olnud ajale.

Ajatu hetk on hetk, mil ei ole vahet, millal see otsa saab. Ollakse seal, kus ollakse ja aega on. Aeg, mida ei kardeta kaotada ega ära kulutada, ei näi otsa saavat – seda jätkub, see jätkub – inimesel on aega, et olla. Hetkel, mil inimene tunneb, et ta on valmis ja lõpetanud selles ajas olemise, ongi aeg teha järgmine samm ...

Marianne

23.08.2021.a